Kyra Robert

Kyra Robert (ka Kiira Robert; 25. juuli 1916 Petrograd – 8. juuli 1997 Tallinn) oli eesti raamatu- ja raamatukoguteadlane.

"Raamatutel on oma saatus"

Tsitaadid väljaandest: Kyra Robert, "Raamatutel on oma saatus: kirjutisi aastaist 1969-1990", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1991.

• 17. sajand tähistab Euroopas ajakirjanduse algust. Esimesed ajalehed tänapäevases mõttes hakkasid ilmuma 1609. aastal nädalalehtedena Augsburgis ja Strassburgls. Ajalehe väljaandmise põhiline eeldus on kohaliku trükibaasi ja lugejate olemasolu. Tallinnas oli trükivõimalus olemas. Potentsiaalsed lugejad olid kohalikud haritlased (literaadid): gümnaasiumi professorid, pastorid, juristid ja meedikud ning vaimuärksad aadlikud. (lk 16)
• Teada on, et 1689 alustas ilmumist "Revalsche Post-Zeitung". Leht ilmus korrapäraselt kaks korda nädalas, esmaspäeval ja neljapäeval, kuni 1710. a. suveni (viimane teadaolev number pärineb 27. juunist), kokku seega ca 2200 numbrit, millest on säilinud 144. Nagu tollal kombeks, domineerisid lehes välisuudised - sõnumid Viinist, Roomast, Pariisist, Varssavist jm. Sõnumid olid võetud postiga Tallinna saabunud ajalehtedest ja kirjadest. Nii peegelduvad "Revalsche Post-Zeitungi" veergudel türklaste vallutused, kurutsite ülestõus Ungaris, Hispaania pärilussõda, Iirimaa sündmused, muidugi ka Põhjasõda. Poliitiliste uudiste kõrval tõi ajaleht teateid välismaal toimunud maavärisemistest, veeuputustest, epideemiatest, mõrvadest ja imelugudest, nagu verevihm jms. Kohalikke sündmusi kirjeldatakse lehes hoopis harva, jääb koguni mulje, et neid kasutati välisuudistest vabaks jäänud leheruumi täiteks. Rohkem leidub kohalikke sõnumeid Põhjasõja kandudes Eestimaa pinnale. Pikemad sõnumid, mis ei mahtunud ajalehte, avaldati lehe eraldi lisadena, mille ilmumisest teatatakse lehenumbri lõpus. Samas antakse teada muude kohalike trükiste ilmumisest. (lk 16)
• 1634. a. Tallinnas tegevust alustanud trükikoda tegutses omanike vahetudes pidevalt sajandi lõpuni ega katkestanud tööd ka Põhjasõja ajal. Nagu teame, Jätkab ta "ühiselu" trükikojana tegevust tänapäevani. (lk 17)
  • "Tallinna 17. sajandi trükised" (ilmunud 1990), lk 5-19

• Iga ajastu annab trükistele oma näo. Tallinna trükiste nägu sajandite vältel kujundanud paljudest teguritest vaatleme järgnevalt kolme: kirjastustegevust, trükkalite personaaliat ja trükitehnika arengut.

