Lilli Luuk

Lilli Luuk (kodanikunimega Kristina Tamm; sündinud 8. juunil 1976) on eesti kirjanik ja kunstnik.

"Ööema"

Tsitaadid väljaandest: Lilli Luuk, "Ööema", 2024.

Just siin raba pervel, soo serval kogunevad kõik taolised kuked, mõnigi on siin olnud tunnistajaks tedremängule, näinud pulmatantsu oma silmaga, hoidnud häält, hinge noores rinnas kinni, roided tõusmas ja langemas. Siinsamas raba juures hõredas kuusikus, hall ämblikuvõrk mustadesse ripsmetesse takerdunud, lamedaks vajunud lokkides lehepuru ja okkad, palituselg samblane, kinganinadel muld ja üks mullune kaseleht. Sukad on tal niisked, alussärk kortsus, pole märganud seda seeliku all sirgu tõmmata, käsi higistamas noore mehe kuumas peos. Tedrekuked kudrutavad ja kaklevad, kui tõsine see võitlus nüüd just on, sulgedel vilksatab sinakat helki, pruuniviirulised kanad kokutavad ja kaagutavad platsi ääres madalas kuivanud rohus. Nõrgemad mõtused hoiduvad serva, vaikivad eemal aralt või tusaselt. Noormehe pilk eksib mänguplatsilt ära kogu aeg oma tüdruku peale tagasi, ta pigistab kitsast valget rusikat oma pikkade sõrmede vahel, tahtmatult natuke kõvasti, see on uhke mäng, mida tema saab pakkuda, esitleda eriliselt lõhnavas ja lärmakas võpsikus, ürgraba servas, ühel sellistest varakevadistest hommikutest, mil kõik on alles ees.

Alati on kõik alles ees. (Lk 7)

Miks nad serva mööda ei kõnni, need sõgedad loomakesed! Kuid raba on ju üüratu, see looduse hiiglaslik ballisaal ja tantsupõrand, kotkas on ainus, kelle silm neid siin nii hästi seletab, et vaataja ise varju saab hoida, iga teine peaks siin sel juhul ise ka lagedale kõndima ja ka iseennast küürus männiraokeste taga, madalate mätaste vahel märgiks panema, alles siis ta näeks ja ulataks. (lk 8)
Raba ei tunne aega, kõrgsoo kella. Sada aastat tagasi või edasi, kaheksa või kaheksakümmend, raba on ikka ühesugune. Muutuvad valgus ja värvid, õhk sootaimede kohal, aga mitte ürgraba ise, soo põhjatud laukad ja alguse ja lõputa rajad, need, mis on nähtaval, ja need, mis on peidus, kõik on siin alati alles. Kui arvad, et rada ei ole, siis vaata veelkord. Võibolla ainult sina ei näe, võibolla ainult silmadest ei piisa. Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma otsida, suutma leppima sellega, mida leiad. (lk 8-9)
Kõige jubedamad asjad juhtuvad hunditunnil, öö hääbumise eel. Kõige koledam on enne koitu. Mis juhtus, juhtus öö pärast! See ei olnud nende süü. See oli öö pimeduse süü, hirmu tegu. Öö kõnnib sinuga kaasa, kõnnib sinu ees ja taga, sa ei näe teda, sa ei saa teda katsuda, öö kõnnitab sind ja hüpitab su hirme. (lk 16)
Põrgul ei ole põhja ja taeval on armid näos. Kust on see hirm, mis sinu sees elab, mis sind liigutab, tulnud? Ööst! Öö on tema sünnitanud.

Siis olen minagi ööst sündinud, seda, mis ma täna olen, ei ole minu ema sünnitanud. Kui ta näeks minu sisse, ei näeks ta midagi, ei tunneks minus enam endast midagi. Kõik on pime ja temale võõras. Tema ei ole minu laps, hüüaks ema, viige ta ära, ma ei taha teda enam kunagi näha. Ainult öö süli jääb veel mulle avali. (lk 16)

