Linda Järve

Linda Järve (sündinud Linda Kruustee; 1. juuni 1946, Tallinn – 21. mai 2022) oli eesti ajakirjanik ja toimetaja.

"Nooruse lugu"

Tsitaadid väljaandest: Linda Järve, "Nooruse lugu", 2017.

Ajakirja Noorus peatoimetajana töötatud aeg (1984-1994) moodustab praeguse seisuga seitsmendiku mu elu- ja neljandiku tööaastatest. Mul on selle aja suhtes olnud kaksipidised tunded. Enamasti oli see tore ja hoogne, loomingurõõmus periood, aga ajakirja erastamiseelne hääbumine oli valus ja kurb. (lk 9)
Mõndagi pean siiski kohe alguses selgitama. Kirjastus lootis, et Nooruse lugu tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud. (lk 9-10)
Raamatus ette tulevate inimeste nimedega on aga nõnda, et naisterahvad (ja mõned mehed) on praeguseks enamasti üks või mitu korda perekonnanime vahetanud ja mina kasutan nende puhul seda nime, mida nad kandsid kõnealustel aastatel. (lk 10)
Nimesid on ühtekokku väga palju, nende loetelu oleks teinud raamatu mahu liiga suureks. Aga soovijad võivad vastava registri leida mu blogist Kruusatee aadressil iltaka.blogspot.com. (lk 10)
Esimene tööpäev ajakirja Noorus uue peatoimetajana algas toimetusega tutvumisega. Enamikuga rahvast olin varem tuttav, kui mitte rohkem, siis vähemasti olime ajakirjandusmajas näinud. Kedagi õpetama ma sel esimesel koosolekul ei kippunud. See olekski olnud kohatu, sest kuigi mul olid päris pikaaegsed lehetöö kogemused, teadsid teised ruumis viibijad ajakirja tegemisest märksa rohkem.

Ühe liigutuse siiski tegin. Küsisin, kas keegi ehk soovib endale eelmise peatoimetaja tooli. See oli kõrge seljatoega raskepärane ja veidi troonisarnane tumepunane kontoritool. Soovija leidus. Võtsin endale tavalise tooli sealtsamast nõupidamislaua äärest, sest see sobis mulle paremini. Hiljem öeldi, et tegemist olla olnud sümboolse žestiga: vana tööstiili vahetamisega uue vastu. Mina nii ei arvanud. (lk 13)

Ajakiri oli mu eakaaslane - meil oli sama sünniaasta. See võis hea enne olla. Siis ei teadnud ma veel, kui murranguliseks kujuneb mu ametiaeg peatoimetajana nii Eesti ühiskonnas tervikuna kui ka seoses Nooruse toimetusega. (lk 14)
* Kuid läheme ajas hästi kaugele tagasi. Sest esimene Nooruse nime kandev ajakiri ilmus aastatel 1906-1907 Tallinnas kaks korda nädalas ja ühtekokku oli seda üle saja numbri.

1986. aastal, kui meie Noorus 40. sünnipäeva tähistas, palusin oma head tuttavat, bibliograaf Helle Martist uurida, mida ta leiab sellele eelnenud samanimeliste ajakirjade kohta riiklikust raamatukogust (nüüdsest rahvusraamatukogust). Tal oli juurdepääs ka sellistesse fondidesse, kuhu mina ei pääsenud, aga 1906. aasta Noorust ei saanud temagi kätte. Küll sain andmeid teiste varasemate Nooruste kohta, kuid ajakirja võis neist teadmistest tookord panna väga vähe, et meie poolsalajast uuringut mitte reeta. 1990. aastatel sai Helle Martise leitut juba ka avaldada. (lk 15)

Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.

Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: "Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu - kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noonis ja nii ta saigi olema."

Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus. (lk 20)

Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.

"...me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükid. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi." (lk 21)

Pärast Vello Pildi lahkumist peatoimetaja ametist ilmus Noorus veel umbes 13 aastat. Selle perioodi kohta on tema raamatus ainult kaks lauset: ""Noorus" lõpetas ilmumise uue aja keeristes üheksakümnendate algul. Vnmane peatoimetaja oh minu järglane Linda Järve." Mõlemad laused on ekslikud. (lk 28)
Olin lapsena agar ajakirjandusega suhtleja. Kirjutasin hoolega vastuseid laste raadiosaatele "Mõistata", vahetevahel loeti mõni kiri ka ette. Lastelehele Säde kirjutasin esmakordselt esimeses klassis - pahasena, et lehes polnud juba mitu nädalat ilmunud Lasteraadio saatekava. Hiljem, neljanda klassi õpilasena alustasin kooli tollase pioneerijuhi ja eesti keele õpetaja Regina Peedi taganttõukamisel uuesti. Olen talle väga tänulik, sest ta oli esimene õpetaja, kes märkas mu suurt huvi ajakirjanduse vastu. Meie koolil olid sidemed Usbekistani pioneeridega ja õpetaja Peet saatis mõne mu Sädemes ilmunud kirja sealsele õpilaslehele Lenin Utškuni, kus need ka ilmusid. Niisugune tore "rahvusvaheline" kogemus siis juba üsna varajasest ajast. (lk 29)
Mäletan imehästi, kuidas läksin esimest korda reporterimakiga lugu tegema. Makid olid tollal rasked, vist umbes kuuekilosed. See oli mu esimene kokkupuude raadiotehnikaga. Loeti sõnad peale, et ei tohi raputada, liigselt loksutada ja mida kõike veel; näidati, kuidas lindistamine käib. Siis läksin raadiomajast Balti jaama ja sõitsin elektrirongiga Klooga randa, kus liiva sees sumades suundusin pioneerilaagrisse lastega rääkima. Kui jutt räägitud sai, läksin sama teed tagasi, raske makk õlgu väsitamas. Kui raadiomajja tagasi jõudsin ja tööst aru hakkasin andma, olid lindil ainult minu sõnad: "Tere, lapsed!" ja nende jutust mitte silpigi. (lk 31)
Päris ülikooliaja alguses saime ülivalusa kogemuse osaliseks. 1965. aasta 21. detsembri hommikul ärkasime Vana-Tiigi ühikatoas nagu tavaliselt, et kella kaheksaks ülikooli peahoonesse loengule jõuda. Kui tüdrukutega üle Toomemäe läksime, hakkas asi kahtlasena tunduma. Peahoone ülakolmnurk säras pimeduses nagu kummalises punases ilutules. Üksikud vastutulijad nutsid. Silmad ja süda keeldusid nähtut uskumast. Hoone oli leekides. Isegi kõige raudsemad õppejõud nutsid.