Kirjastaja, kes kannab trükikulud, määrab, mida trükkida. Trükkal, kelle kätetööna trükis valmib, annab talle välimuse. Trükitehnika varustab trükkalit selleks vajalike vahenditega. Niisiis - mida trükiti, kes trükkis ja kuidas trükiti. (lk 19)

• Eesti Raamatute Kirjastuskassa tegevusega seostub mõndapidi ka F. G. Arveliuse "Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramatu" väljaandmine. Raamat trükiti Tallinna asjaarmastajate teatri kulul 1790. a. Iverseni ja Fehmeri poolt 10 000 eksemplaris. Kogu tiraaž jaotati Eestimaa Provintsiaalkonsistooriumi kaudu talupoegadele tasuta. Kirjastuskassa pidi nimetatud teost laskma trükkida veel 15 000 eks loobus aga seda tegemast. Edasiste trükkide kirjastamise õiguse loovutas teater raamatukaupleja P. G. Bornwasserile. Viimane kavatses muide kirjastada ka esimese eestikeelse näidendi, F. G. Arveliuse "Ramma Josepi Jubilei", jättis selle aga tegemata ettetellijate vähesuse tõttu - suuremad teosed, olgu eesti või saksa keeles, mille minek ei olnud garanteeritud, kirjastati tollal kõik ettetellimise alusel. (lk 20-21)
• Murrang kirjastustegevuses toimus 19. sajandi viimasel veerandil, mil kirjastamine eraldus trükkimisest. Peamisteks kirjastajateks said nüüd raamatukaupmehed, kelle kõrval hakkasid kirjastama ka suuremad seltsid, trükikojad aga muutusid ainult kirjastajate tellimiste täitjaiks. Sellesse aega langeb muide ka sõna "kirjastamine" tekkimine: 1884. a. ilmunud A. Grenzsteini uusi ja vähetuntud sõnu sisaldavas "Eesti sõnaraamatus" seisab: "kirjastama - mingit kirja oma kuluga trükkima; kirjastaja - see, kes mingit kirja oma kuluga trükki paneb". Autor liigitab selle sõna uudissõnade hulka, "mille üleüldist pruukimist tuleb soovida". Sõna osutus sobivaks ja võetigi tarvitusele. (lk 23-24)
• Sajandivahetusel ja 20. sajandi alguses tegelesid kirjastamisega peale raamatukaupmeeste ka muud isikud, nagu röövliromaane ja muud alaväärtuslikku kirjandust välja andev kirjamees D. Martson, E. Vilde teoste kirjastajana tuntud J. H. Vahtrik ja 1905.-1907. a. revolutsiooni päevil silmapaistvaks kirjastajaks tõusnud proletaarne kirjanik J. Lilienbach. Viimane andis poliitiliste pilkelehtede kõrval välja ka mitmeid progressiivse sisuga teoseid, sealhulgas K. Marxi "Kapitali" kaks esimest vihku, kokku 114 raamatut ja brošüüri, trükitud peamiselt M. Schifferi, J. ja A. Paalmanni ja V. Ehrenpreisi, kuid ka teistes trükikodades (lk 25)
• Trükikoja omaniku isiku mõju trükikoja toodangule on üsnagi suur. Tema loob sidemed kirjastajatega (või need temaga), temast sõltub trükikoja tehniline varustatus ja kaadri valik. Varem, kui trükikoja omanik oli ise veel trükkal, sõltus temast ka trükiste kujundus ja polügraafiline teostus. (lk 27)
• 18. sajandil täheldame aga veel üht, õigemini kaht nähtust, mida 17. sajandil ei esinenud. Esiteks ei ole trükkalilesed enam ainult leina-aasta vältel trükikoja valdajad, vaid toimivad ettevõtte täieõiguslike omanikena pikema aja vältel - J. J. Köhleri lesk Anna Catharina Trump 12 aastat ja A. H. Lindfors seniori lesk Maria Elisabeth Köhler samuti 12 aastat. Sellega seoses ilmub trükikotta uus ametikandja - tehniline juhataja ehk faktor, kes tegelikult juhib trükikoja tööd. Faktoriteks olid väljaõppinud trükkalid, kellele sageli usaldati mitte ainult töö tehniline juhatamine, vaid kogu trükikoja asjaajamine, nii et nad olid ühtlasi ärijuhid. Head faktorit hinnati kõrgelt ja ta kuulus nii-öelda trükikoja raudvara hulka. On teada, et näiteks Anna Catharina Trumpi aegne faktor Landgraff oli selles ametis ka veel Lindforsi ajal. (lk 29)
