Koi

Koi, täpsemalt riidekoi, on väike armas liblikaliik, mille mitte nii armsad vastsed armastavad toituda inimeste riidekappides leiduvast.

Piibel

• Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!
  • Matteuse evangeelium, 6:19

Proosa

• Südasuvel saadab taevas meile mõned sügisesed ilmad, et lapsed koolimineku peale mõtleksid ja et me vaataksime järele, ega koid meie palitusse auke pole söönud. (lk 42)
• Koi muudab meie vesti tähistaevaks. (lk 51)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Sadas nii tihti, et suve ei olnudki ja talvemantlid jäid tuulutamata. Koid otsustasid: ka talve ei tule!
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 118

• "Olwyn Vitoller, teie teenistuses. Selle vagabundide kamba ninamees," ütles mees, kergitas oma koidest söödud kübarat ning tervitas Vanaema sügava kummardusega. See oli pigem topoloogiaülesanne edasijõudnutele kui austusavaldus.

Kübar kaldus ja moodustas mitu keerukat jõnkslevat kaart, peatudes lõpuks käsivarrel, mis osutas nüüd juba taeva poole. Samal ajal oli mehe üks jalg libisenud kuhugi tema taha. Ülejäänud kere vajus viisakalt ettepoole, kuni tema pea oli Vanaema põlvede kõrgusel.

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 40

• Olen täiesti nõus Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Lutsuga, et rikastuskampaaniast edukam oleks, kui prominentsed Eesti homod julgeksid kapist välja tulla. Nõnda oleks võimalik näha, et geide hulgas on palju toredaid ja andekaid inimesi, kellest me ammu lugu peame. Meie Mercuryd ja Wilde'id istuvad aga ikka veel kapis, koidega kõrvuti.
  • Agu Uudelepp, "Kas näpitud erinevus jätab jälje?" Õhtuleht, 5. detsember 2011

Luule

Kõik on maine, kõik on aine -
aga aine söövad koid.
Ära ulmle, ole kaine:
jumal surnud, elab Freud.

• August Sang, "Märtsiöö", rmt: "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003, lk 15-17

mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

Vanasõnad

• Öökull ja koi pelgavad päevavalgust.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929