Siis tuli ka välja, et ülikooli noormehed olid öösel üles äratatud ja päästetöödele kutsutud. Ka meie hakkasime kohe tegutsema. Niipea kui võimalik, moodustus peahoone tagant ja keemiahoone eest "marksumaja" suunas kulgev ahelik, mida mööda käest kätte andsime edasi aula kõrvalt raamatukogust päästetud ajaloolisi käsikirju ja teoseid. Jalad külmetasid, süda valutas...

Hiljem selgus, et aulat, kus alles paar kuud tagasi olime saanud oma uhiuued matriklid, polnud enam. Meie igapäevasest 5. auditooriumist peahoone esimesel korrusel võis taevasse vaadata. Peagi algasid taastamistööd, päeval töötasime peahoones, õhtupoole käisime muudes õppehoonetes vabades ruumides loengutel.

Nüüd olen kuulnud, et ülikooli peahoone on ainult administratsiooni käsutuses. Mul on sellest kahju. Meile, tollastele tudengitele, eriti vist ajaloo-keeleteaduskonna omadele, oli peahoone meie (ülikooli)elu kõige tähtsam maja.

Ja ikka ning jälle trummeldab mu mälus Paul-Eerik Rummo toonane värsirida: "alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool". (lk 32)

Olen alati olnud uhke, et sain olla Juhan Peegli õpilane. Ühtmoodi rahulikuna suhtus ta nii meie võimalikesse kartustesse kui ka liiga suurtesse lootustesse. Professor ta minu ülikooliajal veel polnud, aga oma teadmiste, selgituste, olemuse ja käitumisviiside poolest mõjus ta rohkem professorina kui mõni teine, kes seda tiitlit ammu kandis. (lk 32)
Mulle on tipphetkede hulgas meelde jäänud, kuidas Lennart Meri lõkke juures öisest tähistaevast rääkis ja võib-olla just noil hetkil järjest uusi "Hõbevalgeid" valmis mõtles, või kuidas ta tuliselt vaidles filosoof Lembit Valtiga inimese ja looduse vahekordade üle.

Üks mälestus Meri esinemisest veel: ta seisis kamina ees, tollessamas tuulepluusis, millega oli vahetult tulnud Kaali järve kaldalt. 26. juulil 1976 alustati Kaali meteoriidikraatri kompleksset uurimist. Juba veerand tundi hiljem leiti sealt sajanditetagune kild. Meri tõi selle meile Kihnu näha. Saime seda käes hoida, tunda, kuidas tuksuvad sajandid me peopesas, tunda seda, nagu Meri ütles, kui "konksu, mille külge haakub küsimus inimese kui liigi mälust, ja tajuda, et aeg, mis on me selja taha jäänud, on meie tunnetuse seisukohast lõputu". (lk 36)

Noorte Hääl oli õnneks vähem parteipoliitika tuultest sõltuv kui partei keskkomitee häälekandja Rahva Hääl. Propagandaosakonnal koos komso-molielu osakonnaga tuli aga kirjutada ka niisugustest noorte seas mitte kuigi populaarsetest ettevõtmistest, nagu olid leninlik arvestus, propagandistlikud leninlikud õppetunnid, kommunistliku töö laupäevakud jms. Mis seal salata, päris tihti, kui mõnest niisugusest üritusest kirjutada tuli, helistasime ühte või teise kohta ja ütlesime, et nüüd on vaja nii- ja niisugust artiklit. Kui kohale sõitsime, olid noored saalis ja propagandaüritus käis, saime reportaaži- ja pildimaterjali; kui ära tulime, lõppes lavastus sedamaid, aga lehte sai loo ära teha.