• F. G. Montagi järel päris trükikoja tema võõraspoeg Carl Gottfried Dullo (1822-1853), tallinlane, kelle abikaasa Josephine, sünd. Petenberg, oli rahvuselt eestlane. Pärast mehe surma trükikoja omanikuks saanud, võttis Josephine Dullo ärijuhiks oma noorema venna Johann Daniel Petenbergi. Lühike periood, mille vältel trükikoda oli eestlaste valduses, on kujukaks näiteks valdaja isiku mõjust trükikoja toodangule: nende aastate jooksul väljastas trükikoda mitmeid eesti kultuuriloos tähelepandavaid trükiseid, nagu F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsete juttude" 1. osa (1860), J. D. Petenbergi koostatud "ABD ja Pildi-ramat Marahwa lastele" (1855), F. N. Russowi väljaantud poolperioodiline kogumik "Tallinna koddaniko ramat omma sõbbradele male" (1854-1857) jt. J. D. Petenbergi surma (1858) ja Josephine Dullo abiellumisega kellegi porutšik A.v.Pauliga (1861) lõppes see lühike eestluseperiood trükikoja ajaloos. (lk 29-30)
• On aga huvitav märkida, et täpselt samal ajal kui Josephine Dullo, sai Tallinnas trükikoja omanikuks teinegi eestlane - J. J. Kelchen. Viimane müüs oma trükikoja 1861. aastal eestlasest kooliõpetajale Johann Diesfeldtile, kellelt selle 1862. a. ostis samuti eestlane Christian Assafrey. 1863. a. viis aga Assafrey oma trükikoja Tallinnast ära Kuressaarde. Kahe eesti trükikoja ajutine tegutsemine Tallinnas tähistab uue tendentsi teket Tallinna trükikodade ajaloos: 19. sajandi teisel poolel algab trükikodade eestistumine. Õieti sai see alguse juba sajandi esimesel poolel eestlasest õpipoiste töölevõtmise ja nende väljakoolitamisega nn. abilisteks (kuna trükitöö loeti kunstiks, mitte käsitööks, siis ei tarvitatud trükikodades selli ametinimetust). Varasematel sajanditel levinud tava, mille kohaselt trükkal kutsus endale väljastpoolt juba õppinud abilised, asendus 19. sajandil väljaõppega kohapeal. See aga avas ka eestlastele tee trükikotta. Nii saigi vabakslastud kingsepa Abraham Kelcheni pojast Jacob Johannist kirjaladuja õpilane F. G. Montagile kuulunud Lindforsi pärijate trükikojas ja 1853. a. esimene eestlasest trükkal-trükikojaomanik Tallinnas. (lk 30)
• 1871. a. rahvaloenduse andmeil töötas Tallinna trükikodades tollal 5 eestlast, s.o. 10% trükitööliste üldarvust. 1881. a. rahvaloenduse ajal oli siin eestlastest trükitöölisi juba 29, neist 5 naist (1876. a. oli Lindforsi pärijate trükikoda alustanud esimeste naisladujate väljaõpetamist), moodustades kokku 28% trükitööliste üldarvust, 1897. a. rahvaloenduse andmeil oli aga 229-st trükinduse alal tegutsevast isikust eestlasi juba 144, s.o. 63%. Tegelikult võis eestlastest trükitööliste arv iga rahvaloenduse ajal olla näidatust suuremgi, sest teatav hulk eestlasi nimetas ennast arvatavasti sakslasteks. (lk 31)
