Lipukandja

Proosa

Rupert von Schwalbenhöh, kelle nägu varem oli olnud tulipunane, oli nüüd muutunud kahvatuks, nagu otsustaks ta oma elu ja surma üle.

"Mul ei ole midagi valida, mul jääb üle ainult teid, mu tundmatu isa, selle lahkuse eest tänada. Aga et mul on hertsogi sõna, et ta täidab ühe mu soovi, siis on see soov nüüd, et ma tema sõjaväega koos minnes saaksin endale au kanda keisrite lippu, mida ma juba kord olen kandnud, kuigi veiderdajana." (lk 37)

[Konradin ja Benvenuto:] "Oh, Rupert Schmerzburg, mu kurvameelne kometimängija! Tõesti, saatuse teed on imelikud, nagu laulikud ütlevad. Ka temale andsin kord loa midagi soovida ja sellest oleks tulnud palju pahandust, kui poleks olnud tarka rüütlit Schmerzburgi, kes kõik osavasti heaks pööras. Kui imelik, et ma nüüd teist korda oma elus kergemeelset lubadust andes annan selle tema sõbrale. Kahju ainult, et mul nüüd enam pole kallimeelse rüütli nõu ja abi loota. Kas sinagi nõuad mõne mu kõrge vasalli või liitlase karistamist ülekohtu pärast, mis ta sulle on teinud? Või nõuad sa, et ma läheksin sõtta Bologna vastu, kes su isa on halvasti kohelnud?"

"Ei kumbagi. Ainult seda, et saaksin olla oma sõbra Roberto vääriline ja lahingus tema kõrval seista. Soovin, et minustki saaks kuninga lipukandja, ja kuna mu sõbral on au kanda kotkalippu, siis tahaksin mina samas lahingus ristilippu kanda."

"Kui sul pole muud soovi, siis on see sulle suurimaks auks. Hea meelega tahan selle soovi täita, rüütel Tordini." (lk 124-125)

Kui Rupert välja läks, tundis ta äkki üht kätt oma õlal, ja kui ta tagasi vaatas, nägi ta, et see oli Mooramaa noormees, kes oli talle järele tulnud. Ehmunult tõmbus ta tagasi, sest kunagi varem polnud ühe ristimatu käsi teda puudutanud, aga must noormees ütles sõbralikult naeratades:

"Pimeda põhjamaa valge rüütel, ära põlga mu kätt, sest tähtedesse on kirjutatud, et peame olema sõbrad. Tean sedagi, et meile on määratud ühine saatus — langeda meie noore kuninga lippu kandes." (lk 194)

Nii langes Benvenuto Tordini näoga vaenlase poole, kuigi ta selle eest oli katsunud põgeneda.

Aga enne kui lipp jõudis uuesti maha langeda, oli noor saratseen jõudnud selle kinni püüda. Prantslaste vihahüüded ja piigid vihisesid ta ümber, kui ta oma hobuse lahinguväljale tagasi juhtis, otse vastu korratuses põgenevale sõjaväele. Ühes käes lippu hoides keerutas ta teises mõõka, valmis maha raiuma igaühe, oma või võõra, kes ta teele sattus.

"Allah on suur!" kisendas ta, aga ta hääl kadus surijate ja surmajate karjumisse ja kellelgi polnud aega sellele mõelda, kui sobimatu oli see sõjahüüe Kristuse lipu kandjale. (lk 236)

Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961

Lapsed seisid maja ees rivis. Aga see oli uutmoodi, et Madise paariline Reedik ei seisnud mitte tema kõrval, vaid tema taga. Niisuguses rivis hakkavadki nad laagris olema, ütles pioneerijuht Salme, keda lapsed isekeskis Emapõdraks kutsusid. "Rivis käite rivistusel," lisas kasvataja Piret. "Mängida võib ikka ühekaupa ja omaette."

Krässus peaga poiss pandi komandöriks. Janek oli ta nimi. Tal oli selge hääl. Ta jagas käsklusi: "Joondu! Valvel!", siis läks rääkis midagi pioneerijuhile, tuli tagasi ja ütles: "Vabalt!" Teised lapsed pidid vahepeal koos hüüdma: "Kõik, mis kästi, teeme hästi!" Seda hõikasid nad mitu korda ja see oli naljakas. Reedik teadis edasi ka: "Kõik, mis kästi, teeme hästi, risti-rästi, nagu kästi," aga nii pikalt nad ei õppinud.

Siis küsis pioneerijuht Salme, kes hakkab lippuriks.

Kasvataja Piret ütles: "See, kes kõige sirgemini seisab." Kõik lapsed venisid äkki pikemaks, nagu oleks keegi neid tukast tirinud. Kasvataja Piret lükkas Madise ettepoole ja ütles: "See poiss oli kogu aeg sirge. Lipukandjal ei sobi end lötakile lasta." (lk 11)

Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987