Oli siiski ka niisuguseid majandeid ja tööstusettevõtteid, kus nõukogulikku propagandatööd võeti äärmiselt tõsiselt. Enamasti olid need venekeelsed suurtehased nagu Pöögelmanni-nimeline tehas, Kalinini-nimeline tehas, aga sekka juhtus ka eestikeelseid asutusi. (lk 37)

Ajakirjanike Liidu liikmeks sain jaanuaris 1975. Tollal tuli enne liidu liikmeks saamist mitu head aastat toimetuses töötada ja seda isegi siis, kui olid ülikoolis lõpetanud ajakirjanduse eriala. Juhan Kivi juhtimisel tegutses noil aastatel Ajakirjanike Liidu tööstusajakirjanike sektsiooni juures teadusest kirjutavate ajakirjanike rühmitus. Ka selle kaudu hoidsin end kursis uuemate teaduslahendustega ja -probleemidega. Kui see seltskond tegevuse lõpetas, jäin edasi käima tööstusajakirjanike sektsioonis. Nii ligi 15 aastaks. Läbi sai käidud vist küll kõik Eesti olulisemad tööstusobjektid ja nähtud, kuidas midagi valmistatakse. See sektsioon oli ülihea silmaringi laiendaja ja majandusprobleemidega kursis hoidja. (lk 38)
Sisepoliitiliselt oli 1980. aasta keeruline. Minu töö algus Rahva Hääles langes kokku ajaga, kui sündis 40 kiri - venestusvastane läkitus, millele olid alla kirjutanud 40 teravapilgulist kultuuriinimest. Kiri oli saadetud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija sooviga, et see neis lehtedes avaldataks. Toimetuses valitses kirja koha pealt vaikus, lehes seda ei avaldatud, käis ainult kumu, et see olevat toimetaja asetäitja Uno Tulbi lauasahtlis. Selline mahavaikimine tekitas minus mu uue töökoha suhtes tõsiseid kahtlusi. Aga mõtlemapaneva kirja sisu jõudis siiski minuni - sain seda saladuse katte all lugeda oma lapsepõlvesõbrannalt, kelle mees oli üks allakirjutanutest. (lk 38)
Ma ei teadnudki täpselt, miks just mulle mais 1984 Nooruse peatoimetaja kohta pakuti. Olin küll selleks ajaks juba kaua töötanud nii Noorte Hääles kui ka Rahva Hääles, aga peatoimetajaks saamise ambitsioone mul ei olnud. Kirjutada, arutleda, analüüsida, selgitada - jah, see meeldis mulle küll, aga ennast nägin tulevikukujutlustes mitte peatoimetajana, vaid just AJAkirjanikuna. (lk 39)
Kui Ristlaan avastas, et tema kunagine õpilane töötab Rahva Hääles, tahtis ta mind oma kõnesid kirjutama. Aga loobus sellest juba pärast esimesi katseid, öeldes Rahva Hääle toimetajale, et mu kõnekirjutised on liiga naiselikud. Nii et vähemasti sellest "kohustusest" pääsesin. (lk 40)
Aga võib-olla oli minu Nooruse peatoimetajaks kutsumise põhjuseks hoopis see, et peaaegu kümme aastat Noorte Hääles oli teinud noorteprobleemid mulle tuttavaks. Olin kirjutanud üsna palju ka Nooruses. See sai alguse siis, kui Noorte Häälest oli mõneks ajaks ajakirja läinud Ago Ustal, kes publitsistikatoimetajana mult kaastööd tellis, ja jätkus ka Pildi ajal, mil kirjutasin sarjakese muuseumidest, samuti mälestusi ülikooli peahoone põlemisest, noorte teadlaste nõukogu laagreist Kihnus jm. Olime Vello Pildiga hästi läbi saanud, sageli juttu ajanud, kahjuks kadus see hea läbisaamine olematusse... Sel ajal, kui ma peatoimetaja olin, ei tulnud Pilt kordagi toimetusse, ka siis mitte, kui kutsusime teda toimetuse aastapäevapidudele või muudele üritustele. Miks see nii oli, seda ma ei teadnud. Võisin ainult arvata, et põhjuseks oli kibestumine. (lk 40)
Ma ei oska öelda, mis tunnetega Nooruse toimetus mind vastu võttis. Üksjagu oldi väsinud sellest, et vähemasti kevadest alates olid olnud sekeldused partei keskkomiteega, rahulolematus toimetuse töödistsipliiniga, ebakindlus, mis ikka tekib siis, kui kaua aega ametis olnud juht lahkuma hakkab.

Ilmselt ei oodatud naistoimetajat. Tõenäoliselt oodati peatoimetajaks mõnda kogemustega nooremapoolset meesterahvast. See oli teada, et ametisse pandav peatoimetaja ei tohiks veel olla neljakümneaastane - tollal edutati noorteajakirjanduses juhtivatele kohtadele kuni neljakümneseid inimesi, viiekümnele eluaastale lähenevatelt oodati aga tavaliselt, et need noorteväljaannetest mujale läheksid või viidi nad mujale üle. Nii noori peatoimetajaid nagu tänapäeval toona ei olnud. Ka eeldati, et peatoimetajaks pandul on selja taga juba üsna pikk ajakirjanduslik tee - sõna "karjäär" kasutati harva. Ajakirjatoimetusse tööle määramist peeti üldiselt edutamiseks. Ka peatoimetaja asetäitjad ja osakonnatoimetajad (nagu tollal nimetati ajakirjatoimetuste osakonnajuhatajaid) pidid ikka olema juba kogenud ajakirjanikud. (lk 41)

Kärt Hellerma oli Nooruses kirjutamist alustanud tudengina, 1981. aastast aga tulnud toimetusse tööle. Suure osa meie ühisest tööajast oli Kärt seotud hoolitsemisega oma pisipoegade eest. Aga kui ta midagi kirjutas, siis oli see hästi tehtud, ühtmoodi huvitavalt suutis ta välja kanda kõik teemad, olgu siis tegu andeka koolipoisi tutvustamisega, telesaadete arvustamisega või lihtsalt mõtiskluskildudega. Kärt oli neid noori inimesi, kelle juhtmõtteks oli "rohkem vaimsust!". Vaimsusel on tema jaoks suur, sügav ja eriline tähendus ka praegu, kui ta on tuntud kirjanik.