• Tallinna esimese trükikoja sisustus sarnanes tolleaegsete Saksa trükikodade omaga, mis omakorda oluliselt ei erinenud Gutenbergi-aegsest: kasutati käsiladu, käsipressi ja ka trükivärv kanti laopinnale käsitsi seenekujuliste, puust varrega nahktampoonide abil. Trükikoja sisustuse tõi esitrükkal Christoph Reusner Stockholmist kaasa. Selle edasine täiendamine ja uuendamine toimus omaniku, s.o. trükkali kulul. Tinast tähetüüpe ja kaunistuste klišeesid telliti Saksamaalt, kus klišeerimist tunti juba 15. sajandil. Klišeede tegemiseks võeti tollal puuplaadilt kipsvorm, millesse valati trükitüübi metall. Sääraselt valmistatud metallplaat oli täpne koopia originaalklotsist. (lk 32)
• Pärast Põhjasõda lakkas trükikoda kasutamast renessansskaunistusi ja ehisinitsiaale, asemele tulid barokk-kaunistused. Viimaseid kasutati kuni 18. sajandi 70-ndate aastateni, mil trükikoja uus omanik Axel Heinrich Lindfors otsustavalt asendas kogu vana kaunistuste tagavara uuega - rokokoostiilis orvandik- ja konnakarpornamentide, roosiväätidega põimitud liistakute, lillekorvide ja alasti putodega. Sajandi lõpust lisandus neile klassitsistlikus stiilis vinjette urnide ja varemetega. Tüüpilisi rokokooraamatuid trükkis ka 1780-ndatel aastatel Tallinnas asutatud Iverseni ja Fehmeri trükikoda, mis 1786. a. oktoobris teatas, et on saanud Saksamaalt uusi trükitüüpe ja trükib saksa, prantsuse, inglise ja eesti keeles. (lk 33-34)
• [Rotatsioonimasinate tulekust Tallinna 1906-1913:] Masinate rakendamine tõstis järsult trükikodade võimsust. Kui käsipressil sai teha 150-200 tõmmet tunnis, siis kiirpressil juba 700-1000 ja rotatsioonil ca 10 000; käsitsi laoti ca 1500 tähte tunnis, "Typograph"-ladumismasinal kuni 6000. Käsitöönduslikust trükikunstist oli saanud polügraafiatööstus. (lk 38)
  • "Trükinduse arengust Tallinnas 1634-1917" (ilmunud 1985), lk 19-39

• Eesti trükinduse personaaliat on seni vähe uuritud. Ometi on trükkal aegade vältel eesti kultuuriloos küllaltki olulist osa etendanud. Kaua aega on ta olnud raamatute ja ajalehtede väljaandjaks-kirjastajaks ja nende välimuse kujundajaks. Trükkali päritolu, tema rahvus ja ringkonnad, kellega ta suhtles, mõjutasid oluliselt väljaannete valikut ja suunitlust; trükkali erialane ettevalmistus, haridus ja sellest sõltuv maitse tase määrasid trükiste polügraafilise ilme. Raamatu-uurimisel on seetõttu võimatu mööda minna trükkali isikust, olgu selleks siis trükikoja omanik ise või faktor. (lk 39-40)
• Sajandi kolmandal veerandil tegutses Tallinnas ainult üks eestlastele kuulunud trükikoda. Selle asutas 1853. aastal J. J. Kelchen, omandas 1861. a. J. Diesfeldt ja ostis lõpuks 1862. a. Chr. Assafrey, kes trükikoja 1863. a. teatavasti Tallinnast ära Kuressaarde viis. Kõik kolm nimetatud trükikojaomanikku olid eestlased. Aga üldiselt ei olnud eestlasest trükikojaomanike aeg veel tulnud. Alles siis, kui 1863. a. passikorraldus andis eestlastele suurema liikumisvabaduse ja talurahva kihistumine sundis maata talupoegi hulgani linna piirduma, kus nende lapsed teise põlve linlastena omandasid keele- ja ametioskuse, algas trükinduse üleminek eestlaste kätte. (lk 42)
• Vene rahvusest trükikojaomanike kohta on andmeid veelgi vähem. On siiski huvitav märkida, et neljast kolm olid naised: 1873. a. sai trükikoja avamise loa Oranienbaumi kodanik Vassili Kerr, trükikoja avamisest teatab aga 1875. a. tema naine Therese Kerr, kelle nimel trükikoda ka tegutsema jäi. Selles trükikojas trükiti Tallinna esimest venekeelset ajalehte "Ревельский Листок" (1878). 1891. a. omandas trükikoja ajalehe "Колыван" väljaandja Aleksandra Ljašenko, kellelt trükikoda 1893. a. läks ajalehe "Ревельския известия" väljaandja Varvara Jantševetskaja nimele. (lk 43)
