Leo Strauss
Leo Strauss (20. september 1899 – 18. oktoober 1973) oli Saksa juudi päritolu Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud poliitikafilosoof.
"Mis on poliitiline filosoofia?"
[muuda]Tsitaadid esseest "Mis on poliitiline filosoofia?"; tõlkinud Jüri Lipping. "Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid." Tartu, 2002. lk 99–139 Essee tugineb detsembris 1954 ja jaanuaris 1955 peetud loengutel, mis avaldati Leo Strauss, "What is Political Philosophy? and Other Studies" (University of Chicago Press, 1988): 9–55.
- Poliitilise filosoofia tähendus ja selle tähendusrikas iseloom on tänapäeval sama ilmne, nagu see on alati olnud sellest ajast alates, mil poliitiline filosoofia tuli ilmavalgusele Ateenas. Kogu poliitiline tegevus on suunatud kas säilitamisele või muutmisele. Ihaldades säilitada, soovime me vältida muutust halvemuse suunas; ihaldades muuta, soovime me tekitada midagi paremat. Kogu poliitiline tegevus juhindub seega mingist parema ja halvema ideest. Aga parema ja halvema idee on seotud ideega sellest, mis on hüve. Teadlik-olu hüvest, mis juhib kõiki meie ilminguid, on arvamusliku iseloomuga: seda ei peeta enam küsitavaks, kuid see osutub küsitavaks, kui selle üle mõtiskleda. Fakt, et me võime selle küsimuse alla seada, juhib ise meid sellise hüve idee juurde, mis ei ole enam arvamus, vaid teadmine. Kogu poliitiline tegevus on seega iseendast suunatud teadmisele hüvest: teadmisele heast elust või heast ühiskonnast. Sest hea ühiskond on täielik poliitiline hüve. (lk 99–100)
- Filosoofia ei ole oma põhiolemuselt tõe omamine, vaid tõe poole püüdlemine. (lk 100)
- Poliitilise eesmärgi ebamäärasus tuleneb selle kõikehõlmavast iseloomust. (lk 105)
- Väärtusotsustused, millel on keelatud siseneda poliitikateaduse, sotsioloogia või majanduse paraaduksest, sisenevad nendesse ainevaldadesse tagaukse kaudu ikkagi; nad tulevad sellest tänase päeva sotsiaalteaduse lisandist, mida kutsutakse psühhopatoloogiaks. (lk 109)
- Patrioodi vaatepunktist on isamaa tähtsam kui ükskõik milline režiimide erinevus. Inimene, kes eelistab mingit režiimi isamaale, on patrioodi vaatepunktist partisan, kui mitte koguni reetur. (lk 122)
- Üldisemalt öeldes: klassikud eitasid demokraatiat, sest nende arvates ei olnud inimliku elu ja seega ka ühiskondliku elu sihiks mitte vabadus, vaid voorus. Vabadus eesmärgina on kahemõtteline, sest see on vabadus kurjuseks samavõrd kui headuseks. Voorus kerkib esile tavaliselt ainult kasvatuse kaudu, see tähendab iseloomu kujundamise ja harjutamise kaudu, ning see nõuab nii vanemailt kui lastelt vaba aega. (lk 123)
- Machiavelli ei muutnud radikaalselt mitte ainult poliitilise õpetuse olemust, vaid ka selle laadi. Võib öelda, et tema poliitilise õpetuse sisuks on täiesti uus õpetus täiesti uue vürsti kohta, st ühiskonna alustes ja järelikult ka ühiskonna struktuuris loomupäraselt sisalduva immoraalsuse kohta. (lk 129)
- Ajaloofilosoofia näitab õige korralduse aktualiseerumise olemuslikku paratamatust. (lk 137)