Eriti köitsid Kärti juba siis kõikvõimalikud kirjandusega seotud teemad. Ta retsenseeris hoolega noorte autorite esimesi luule- ja proosaraamatuid, aga kõige rohkem on mulle meeldejäänud tema ühtaegu asjalik ja tundeküllane kirjutis Juhan Liivi kodukohast, kus ta käis siis, kui alles hakati looma Liivi muuseumi. Koos Tiidu fotodega kujunes sellest väga emotsionaalne ülevaade, mis kutsus Liivi päästma võimalikust unustusest. (lk 48)

Suurt rõõmu tegi mulle, et meie rubriigis "Aastavahetuseks" võttis sõna professor Paul Ariste, tunnustatud keeleteadlane, kauaaegne Tartu Ülikooli õppejõud, kes paar kuud hiljem sai 80aastaseks. Mõte just temalt aastavahetuse tervituslugu tellida tuli sellest, et kuigi Ariste oli ju nii teadlase kui ka õppejõuna väga hõivatud, oli see, kuidas meil Nooruses läheb, talle huvitav. Iga kord, kui kuskil kohtusime, päris ta meie käekäigu kohta. Olin temaga juba ammu väga koomilisel kombel tuttavaks saanud. See juhtus siis, kui käisin kümnenda klassi õpilasena võistlemas ülikoolis emakeeleolümpiaadil, mille osalejatega professor palju suhtles. Ülikooli kohvikus toimunud pidulikul söömaajal suutsin kõva põhjaga Aleksandri kooki lusikaga tükeldades ühe koogitüki kõrvallauas istuvale Aristele otse kohvitassi lennutada. Minu ehmatust märganud Ariste tuli minuga juttu ajama. Hiljem, juba esimese kursuse tudengina kuulasin tema loenguid sissejuhatusest keeleteadusse ning tegin talle ka eksami. (lk 58-59)
Oktoobrikuu Nooruse kaantele panime foto Tallinna vanalinna vaatega, mille 9000-liikmeline elavpannoo oli festivali avamisel Lužniki keskstaadioni tribüünile kujundanud. Sellega sai nalja. See pilt, nagu selle aastakäigu kõik kaanefotod, oli tervikuna nähtav vaid siis, kui esi- ja tagakaant korraga vaadata. Esikaanele aga sattus ristiga kirikutorn. Glavlit — tolleaegne punatsensor — oli hämmeldunud ja tahtis kaane ära keelata. Ka "valge maja" oli jahmunud. Aga hakkasime vastu, et kuidas, pilt on ju tehtud Moskvas, aasta kõige olulisema sündmuse ajal. Kui sinna sobis, miks siis meile ei sobi. Saime oma õiguse ja pilt ilmus just nii. (lk 66)
Veel oli ajakirjas juttu meie vabariigi festivalikeskusest, Maret Kristali, Kalle Kure ja Mati Talviku festivalimuljetest jne. Kõigi muljed olid head. Selle üle ei ole nüüdsel lugejal aga sugugi põhjust imestada, sest peab tunnistama, et propagandaüritusi osad ja osatakse ka praegu Venemaal suurepäraselt korraldada. Ainult et alati tasub nende puhul meeles pidada, et kõik pole kuld, mis hiilgab. (lk 66)
Tagasi jõudes kirjutasin BAMist nii lehes kui ka pikema kirjatöö vabariigi publitsistikavõistlusele, mille kaudu see 1983. aastal raamatusse raiuti. Praeguste teadmiste najal tundub raamatukese pealkiri "Tunnen uhkust ja kadedust" naiivsena, aga pole parata - just nii ma toona mõtlesin. Raamatuke kandis oma aja pitserit. Aeg on teinud paljudes asjades oma korrektiive ja muutnud mu maailmanägemist. See ei kehti mitte ainult BAMi kohta. (lk 68)
BAMil sündis toona päris palju lapsi, sest siia tekkisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAMist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAMi piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus, olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubitegevus. Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguses vanas mahajäänud külas käisime - seal oli väga masendav olla, sest eluta jäänud küla pole just kõige meeldivam vaatepilt. (lk 69)
Keerulisemaks kujunes tsensorisaaga seoses Harri Kingo kirjutisega. Kingo kirjutas enda läbielatud seigast väeõppustel Taga-Kaukaasias, kus üks mürsk ootamatult oma teekonnalt kõrvale hälbis ja ohtlikul kombel plahvatas. Lausele "Eksitust ei olnud, oli vaid juhus..." vedas tsensor alla jämeda joone ja käskis selle välja võtta. Nõukogude armees ei tohtinud ju olla eksitusi ega juhuseid. Hälbimisi samuti.