  • "Tallinna trükikojaomanikud 1850-1917" (ette kantud 1983, ilmunud teesidena), lk 39-44

• Tallinna Oleviste raamatukogu tekkimine on vahetult seotud reformatsiooniga. 1524. aastal pöördus Martin Luther kõigi Saksa linnade raehärrade ja bürgermeistrite poole kirjaga, milles kutsus üles asutama koole ja raamatukogusid. Selle üleskutse peale loodigi raamatukogud enamikus protestantlikes linnades, sealhulgas Riias ja Tallinnas. (lk 46)
• Millal Tallinnas esimene reformatsioonijärgne raamatukogu just asutati, ei ole täpselt teada. Dominiiklaste kloostri sulgemisel 1525. a. avastas ja konfiskeeris Tallinna raad kloostri raamatukogu, mille mungad olid tünnidesse peitnud ja kõrvale toimetanud. Võib olla, et selle baasil rajati juba siis mingi üldkasutatav raamatufond, nagu see toimus Riias, kus sellekohane dokument 1524. aastast dateerib praeguse Läti TA Fundamentaalraamatukogu eelkäija, Riia Linnaraamatukogu sündi. Tallinna dominiiklaste raamatukogust pärinevate köidete leidumine Tallinna Linnaarhiivis lubab siiski pigem oletada, et kloostri raamatukogu jäi vahetult rae valdusse. Kohalikust XVII sajandi alguse kirikukorraldusest aga nähtub, et Tallinnas oli koguni kaks reformatsioonijärgset raamatukogu, üks Niguliste, teine Oleviste kiriku juures; esile tõstetakse eriti viimast. (lk 46)
• Niguliste oli enne reformatsiooni Tallinna peakirik. Tõenäoliselt oli tal juba katoliiklikul ajal oma raamatukogu. Kuidas ja millal see reformatsioonijärgseks raamatukoguks ümber kujundati, ei ole teada. Reformatsiooni järel sai peakirikuks Oleviste. Selle raamatukogu asutamise aja suhtes lähevad uurijate arvamused lahku, sest mingit asutamisdokumenti resp. asutamisotsuse protokolli ei ole õnnestunud leida. Vanim säilinud dokument, milles räägitakse Oleviste raamatukogu asutamisest, on Oleviste kogu omaaegse bibliotekaari Heinrich Bröckeri poolt raamatukogu reorganiseerimise käigus 1659. a. avatud rahaliste annetuste registreerimisraamat. See algab raamatukogude ajalugu käsitleva üldise sissejuhatusega, mille lõpus on juttu ka Oleviste kogu asutamisest. Tsiteerinud seal Lutheri kirja raamatukogude asutamise asjus, jätkab Bröcker: "Kõike seda arvesse võttes on ka meie õndsad eelkäijad siin paigas varsti pärast seda, aastal 1552 end sellas asjas tegevate ja ülistusväärsetena näidanud ja siin, nimelt Oleviste kiriku juures, raamatukogu rajada tahtnud." (lk 46-47)
• Teadusliku raamatukogu loomiseks puudusid Tallinnas XVI sajandil aga veel eeldused, liiga vähe oli siin uurimistööd viljelevaid haritlasi-literaate. Reformatsioonijärgsed raamatukogud olid seega jõudnud oma arengus surnud punkti, millest ülesaamiseks nad vajasid uut kindlat ülesannet. Viimase said nad aga allee järgmisel sajandil. (lk 48)
• Alates XVII sajandi teisest veerandist, kui kogu Eesti ala oli läinud Rootsi kuningriigi koosseisu ja poliitiline olukord mõneks ajaks stabiliseerunud, elavnes Tallinnas majanduse kõrval ka kultuurielu. 1631. a. asutati siin gümnaasium, mille õppejõud, keda nimetati professoriteks, olid kohustatud õppetöö kõrval tegema ka teaduslikku tööd. Kui seni oli linna vaimne elu koondunud kirikute ümber, siis nüüd sai selle teiseks keskuseks gümnaasium. 