Mine sisu juurde

Kohanemine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Tuleb pidada üldiseks aksioomiks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.


  • Inimese elulugu on eelkõige kohanemine nende mustrite ja standarditega, mida tema kogukonnas traditsiooniliselt edasi antakse. Tavad, mis teda sündides ümbritsevad, vormivad tema kogemust ja käitumist algusest peale. Rääkima hakates on ta juba oma kultuuri pisike esindaja ning kui ta suureks kasvab ja suudab oma kultuuri tegevustest osa võtta, on selle harjumused ühtlasi tema harjumused, selle uskumused tema uskumused ja selle jaoks võimatud asjad on ka tema jaoks võimatud. Ta jagab neid kõigi samasse rühma sündinud lastega ja ükski mõnesse maakera teisel poolel asuvasse rühma sündinud laps ei suuda kunagi omandada neist isegi tuhandikku.
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante, 2016, lk 26


  • Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89



  • Eestlased ei ole oma uuemas ajaloos olnud sangarirahvas, vaid kohanejarahvas, muidu ei oleks ta alles jäänud. Ent kohaneminegi võib minna liiga kaugele, saada orjameelsuseks, ülepingutatud püüdeks uutele isandatele meeldida. Ülemäärane kohanemine ei ole enam õige kohanemine ja selle eest tuleb vahel maksta valusat hinda nii kohanejate ohvritel kui nendel endil, kui ajad muutuvad.
    • Jaan Kaplinski, "Mida need juudid ometi tahavad?" Vikerkaar 8/9 2001, lk 219


  • Kuid kohanemine ja kodunemine on siiski võimalik; sellised äraolu- ja kuulumatusmõtisklused hõlmavad üldiselt suuremat ruumiüksust kui kodumaja, ning kui kitsamalt nähtud kodu tingimata määratleda veresidemete kaudu, siis on igati loogiline, et luulemina jaoks defineerivad seda eelkõige lapsed, kodu õiguspärased asukad ning peamised kodu markeerijad Kaplinski luules. Ka siis, kui luuletaja oletab, et nomaadlus võiks olla inimestele geneetiliselt kaasa antud [---], ei tähenda see, et tähtsuse kaotavad kodusust toetavad elemendid, inimsuhted ja valgussõõr lõkketule ääres, kus samuti magavad lapsed ning mis bachelard'liku valgusvihuna vastandub mittekodu pimedusele. (lk 100-101)


  • Kõige loovam ja spontaanseni ühiskonnavorm oligi ilmselt korilus. Spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba ruumi" meil peaaegu enam polegi. Ja see varandus kahaneb tulevikus veelgi. Eestis on siiski veel küllalt palju spontaansusressurssi. Ajalist spontaansust küll üha vähem, kuid ruumilist natuke veel on. Me oleme loomupäraselt harjunud, et astume uksest välja ja meie ümber on imeline pastoraalne tühjus. Me ei taha tegelikult kohaneda ühegi muu eluvormiga, mis ei paku priipärast ruumilist avarust.


  • Arvatavasti saab ka teadlasi aretada ja peabki aretama. Praegu seda ju tehaksegi, ainult et väga sihikindlalt just süvenemisele vastassuunas, eklektilisuse ja pealiskaudsuse poole. Kogu tülgastuseni paljuräägitud projektipõhisus lihtsalt sunnib niisuguse suhtumise peale. Oskus kõike lennult haarata, pidevalt ümber orienteeruda ja uute olukordadega kohaneda on kindlasti oluline ja tarvilik kunst, aga see võiks jääda ettevõtluse, äri jms asjaliku tegutsemise maailma.




  • Mu kulmud kerkivad juuksepiirini. "Sa tutvusid enne meie siia sõitmist Prantsuse etiketiga?" Just selline on Rosie uute olukordadega toimetulemise viis: ta viib end kõigega ülipõhjalikult kurssi.
Ma oletan, et ta teab kõiki kehtivaid Prantsuse etiketinõudeid, kõige veidramad kaasa arvatud.
Ta pilk annab mõista, et ma olen tölbivõitu. "Otse loomulikult! Ja ka sina peaksid nendega tutvuma. On rohkesti kirjutamata reegleid, mille järgimine meile kasuks tuleks, kui siinse eluga sobituda tahame."
Ma polnud sobitumise vajaduse peale isegi mõelnud. "Kas see siis ei juhtugi loomulikul teel?"
"Oeh, sina ja Max ei pea oma päikeselise ja ligitõmbava loomuse tõttu nii palju pingutama kui teised. Kuid sellegipoolest, prantslastel on nii palju reegleid ja nendega tutvumine oli täitsa vahva. Kas sa tead, et kui õhtusöögi lõppedes serveeritakse seltskonnale greibimahla, antakse nii mõista, et vastuvõtja ootab külaliste lahkumist? Vein kaob laualt ja voilà, sulle tuuakse mahlaklaas, mis annab märku, et on aeg koju minema asutada. Kas see pole magnifique? Ma ei või seda kannatada, kui külalised liiga kauaks jäävad. Minus on vist pisut prantslast."
"No sa ju õppisid Prantsuse gastronoomiat, niisiis oled sa sama hästi kui prantslane."
"Oui," ütleb ta tõsiselt. (lk 57-58)

Luule[muuda]

Nimi: Ütleme, et Noora. Noor. Väga noor, kohutavalt noor. Eidžismist
lähtudes täiesti kortsuvaba.
Iseloomustus: Irooniline, vahel võib olla liiga otsekohene ja julm. Aga oskab
endast esialgu parema mulje jätta (kohandumise eesmärgil, muidugi, seda
temalt tahetakse, ja mitte just vähe). Usu aga usu.
Oma väga kindlate eesmärkide ja põhimõtetega (see on punasega alla
joonitud, noh, nüüd siis teate!).

  • Elo Viiding, "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26

Allikata[muuda]