Lubamatu oli, et kirja oli pandud juhtunu toimumise aeg ja geograafiline piirkond. Sellest võinuks järeldada, et kirjapanekuajast kümmekond aastat varem oli Taga-Kaukaasias olnud sõjaväeosa, kus toimus õppusi ja esines juhuseid. Nii tuli sõna "mälestus" tsensori nõudel asendada sõnaga "kujutlus" ja Taga-Kaukaasiat ei tohtinud ka nimetada. (lk 81)

"Esimene trükiproov" oli Nooruse firmarubriik. Põhiliselt noorte luuletajate elluastumise koht, väga harva sekka ka proosakatsetusi. Rubriigi tunnusmärgiks oli kunstnik joonistanud paberilehepataka, mis hoolega kokku seotud kirju paelaga. See oli sümboolne ja kujundlik joonistus, sest luuletusi saadeti toimetusse sõna otseses mõttes pakkide kaupa. (lk 90)
Oma luuletuste avaldada soovijaid oli väga palju. Vahetevahel sattus nende sekka isegi mõni pettur. Kord saatis üks tüdruk toimetusse oma luuletuste asemel hoopis sõbratari omad, aga enda foto ja lühielulooga. Kirjandustoimetaja rõõmustas. Käsikiri jõudis toimetuselaualt trükikotta, siis tulid veerud korrektuuriks, need saadeti koos parandustega jälle trükkijate kätte, juba olid küljedki valmis ja ajakirja ilmumiseni jäi väga vähe aega. Siis tunnistas tüdruk pettuse üles. Tuli leida asendusmaterjal. (lk 90)
Tänast eesti luulet on raske kujutleda 1986. aastal Tallinna 43. keskkooli 10. klassi õpilasena esimeses trükiproovis avaldatud Triin Soometsata. Elulooridades kirjutas Triin enda kohta: "Täpselt ei tea, mis meeldib, alati ei tea, mida tahan; vist tahan kõike siin maailmas oma käega katsuda." (lk 91)
Ühel ilusal päeval tõi Uno Ussisoo meile avaldamiseks kaardi "Euroopa näitlik kultuurilugu", mis kujutas endast aegriba portreedega. Illustreerinud oli selle Katrin Leis. Kaart pidi esialgu ilmuma kas ENEs või Enekeses, aga mingil põhjusel, mida ma enam täpselt ei mäleta - vist oli selleks olnud Glavliti sekkumine - osutusid avaldamiseks tehtud ettevalmistustööd asjatuteks ja kaarti seal ei avaldatud. Nooruse jaoks oli see aga väga huvitav materjal, mis meil sai ilmuda ilma igasuguste sekeldusteta. Praegu on niisugused aegribaga ajaloo- ja kultuuriloolised kaardid üsna tavalised, neid on ilmunud palju ja mitmesugustes raamatutes, aga toona oli see üks esimesi pääsukesi, kui mitte lausa esimene. Uno Ussisoo oli muide väga huvitunud Gruusia ajaloost ja kultuurist ning temalt ilmus Nooruses ka gruusia keele lühitutvustus. (lk 102)
Mõnikord mõtlen ma Kristiinale, kelle kiri tuli Noorusesse siis, kui toimetasin rubriiki "Ma teile kirjutan". Praegu kirjutavad noored blogidesse ja foorumitesse, Facebooki ja Twitterisse ning saavad oma küsimustele, muredele ja rõõmujagamistele kohe vastused. Tollal olid arvutid väga vähestel, blogimisest polnud aimugi. Siis kirjutati oma kõige varjatumatest saladustest tihti just noorteajakirjale. Armastusest, sõprusest, pettumustest, üksindusest, kurbusest, solvumistest, lootustest..

Paljud neist kirjadest ilmusid ajakirjas, siis vastasid neile uued kirjutajad lugejate hulgast. Mõned jäid ilmumata, sest neis oli tahetud teada lihtsalt toimetusetöötaja arvamust ühe või teise elus ette tuleva probleemi kohta.

Kristiina kiri oli lühike, ütles saatja kohta, et too on ühe asutuse direktori sekretär, tutvustas tema huvisid, hinnangut ajakirjas ilmunule - ühesõnaga täiesti tavaline kiri, nagu neid oli toimetusse jõudnud sadu. Eriliseks tegi kirja viimane lause: "Mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit."

Täiesti äratuntavalt oli kiri kirjutatud just sellepärast, et neiul polnud võimalik oma armastustunnet kellegagi jagada. Toimetusse kirjutades sai ta selle vähemasti välja õekia.

Vastata ma Kristiinale ei saanud, sest kõik tema koordinaadid puudusid. Aga meeles on ta mul senini, sest see oli nii ilus noore armastuse puudutus, mis selle kirjaga toimetusse jõudis.

Huvitav, mis Kristiinast saanud on? (lk 110)

Kirjade hulgast torkas sisukamana silma Indreku oma. Tema pälviski lubatud Nooruse meene. Kohtusime, kui ta toimetusse sellele järele tuli. Usun, et ta ei pahanda, kui siinkohal tema kirja tsiteerin: "Üks minutaoline (1o. klassi õpilane) hoiab endas maksimaalselt energiat. Arvan, et suur hulk (nii umbes 70 protsenti) vabast ajast peaks kuluma enesetäienduseks. Elu olevat ju õppimine. Nii püüan minagi jõudumööda klaverit õppida. Aga üldse pean veel tähtsaks head keelteoskust (ka emakeeleoskust), head füüsilist vormi, suurt lugemust, maailmaasjade arenenud mõistmist. Mõnikord tundub, et võiksime vähem asjadele käega visata ja siiski puuda ideaaliläheduseni."