1656. a. saabusid Vene-Rootsi sõja eest Tallinna sõjapakku Tartu Academia Gustaviana professorid, kes siin jätkasid loengute pidamist. Nii muutus Tallinn korraga haridus- ja teaduselu keskuseks. Sellega seoses tekkis siin vajadus vastava raamatukogu järele. Et seda vajadust väga praktiliseks peeti, selgub tõigast, et linna raad juba 1658. a., veel enne, kui eelmisel aastal linnas puhkenud laastav katk oli täiesti vaibunud, asus raamatukogusid uuendama. Bröcker kirjutab: "Arvesse võttes, et siin kauges paigas puuduvad vahendid ja võimalused ise endale selliseid ülimalt kasulikke ja väärtuslikke raamatuid soetada, määras ja otsustas selle linna kõrgeauline raad jumala auks ja lima elanikele kasuks taastada ja rajada Oleviste kiriku juures erilise raamatukogu." (lk 48-49)
• Reorganiseerimisega jõudis lõpule esimene etapp Tallinna reformatsioonijärgsete raamatukogude kujunemises, kulmineerides linna raamatukogu loomise aktis. Kuigi uut raamatukogu otseselt linnaraamatukoguks (Stadtbibliothek) ei nimetatud, võime siiski kõnelda temast kui linna-, mitte enam kui kirikuraamatukogust. Sellele viitab nii raamatukogu nimetus "Tallinna raamatukogu" (Bibliotheca Revaliensis) kui ka linna vapi kasutamine raamatukogu supereksliibrisel, samuti rae initsiatiiv raamatukogu reorganiseerimisel ja hilisem kontroll tema tegevuse üle. (lk 50)
• Nagu juba eespool mainitud, loodi raamatukogu reorganiseerimisel sinna ka raamatukoguhoidja ametikoht. Raamatukoguhoidja - bibliotekaari või librarius'e nimetus ei tähistanud tollal veel kutse-, vaid tegevusala, üldiselt hooldasid raamatukogusid nende asutuste või ametkondade liikmed, kellele raamatukogu kuulus, ainult õige suurtes raamatukogudes oli ametis palgaline bibliotekaar. Seega oli raamatukoguhoidmine kõrvaltöö, mida tehti tasuta, vähese lisatasu või mingi muu hüvituse eest. Reorganiseeritava Oleviste raamatukogu bibliotekaari H. Bröckeri vabastas raad tehtava töö tasuks kõigist linnamaksudest ja koormistest. Sellest järeldub, esiteks, et ta loeti linna teenistuses seisvaks, teiseks, et temagi sissetulekud pidid laekuma mujalt. (lk 50-51)
• Erialaseid teadmisi bibliotekaarilt ei nõutud, piisas sellest, kui ta oli "õpetatud mees", s.o. ülikooli lõpetanud või vähemalt seal käinud. Bröckeri eriala ei ole kusagil mainitud. Et literaadi nimetus viitab ülikooliharidusele, tema nime aga ei leidu ei vaimulike, arstide ega gümnaasiumi professorite nimestikes, tuleb oletada, et ta oli jurist. Seda kinnitab ka nimetuse politicus tarvitamine tema kohta. Pärast Bröckeri surma otsustas nimelt linna ministeerium (vaimulike kogu) oma koosolekul 9. juulil 1667, et ta ei lase endale enam mõnda politicus't kaela määrida (obtrudiren), vaid taotleb, et bibliotekaariks valitaks keegi omade hulgast, s.o, vaimulik. Kandidaadiks, keda taheti konsistooriumile esitada, valiti Oleviste pastor, pärastine piiskop Joachim Salemann. Raad aga ei kinnitanud seda valikut, vaid soovitas Salemannile jätta ainult järelevalve raamatukogu üle, bibliotekaari kohale aga leida uue politicus'e. Lahkarvamustes bibliotekaari eriala suhtes kajastub reformatsiooni poolt ilmalikule võimule allutatud kiriku katse taastada oma positsioon linna vaimse elu ainujuhina. Raad aga pidas raamatukogu omaks ega tahtnud seda jälle kirikule loovutada. Uut politicus't bibliotekaari kohale siiski ei leitud ja Oleviste raamatukogu hoidjaks sai lõpuks usuteaduse üliõpilane Jacobus Felssberg alias Petrus Montanus. (lk 51)
