Lia Laats
Lia Laats (17. veebruar 1926 – 24. aprill 2004) oli eesti näitleja.
Intervjuud
[muuda]- Kui ma Moskvasse sissesõidul nägin neid hirmsaid uberikke enne linna... Mul jäi suu lahti, arvasin, et näen suurt prügimäge. Need olid aga hoopid datšad, vene inimeste suvilad. See esimene pilt ei unune.
- Teine mälestus on, et filmidest tekkinud ettekujutuse kohaselt pidi Punane väljak olema midagi tohutu grandioosset. Kohapeal olles... - no ei tea, tundus lihtsalt natuke laiem tänav. (lk 35, 1946. aasta)
- Väga hästi mäletan, kuidas Katrin Välbe saadeti Rakvere teatrisse asumisele, sest ta ükskord sülgas üle õla, aga selja taga oli Stalini pilt. Välbe puhul see vist väga juhuslik sülgamine ei olnudki. (lk 39)
- Kui sügavalt mõelda, siis estraad on ikka küll midagi. Mõelge - olla üksi või kahekesi tühjal või pooltühjal laval suure publiku ees ning panna ennast maksma, haarata inimesed kaasa. See ei ole mingi naljanumber, kuigi esitad naljanumbrit.
- See on raske töö. See on eriline oskus, mida tavalisel näitlejal mõnes tavalises teatritükis ei olegi vaja. Estraadinäitlejal peab olema mingi sisemine särts ja "midagi", mis sunnib vaatajat teda tähelepanelikult vaatama-kuulama. Ma ei oskagi seletada, mis on see "midagi"; aga ma tean, et ilma selleta publikut ei võida. (lk 74)
- Eks tuntusega kaasne mitmeid nähtusi. Nii häid kui ka halbu, kuid üldiselt ei tohiks inimene oma pead sellega vaevata. Mis see tuntus siis ikka ära ei ole.
- Eesti rahvas on nii väike, et peaksime kõik üksteist tundma; peaksime kõik üksteise jaoks olema tuntud. (lk 106)
- Enno Tammer, "Elu jälg. Tuntud eestlaste elulood", Tänapäev, 2005
