Kristina Carlson

Anna Kristina Carlson (sündinud 31. juulil 1949) on soome kirjanik ja ajakirjanik.

"Härra Darwini aednik"

Tsitaadid väljaandest: Kristina Carlson, "Härra Darwini aednik", tlk Asta Põldmäe, LR 36-37/2012.

Ma tean, et ega enesetapja õieti surra ei tahagi, ta tahab oma endist elu tagasi, aga aega ei saa ümber pöörata nagu hobust. Kui ma elan veel vanemaks, hakkab kõik ununema, halvad teod pühitakse minema ja ega häidki kauem mäletata kui viis minutit. (lk 9-10)
Mõned naised pole suutelised sobitama suuri silmi, sirget nina ja täidlasi huuli ühte ja samasse pähe ajudega, midagi on ülearu. Aju. See pitsitatakse nii väikeseks, et pähe mahuksid paksud juuksed ja pitstanu. (lk 20)
Grasse’is käisin põldudel, kus kasvasid roosid, lavendel, jasmiinid, noored tütarlapsed korjavad õisi korvidesse, korje peab toimuma just õigel hetkel, selgitas ema, õied ekstraheeritakse destillaadiks ja segatakse parfüümideks, mida asjatundjad nuhutavad, nina õieli. Voilà, Madame, roosi hing! Kui astusin lõhnaõlipoest tänavale, käis mu pea ringi, üle mägede langes loojuva päikese punane kuma, mis värvis hallide majade ja telliskivikatuste äärjooned, ja äkki olin ma kurb, ma ei tea, miks, see polnud halb meeleolu ega lein, vaid miski rõhus mu rinnakorvi ja hingamine jäi kinni, see oli kohutav ja imeline tunne, olin kolmeteistkümneaastane ja mõtlesin, et suren, aga ei surnud, ja ega ma surma taga igatse, vaid seda peapööritust ja igatsust kõige järele, kui sean lilli vaasi, krüsanteemidel on külma ilma ja tugeva ürdi arukas lõhn, varred on tüüakad, õied ereda värviga, krüsanteemid on argised nagu naised, kes ei hellita tühje lootusi. (lk 22)
Külas arvatakse, et sellisel suguvõsal ei tasu elu jätkata, nende meelest on see Looduse Seadus. Lewis pani oma ajaleheartiklis minu suhu nende mõtted, mis kõiges oma koleduses on paljudele meele järele,

kõik sobib, olgu see siis Jumalast või teadusest või omast peast, kui ainult tõestus teenib arusaama, millesse usutakse niikuinii, küla teoloogia on täikammiga tõmbamine, puhastatakse välja sobimatud mõtted ja samas lähevad ka juuksed peast. (lk 28)

Õiglustunne levib nagu nakkushaigus, mõtles Henry Faine, kättemaks loob sügavat rahuldust, on ju igaühele kogunenud seda, mille eest tuleks kellelegi kätte maksta, kuid sageli puudub ohver, ja kui leidub ühine, siis kasutatakse seda Jumala või kiriku või naise au nimel või sellepärast, et maakohas ei ole kuigi palju meelelahutusi. (lk 37)
Kuritegu on vastupidavam kui müürimört, ütles kriminaalõiguse professor ülikoolis: kui röövimises või mõrvas on osalisteks mitu meest, ei saa ühegi suud lahti olgu või sõrgkangiga, see on tõsi, sest me müürisime end ise sisse ja ukseaugugi kinni. (lk 39)
november on alati nii vastik kuu, nagu seisaksid tee veeres ja mitte keegi ei võtaks sind sõidule (lk 50)
tulevaste aastakümnete ja aastasadade inimesed suhtuvad meie mõtteviisi üleolevalt, nagu oleksime olnud lapsed, kes alles õppisid mõtlemist, sest uute mõtete ja avastuste valguses me paistame koomilised, ka minu meelest on ajalooraamatute suurmehed ja sõjapealikud veidi naeruväärsed, kuna siis sõditi ambude ja odadega ja täheteadlased arvasid, et päike tiirleb ümber maa, võimul on need, kelle käes on praegune hetk, meid pannakse klaaskupli alla ja uuritakse mikroskoobiga

valge hiir laboratooriumis viiksub, aga mina

olen siis lihtsalt surnud, ja sellepärast tuleb oma ülestähendused teha nüüd (lk 51)

OHOO, ADVENT,

ootamisega on kiire, vaevu jõuab hinge tõmmata, kui tuleb trepp lumest puhtaks rookida, kütta, pesta riided, tärgeldada, triikida, lappida, pühkida põrandad, vahatada, poleerida, tolmu võtta, tuulutada, sülti keeta, uhmerdada, vahule lüüa, tainast sõtkuda, rullida, küpsetada, glasuurida, õmmelda, käia ostmas suhkrut, soola, jahu, rosinaid, kaneeli, mandleid, soodat, nööpe, paela, küünlaid, joosta poodi ja tagasi ja naabri juurde ja kirikusse ja kanakuudi juurde ja kuurialusesse ja tagasi kööki, enne kui ahjus kõrbema läheb (lk 67)

Jennifer Kenny joob jahtunud teed, laotab flanellmähkme lauale, tõstab virnast valmislõigatud nelinurkse kangatüki, pistab niidi läbi nõelasilma ja palistab ääre sämppistes, ta ütleb: Hardus ja heategevus ammutatakse ühest ja samast kaevust,

ta ei ütle, et Paulus on igav ja enesega rahul nagu paljud teisedki mehed, ta ei ütle, et küla kaevus vesi seisab, sest selle on reostanud Üksluisus, milles Vagatsemine, Kitsarinnalisus ja Enesega Rahulolu kihisevad nagu konnakullesed lombis, ta ei ütle, et loodul on sund muutuda ja areneda, olgu või aeglaseltki, sest kui Jumal oleks kõik paigale pannud kuus tuhat aastat tagasi, oleks masendav mõelda isegi tulevast aastast,

sest sadade ja tuhandete inimeste nälga, vaesust, haigusi, rumalust ja kehavigasust ei korva selline heategevus, mis nõuab vastukingiks tänulikku naeratust ja paneb oma pea õhtul padjale, kui hea on tehtud, inimlik viletsus ei mahu vagadusse, mis võtab arvesse kõik joomise ja hooruse ja varastamise ja valetamise patud, mille lõppsummast kasvavad välja vaesus ja haigus,

ei täna vaesed heategijat, kes trambib neid sügavamale porri, vaid viskavad teda selja tagant mäda naeriga, kui naeristki on, nii läks minuga Foxi õuel, kui olin võidnud vana proua lamatisi ja puhastanud taadi kõrvad, siis jõuetusest tütar tõstis käe ja viskas. (lk 69)

kuivad hinged tunnevad end koduselt akadeemiates nagu nõela otsa pistetud liblikad klaaskaanega vitriinides, aga loov vaim vajab õhku, tormiilmu, äikest, elektrit. (lk 72)

Välislingid