• Raamatukoguhoidjana saavutas Felssberg linnas nii lugupeetava positsiooni, et ta kõikides dokumentides, veel pärast surmagi, esineb bibliotekaari ametinimetuse all. (lk 52)
• Millal uus bibliotekaar ametisse võeti, ei ole teada. 1691. a. oli aga Oleviste raamatukogu hoidjaks jälle üks politicus, jurist Johan Bernhardi. Tema tegevusest bibliotekaarina ei ole raamatukogus jälgi säilinud. Paistab aga, et ta ei pidanud kogu nõutavas korras, sest kui tema lahkumise tõttu vakantseks jäänud ametikohale 1698. a. uus bibliotekaar võeti, leiti sellega seoses tehtud inventuuri käigus raamatuid puuduvat, mille kohta otsustati endiselt bibliotekaarilt, s.o. Bernhardilt, aru pärida. Sellele vaatamata taotles ja saigi J. Bernhardi 1709.a. - hüvitusena raamatukogus tehtud töö eest - kirikus tasuta hauaaseme ja loa epitaafi riputamiseks kooriruumi piilari külge. (lk 52)
• XVIII sajand algas Eesti ala ajaloos murranguliste sündmustega. 1710. aasta augustis alustasid Vene väed Tallinna piiramist. Linnas puhkes katk, millesse suri suur osa elanikest, sealhulgas bibliotekaarid J. Bernhardi ja M. Caesar. Asjaolu, et linn lahinguta kapituleerus, päästis Oleviste raamatukogu võimalikust hävingust. Ent sõja, katku ja suurte poliitiliste sündmuste keerises pöördus tähelepanu temalt mõneks ajaks kõrvale. Siiski mitte kauaks. 10. juulil 1712 nentis raad oma koosolekul raamatukogu laostumist ja otsustas võtta ametisse uue raamatukoguhoidja. (lk 52)
• Paar aastat pärast raeraamatukogu asutamist, 1717, hakkas ka gümnaasium oma raamatukogu süstemaatiliselt komplekteerima. Uute raamatukogude asutamisega lahkusid Oleviste kogu lugejaskonnast linna teenistuses seisvad juristid ja gümnaasiumi professorid, järele jäid ainult pastorid ja väike arv meedikuid. Sellega kaotas Oleviste kogu oma positsiooni linna keskse teadusliku raamatukoguna ja muutus järk-järgult uuesti kirikuraamatukoguks, mandudes sellenagi lõpuks "pigem uudishimu kui teadmishimu rahuldavaks muinsuseks", nagu tema kohta kirjutatakse 1834. a. ilmunud Tallinna raamatukogude ülevaates. (lk 53)
• 1820. aastal, ööl vastu 16. juunit, tabas pikselöök Oleviste torni. Tekkinud tulekahjust pääses raamatukogu ainult Õnneliku juhuse läbi: ruumi remondi tõttu olid raamatud oma alalisest asukohast viidud käärkambriga külgnevasse võlvitud ruumi, mis jäi tulest puutumata. Sealt paigutati raamatud hiljem keldrisse, kus nad lugejaile kättesaamatuina niiskuses riknesid. 1825. a. juhtis superintendent C. G. Mayer Oleviste konvendi tähelepanu raamatukogu ohtlikule seisundile, mille peale konvent otsustas pöörduda rae poole palvega loovutada raamatukogule mõni sobivam ruum. Raad andiski raamatukogule ruumi vaekoja teisel korrusel, aga ainult ajutiseks kasutamiseks. Viie aasta pärast tuli Oleviste kogul jällegi kolida, sedapuhku kirikueestseisja majja, kuhu ta ka kauaks jääda ei võinud. Niiviisi, rae poolt hüljatud, kirikule koormavaks muutunud, korduvalt ühest kohast teise kolitud, niiskusest rikutud, oli kunagine kuulus Oleviste raamatukogu sattunud olukorda, kus ei teatud, kuhu teda panna või mis temaga teha. Uuesti ülesehitatavas Oleviste kirikus ei olnud ruumi raamatukogu jaoks enam ette nähtud. (lk 54)