Nii kirjutas siis Indrek Treufeldt, praegune tuntud teleajakirjanik, maailmaasjade arenenud mõistja ja selgitaja. (lk 111)

Kui Nooruse peatoimetajana alustasin, sain "valge maja" propagandaosakonnas ajakirjandust suunavalt töötajalt karmi käsu mitte avaldada kirjasõprade veergudel soomlaste ja muude kapitalistlike riikide noorte aadresse. See laostavat meie noorte maailmapilti. Lubatud olid ainult Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade kirjasõbrasoovijate aadressid. Võtsime käsu teadmiseks, kuid püüdsime sellest mööda hiilida, kuni olud uutmise tulekuga paranesid. Toimetusse saabus ju pidevalt kaugete, sageli isegi väga eksootiliste riikide noorte aadresse. (lk 117)
Vastuolulised on mu mälestused ajast, kui kuulusin Ajakirjanike Liidu juhatusse. Koosolekud olid sageli lihtsalt ühe või teise ebaolulise asja arutamisele pühendatud: jagati autoostulube, reisi- ja puhkekodutuusikuid. Elavnemise märgid tekkisid 1988. aasta aprilli alguses toimunud loomeliitude juhatuste ühispleenumit ette valmistades. Aga oli tunda tugevat lahknemist vanemate n-ö parteiliste ajakirjanike ja nooremate ning edumeelsemate vahel. Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Mäletan mitut kohtumist Arhitektide liidus. Ajakirjanike Liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatuses otsustasime enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada.

Sel kiirel ajal olen oma päevikusse kirjutanud: "Vapustavad elamused 1.-2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms." 2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu ja unistuste tuule kevad. (lk 127)

Heal tasemel lugusid õnnestus meil avaldada ka majanduse kohta. Hardo Aasmäe tegi 1986. aastal majanduskirjutiste mehaanilise analüüsi "Majandusmehhaanikud", mis oli temale omaselt üheaegselt humoorikas ja irooniline. Arvo Kuddo käsitles paljudes artiklites töö ja tasu, defitsiidi ja inflatsiooni ning tööpuuduse kitsaskohti. Ta kirjutas, et defitsiit on meie olme vitriin, viiendikus infarktidest on süüdi järjekorrad, samas on palju kaupu, mida pole kellelegi vaja. (lk 137)
24.-25. novembril 1989 peeti komsomoli 21. kongressi, kus arutati ELKNÜ uuendamist. Sel puhul tegin Noorusele intervjuu uues rollis oleva Arno Almanniga: ta oli juba ülemnõukogu presiidiumi sekretäri ametis Kadriorus. Meie jutuajamine kandis pealkirja "Võimed ja valmisolek". Almann analüüsis muu hulgas vajadust komsomol ümber kujundada organisatsiooniks, mis tegeleks noorte sotsiaalse olukorraga, nende kaitstusega. Ta arvas, et selleks läheks vaja riiklikku noorsooametit.

Aga juba oli üsna selge, et komsomoli osa Eesti noorte elus oli täiesti ammendunud. Omamoodi paistis see välja ka ajakirjast. Juba 1989. aasta 7. numbrist alates oli meie sisukorra juurest ära jäänud komsomoliatribuutika, samuti esitles Noorus end nüüd mitte komsomoliajakirjana, vaid lihtsalt noorteajakirjana. See andis meile võimaluse sisus vabam olla. Kas lugejatest keegi seda märkas, ei oskagi ma praegu öelda, aga toimetusele oli see väga oluline ajatähis. (lk 138)

Juunis 1989 ilmus Madis Jürgenilt reportaaž "Kaks päeva Mart Laari mullusest suvest" seoses Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Jürgen pakkus oma autoga Laarile küüti ja sai niimoodi osa tema kahe päeva asjaajamistest. Jürgen meenutas selles loos: "Veel kaheksakümnendate algul jäi siinsamas "Nooruses" ilmumata portree tollestsamast Mart Laarist ja tema sõbrast, praegusest kunstiajaloolasest Mart Kalmust, Martide juhitud TRÜ ÜTÜ ajalooringi ettevõtmistest, "Noor-Tartust" nende hulgas. Sest "Noor-Tartu", kes muu hulgas Raadi kalmistut ja teisi Tartu kultuuriväärtusi korrastas, kus kõnekoosolekuid ja kirjanduslikke kohtuid peeti, oli tollaste arusaamade järgi ideoloogiliselt kahtlane asi."

Nüüd oli niisugustele ajakirjamaterjalidele uks lahti. Nii näiteks oli 1990. aasta veebruarinumbri kaanel foto poisist, kes vaatab president Pätsi portreed, sees aga Peep Pillaku artikkel "Konstantin Päts - legend juba eluajal". (lk 139)

Teadupärast ei olnud Eesti lipuvärvide kasutamine nõukaajal väljaannetes lubatud. Trükikojas vaadati hoolega, et sinimustvalge kombinatsiooni ei esineks ja kui näiteks ajakirja leheküljel lisaks valgele taustale ja mustale tekstile taheti kasutada kujunduselemendina sinist värvi, takistati seda kiirelt.