Emal oli janu, tal oli vesi otsa saanud. Jagasin talle oma rabaveega täidetud pudelit, öeldakse küll, et laukavesi ei kustuta janu, sa võid seda lõhkemiseni juua, aga leevendust ei saa, kuid praegu ei tundunud see nii. Ema jõi ja rääkis, kuidas ta peale udus ekslemist siia oli jõudnud. Ta oli küll kuulnud meid eemal hüüdvat, ise vastu hüüdnud, aga kui ta arvas end häälte poole tulevat, olid raba helid ja ümbritsev hall vatt teda segadusse ajanud ning ta oli võtnud vale suuna. Tagantjärele mõeldes oleks võinud jääda ootama, kuid udu on ennustamatu, eriti rabas, iial ei tea, millal hall lõpuks hajub. (lk 37)
Marutõbi pole naljaasi, seda Krissu teadis. Koolis räägiti, et aleviku vahel oli hulkunud marutõbine kass ja hammustanud ühte kuuenda klassi poissi. Poisile oli pärast tehtud nelikümmend süsti. Nelikümmend! Muidu oleks ära surnud. Krissu jaoks oli juba üks süst liiast, mõte vereproovist või vaktsineerimisest, üldse kooliarsti juurde minekust ajas ta hirmust kangeks, neljakümmet süsti ei suutnud ta ette kujutada. Lihtsam oleks vist marutõppe surra. Nagu üks tüdruk oligi, seda lugu oli rääkinud Hinge. Tüdrukut oli hammustanud marutõbine kits. (lk 64)
Ära sõida ise oma tuledest ette, need olid Gunnari õpetussõnad, kui veel Sierraga hilisõhtustel põlluvaheteedel sõitsime. See võiks minu elu moto olla! Ükskõik kui kiiresti ma sel ööl sõitsin, ikka taganes pimedus mu eest. Mina jälle sõitsin kogu aeg pimeduse poole, nagu tahaksin vaid kiiremini öö sisse peitu pääseda. Mõlemal pool teed ja auto ees ja taga avanes lakkamatult must süvik, metsa ja põllu kuristik, armatuurlaua värvilised tuled ja autotulede kaar, mis sõitis meie ees, oli ainuke valgus, mis maailma alles oli jäänud. Kui siis säratas öö mustal kangal bensiinijaama neoonreklaam, võtsin keskjoonele, vajutasin pidurit ning lasin auto hool vaibuda jaama valgustatud katusealusesse. Nagu ööliblika tiivapekslemine lõpuks kuuma lambipirni juures vaibub. (lk 91)
Ära vaata tagasi! Kehalise õpetaja ütles seda ükskord, tunnilõpus, kui me jälle olime jooksnud kuutekümmet või kolmesadat.

"Ära vaata tagasi, sina vaata ainult sinna, kuhu sina jooksed! Sellel pole tähtsust, kui kaugel on teised, kus need on, kes su taga tulevad!"

Kuni sina jooksed. Seni, kuni liigun, pole tähtsust, mis selja taha jääb.

"Tagasivaatamine on ainult ajaraisk, sa lihtsalt kaotad oma aega." (lk 92)

Aga lehtlat, ronivaid elulõngu ei olnud enam, ainult kassitapp keerutas pooleldi ümber kukkunud aia ümber oma vääte, tema üksildased roosad õied olid õhukesed ja kahvatud, nagu krepp-paberist lilled, mida olid pakkunud müüa kurnatud nägude ja tolmuste jalgratastega naised, kes tulid linnast oma lastele süüa otsima. Mallel olid mõned lilled alles, sellest ajast, kui ta polnud veel Juhani juurde metsavahi vanasse majja kolinud. Hiljem ei tulnud enam maale kedagi, kes oleks müünud või ostnud paberist lilli, võibolla oli siin siis juba vaat et hullemgi kui linnas. (lk 108)
Mall vaatas tahtmatult oma käsi. Käevangus soonisid kuiva nahka liiga suure käekoti punakaspruunid sangad, Malle käelabad olid tööst päevitunud ja soonilised, sõrmed kuuma ilmaga natuke paistes, sõrmenukkide ümbrus paksenenud. Enne siiatulekut oli Mall hõõrunud sõrmeotsi ja küünealuseid rabarberijupiga, et rohimisest sisse sööbinud mustust ära saada. Küüsi ta ei lakkinud, see oli tütarde rõõm. (lk 110)
Lindude keel on tegelikult universaalne keel. Kuid lindude keel ei ole siiski igaühele. Linnud valivad ise, kellel nad lubavad seda keelt mõista. Lindude keel on jõukohane ainult tugevatele, sest selles keeles kuuled sa ka sellest, mis on nii kaunis ja ülev, et inimestel selle jaoks sõnu ei ole, samas saad sa teada ka seda, mis on nii kole ja südamele vastuvõetamatu, et inimese keel kangestub sellest rääkides. (lk 120)
Luugi serval kõlkujale avanes raba kuuvalgel kui üüratu valge lina, millesse lõikasid sisse metalsed metsaviirud, helkleva lumega üle puistatud tumedad kuusenoorendikud, nende taga laiuvad põllud ja heinamaad, kõik need valged lagendikud hõbedases kuuvalguses. (lk 133)
Ootamatult tõusnud tuul kui kellegi viimane hingeohe puistas surnu näo hõbehelvestega üle, lumesulavesi voolas palgeilt maha, sinna kus läbi lume uuristasid peenikesed verejõed teed mulla poole, suutmata siiski millimeetritki külmunud maad üles sulatada, hangudes napilt enne mullakoorikuni jõudmist. (lk 134)
Oli selline vana rahvajutt, et rabas pendre peal on üks koht, kus vaimud eksitavad marjulisi, panevad ringiratast käima, nii et lähed ja lähed, aga kogu aeg jõuad samasse kohta tagasi. Sest see on vaimude tee. (lk 136)

Tema kohta

Minu meelest on Lilli Luuk eesti kirjanduses üks parimaid kaamose edasiandjaid. Kui sa teda loed, siis saad aru, kui sügaval sees on tema tekstides vägivald, ilma et ta seda otsesõnu kirjeldaks. Ta oskab rääkida vägivallast ja kannatusest ilma, et tekstides oleks verd. See on imeline oskus.
- Kristina Kallas, allikas teadmata Mall:Lisa viide