• Üldised põhimõtted reformatsioonijärgsete raamatukogude komplekteerimiseks olid antud juba eespool kõne all olnud Lutheri kirjas. Luther soovitas asutatavaisse raamatukogudesse soetada vaimulike väljaannete kõrval ka kirjandust õigusteaduse, meditsiini ja nn. vabade kunstide, s.o. grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomia alalt, kroonikaid ja ajalookäsitlusi ning isegi antiikautorite teoseid, viimaseid kreeka ja ladina keele õpetamise tarvis. Eesmärgiks oli seega universaalse fondiga teadusliku raamatukogu loomine. (lk 54-55)
• 1703. a. kohustus gümnaasiumi trükkal Christoph Brendeken, taotledes endale ja omastele tasuta matust, loovutama Oleviste raamatukogule ühe eksemplari igast tema trükikojas valmistatud trükisest. Et XVIII sajandist inventariraamatud puuduvad, ei ole võimalik jälgida, kuivõrd ta oma lubadust täitis. (lk 56)
• Omaaegse terminoloogia järgi oli Oleviste kogu avalik. Seda avalikkust piiras aga ilmselt haridusklausel - nähtus, mis oli omane kõigile selleaegsetele avalikkudele raamatukogudele. Sisulise koostise ja üldise kasutamistraditsiooni kohaselt kujutas Oleviste kogu endast tüüpilist haritlasraamatukogu. Kui linna elanikkonna teiste kihtide esindajad tema komplekteerimisest raha- või raamatuannetustega osa võtsidki, siis mitte potentsiaalsete lugejatena, vaid rahva vaimsete ja ilmalike juhtide poolt heakskiidetud ürituse toetajatena. Teadusliku raamatukogu kasutajatena võisid kõne alla tulla ikkagi ainult haritlased - vaimulikud, gümnaasiumi õppejõud, arstid, juristid, üliõpilased. (lk 57)
• Tänapäeva lugejale pakub Oleviste raamatukogu fond rikkalikult materjali kohaliku kultuuriloo uurimiseks. Inventarinimestikeet avanevad Tallinna omaaegsed kultuurisidemed, hende geograafiline haare ja intensiivsus. Pärandinimeatikud võimaldavad pilku heita omaaegsete eraraamatukogude sisulisse koostisse ja iseloomustada selle kaudu nende omanikke. Raamatuis leiduvad provenientsimärgid ja lugejate poolt raamatulehtedele kirjutatud märkused võivad aga saada uute avastuste allikaks. Peamiselt Oleviste kogu köidete põhjal valmis H. Treumannil ulatuslik uurimus Tallinna köite ajaloost. Nendesamade köidete varal õpivad Kunstiinstituudi üliõpilased praegu tundma kunstivoolude ja stiilide ilminguid nahkehistöös aegade vältel.

Arvestades seda, et Tallinna Oleviste kogu on NSV Liidus üks väheseid, võlb-olla koguni ainus keskaegne linnaraamatukogu, millest on säilinud niihästi raamatud kui ka vanad inventarinimestikud, tuleks see ajalooline kogu tingimata taastada ja võimaluse korral kas täielikult või osaliseltki eksponeerida. (lk 57-58)

• "Tallinna linna Oleviste raamatukogu ajaloost" (ilmunud 1979), lk 45-62

• Kultuurilugu ei ole mõeldav raamatukogudeta. Eesti hariduse ja kultuuri, sealhulgas raamatukogude ajaloos on suurt osa etendanud 16. sajandil Saksamaal alguse saanud luterlik reformatsiooniliikumine. 1524. aastal pöördus Martin Luther kõigi reformeeritud linnade bürgermeistrite ja raehärrade poole kirjaga, milles pani neile südamele asutada koole ja raamatukogusid. Nii tekkiski seniste kirikute, kloostrite ja valitsejate raamatukogude kõrvale uus raamatukogutüüp - linnaraamatukogud. 1552. aastal rajatud Tallinna raamatukogu tuumikuks sai Oleviste kiriku viimase katoliikliku preestri Reinhold Gristi raamatupärand. (lk 62)
  • "Reinhold Gristi raamatupärandist Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogus" (ette kantud 1986, ilmunud teesidena), lk 62-65