Mäletan, et jaanuaris 1987 oli Nooruse esikaanel sinimustvalges võimleja, kostüümis Eesti kõigi aegade parim iluvõimleja Janika Mölder, kellest Vello Lään oli pika loo kirjutanud. Kui see number trükki läks, helistati mulle kohe nii kirjastusest kui ka Glavlitist, et mida te seal toimetuses õige mõtlete: niisugustes värvides ei tohi esikaanel olla. Aga kui selgitasime, et tegu on NSV Liidu koondise sportlasega, kelle esinemis- ja võistlusriietus see on, vaibusid pahandajad. (lk 139-140)

Kui ma oktoobris 1987 tagasiteel Austraaliast peatusin Moskvas Eesti esinduses, oli seal ka Arnold Rüütel oma abi Jevgeni Golikoviga. Nad kutsusid mind endaga ühes lauas õhtust sööma ja Rüütel rääkis siis, et Armeenias ja Aserbaidžaanis on aktuaalne teema oma keele muutmine riigikeeleks. Ma ei mäleta enam täpselt, kas ta nimetas veel mingeid vabariike, aga igatahes oli ta seisukohal, et aeg on küps astuda samme ka eesti keele riigikeeleks muutmiseks ja et seda mõtet tuleks laiemalt teadvustada ja levitada. Vestlesime sellest tookord päris pikalt.

Paar päeva hiljem Nooruse toimetusse tagasi jõudnuna rääkisin neist plaanidest toimetuse koosolekul ja otsustasime seda teemat igati elus hoida ja toetada. Rudolf Rimmel lubas Nooruse selle seisukoha teatavaks teha ka Kirjanike Liidus, kus pidi kohe-kohe tulema aastakoosolek. Usun, et ta seda ka tegi.

Nii julgen ma väita, et eesti keele riigikeeleks saamisel oli ka Noorusel oma tilluke panus, kuigi me ajakirja pika tootmistsükli tõttu ajakirjas endas kõigest sellest väga kiiresti kirjutada ei saanud. (lk 140-141)

Kaplinski arutluse avaldasime toimetuse märkusega, et sisukad ja anäalüüsivad arvamused on oodatud, aga ohjeldamatu sõim kirjutaja aadressil ja süüdistused natsionalismis mitte. Oli lihtsalt niisugune aeg, mis seda märkust vajas. (lk 142)
On paradoksaalne, et juba 1990. aasta esimese Nooruse numbri esikaas väljendas olulist muudatust inimeste suhtumises Eestimaasse. Taas oli Eesti lipp esikaanel, aga ebatavalises kohas, fotol oleva koristaja ämbri värvidena, aga koristaja piilus Soome lipuga kaunistatud ukse lukuaugust sisse. See ei väljendanud enam mitte ainult huvi, vaid ka uusi olusid, avanenud võimalust Eestist ära minna, Soome paremat elu otsima.

See kaanepilt seostus otseselt looga "Vend, kas võtad mind tööle", milles Priit Hõbemägi käsitles Eesti ja Soome tööjõuvahetust. Muide, eelkõige läksid Soome tööle tervishoiutöötajad - arstid ja õed. Eks ole see tunnuslik ka praegu. (lk 141-142)

Järgmisel aastal aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu "Karikakrad ja orhideed" kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.

Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja. (lk 145)

Oktoobris 1991 ilmus mu pikem usutlus "Üks hetk, Vaino Väljas!", milles ta rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Juttu sai aetud 1991. aasta juuli lõpus ja augusti alguses enne Eesti pöördelisi sündmusi. Vaino Väljas meenutas Venezuela ja Nicaragua sarnasusi ja erinevusi, avas diplomaaditöö omapära. Lisaks olid vahelugemised tema diplomaadielu põnevatest seikadest ja arvamus sellest, kuidas noored peaksid poliitikasse suhtuma. (lk 145)
Veidi hilisemast ajast mäletan ka Mart Raudsaare usutlust "Üks hetk, Tõnis Lukas!" kus küsimustele vastas Eesti Rahva Muuseumi 30aastane direktor. On kummaline ja omamoodi sümboolne näide eluringide kordumisest, et selle raamatu kirjutamise ajal on Lukas jälle ERMi direktor. (lk 148)
Õpingud, kasvamine ja kasvatus - kõik see on just noore lugeja maailm, kus mõtiskletakse palju suhete olemusest, sest suhtlemine on ülikeerukas, ühtaegu kultuuri- ja kunstiküsimus. (lk 149)
Alles 1990. aastast alates ilmusid mõnikord lood esimestest välismaal õppivatest eesti koolinoortest. Nii tutvustasid oma ehi Ameerika koolis Julia Vahing (praegune Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque) ja Ingrid Alttoa. (lk 150-151)
Muidugi kirjutasime Nooruses ka Eesti õppuritest. Näiteks kirjutas Kärt Hellerma 1986. aastal andekast noormehest, Tallinna 44. keskkooli 10. klassi õpilasest Tarmo Uustalust, kelle jaoks matemaatika oli lihtne ja kes tegeles usinasti arvutustehnikaga. 2010. aastal sai selle loo peategelasest 42aastasena Eesti noorim akadeemik. (lk 151)
AIDSist ja seksist tulenevate ohtudega seostus ka 1989. aasta jaanuarinumbri kaanefoto. Herkki Merila oli pildistanud köögilaual pudelite ja sakuska juures istuvat lootusetuna näivat alasti noort naist, kaanel olid ka usaldustelefonide numbrid. Sees oli psühhiaater Airi Värniku lugu "Võõrast muret jagamas ehk milleks usaldustelefon", mis kutsus noori oma muredest avameelselt rääkima ja nõu küsima. Varem oli Helgi Roots kahes artiklis kirjutanud eestlaste suitsidogeensusest ja sellest, et enamik enesetapjaid (70-90 protsenti) on vaimselt täiesti terved inimesed, kusjuures kriisikuud kipuvad olema mai ja juuni.

