Leil

Proosa

• Praost Odja ronib sauna lavale ning küpseb seal tulises leilis. Punetavale ihule ilmuvad higipisarad kui värskelt lõigatud juustu pinnale, järjest suurenedes, üksteisega ühinedes ning siis rõõmsa nirena alla joostes. Kuigi väljas suvine õhtu alles kumendades õitseb, on saunas juba hämar — leil ja aur võtavad sellegi valguse raasu, mis immitseb läbi peopesasuuruse tahmunud ruudu.

See on vana ja avar suitsusaun, kus otse koldele on laotud ühesuurusi oinapeakujulisi kive, ning kui lõõmavale kerisele visata kapaga vett, kostab nagu müriseks kõu. Veel kaua pärast esimest paugutust vihisevad ja sihisevad kivid, otsekui kobaras maod isekeskis tülitsedes ja põrnitsedes, kuid nüüd tõuseb sealt nii magus leil, mis teeb jalapealt joobnuks ja mida võib tunda vaid vanades unkaga suitsusaunades.

• August Gailit, "Ekke Moor", VIII ptk, 2007, lk 93

• Suitsusauna köeti vaid kõrgetele külalistele. Isegi maahärra oli seal leili võtnud ja ka liiklusminister. Saun oli toodud Annikki ema sünnikodu õuelt, Annikki ema oli seal sündinud ja Annikki seal hakkama pandud.
  • Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 24