See foto tekitas taas paksu pahandust. Ülemused ei tõrelnud, aga mõned Merila kolleegid fotograafid käisid pakkumas oma fotosid peldikupottidest ja mõned lugejakirjad süüdistasid Noorust pornograafias. Praegu trükis avaldatavate fotodega võrreldes aga oli Nooruses ilmunu vägagi tagasihoidlik ja üsna heal tasemel aktifoto. Muuseas, hiljem kuulsin, et Nõukogude armees ajateenistuses olnud noormeestelt oli see Nooruse number n-ö konfiskeeritud, paljudel juhtudel aga ei jõudnudki see üldse nendeni. (lk 159)

Epp Alatalu pani 1985. aastal kirja jutuajamise oma endise klassivennaga, keda kõik sel aastal tundsid nime järgi "meie Allar-poiss". Nüüd seda teksti üle lugedes märkasin, et loost on puudu Allari perekonnanimi - Levandi - aga tol ajal lugu toimetades ei olnud me seda tähele pannud - ju polnud siis vaja, sest teda tunti nii hästi. (lk 162)
Eriti on mul meeles Nooruse 1994. aasta veebruarinumbri avalugu Kristina Šmigunist, tõenäoliselt tema üks esimesi pikemaid intervjuusid. Tanel Raig rääkis suusatüdrukuga mitte ainult suusatamisest, vaid noore inimese elust. Mitu ajakirjalehekülge juttu ja viis Lembit Peegli fotot.Ta oli siis l6aastane. Mäletan, kuidas vaidlesime toimetuses hulk aega, kas panna Kristina pilt esikaanele või mujale, loo juurde. Esikaanele sai siiski midagi muud, mis vist oli juba trükivalmis ja mille asendamine oleks ajakirja graafikujärgse ilmumise hiljaks jätnud. Aga Kristina võimekus oli siis juba hakanud kõigile silma.

Enne ajakirjanikuga kohtumist oli Kristina tõusnud juba kell pool kolm, et sõita bussiga Tartust Tallinna ja edasi laevaga Soome laagrisse. Kui Tanel küsis, kas Kristina postkast (päris postkast, mitte arvuti oma) mattub austajate kirjade alla, vastas tüdruk: "Ei, praegu küll mitte. Ma ei ole mitte midagi ära teinud ega ole seetõttu veel nii tuntud. Maailma tippsuusatamiseni ja päris kuulsuseni on veel väga palju maad." (lk 162-163)

Väga sageli tahetakse, et räägiksin mõne lustaka loo seoses punatsensoriga. Lustakana võivad need juhtumised tunduda ehk tagantjärele, sest nende toimumise ajal olid need päris pingelised ja närvesöövad. Tolleaegset ajakirjandust valvati ju mitmest kandist - Nooruse puhul olid põhilised valvajad partei (ja mõnevõrra ka komsomoli) keskkomitee, kohalik Glavlit ning kui viimasega üksmeelele ei saadud, siis ka tema keskasutus Moskvas. Mitmesuguste ettekirjutuste peale olid nad kõik maiad. Ja polnud vist niisugust teemaderingi, mille puhul neist üks või teine midagi pahandamisväärilist ei leidnud - ikka oli kellelgi ütlemist. (lk 165)
Aeg-ajalt külastasid toimetust viksi välimusega noormehed KGBst, soovides näha Noorusele saadetud kirju, et neid siis enda käes olevate kirjalehtedega võrrelda. Kirjalehtedel olid enamasti mitmesugused tekstid, mida tollal käest kätte oli levitatud ja mida KGB riigivastaseks pidas ja tahtis nende kirjutajat leida. Ma ei hakanud neile meestele ühelgi korral kirju näitama, vaid ütlesin iga kord, et mul on hea silmamälu ja kuna ma kõik toimetusse tulnud kirjad ise läbi vaatan, tean kindlalt, et niisugust käekirja, nagu nad otsivad, ei ole meie kirjade hulgas olnud. Saades teada, et meile tuleb sadu kirju, kadus neil tahtmine kirjapatakaid läbi vaatama hakata ja nad leppisid mu vastusega. Mõistagi ei olnud Noorus ainus toimetus, kus "viksid noormehed" nuhkimas käisid, võib-olla et ainult Täheke pääses nendest. (lk 166)
Küllap tundub see praeguste reisivõimaluste valguses lugejatele uskumatuna, aga Nooruses töötatud aastatel käisin välismaal ainult kahel korral. Sügisel 1986 viibisin Eesti kultuurigrupiga kaks nädalat Soomes ja Rootsis. Oktoobris 1987 sain sama kaua olla üleliidulise kultuurigrupiga Austraalias ja paar päeva ka Singapuris.

Noorte Hääles töötades olin reisida saanud rohkem, sest komsomolilehele pakuti tihti noorte turismibüroo Sputnik tuusikuid sotsialismimaadesse, samuti õnnestus mul siis käia Nigeerias ja Skandinaavia maades.

Võrreldes Nooruse eelmise peatoimetajaga reisisin ma oluliselt vähem. Aga kuulus telemees Valdo Pant on öelnud, et omleti söömiseks ei pea ise muneda oskama. Nii oli ka välisteemade käsitlemisega Nooruses — see, et peatoimetaja vähe reisida sai, ei takistanud huvitavate reisikirjade ja välispoliitikaülevaadete avaldamist. (lk 183)

Välislingid