Mine sisu juurde

Lisanna Lajal

Allikas: Vikitsitaadid

Lisanna Lajal (sündinud 5. juulil 1999) on Eesti kirjanduskriitik, kultuuriajakirjanik, -uurija ja -korraldaja.

Kirjutised

[muuda]
  • Alati on liiga vara kirjutama hakata. Möödunud aasta andis sellest tunnistust. Jaanuaris tuleb lugeda läbi kogu maailmakirjanduse paremik ja tutvuda eesti keele ortograafiaga. Veebruaris töötada läbi filosoofia varasalv. Märtsis keskenduda kodumaisele lüürikale ja aprillis algupärase proosakirjanduse äärealadele. Uurida ja puurida, tudeerida ja kalkuleerida. Kui juuni juba ukse ees, võib vaikselt mõelda esimeste sõnade paberile panemisele (aga mitte kiirustada, sest tark ei torma ning ÕIGE, PÄRIS ja HEA tekst settib ja laagerdub vähemalt ületalve lumevaiba all). Aga siiski kirjutada. Juunis üks lühijutt ja augustis kaks luulekogu. Septembris leida toimetaja ja kirjastaja ja kiiresti algkapitalgi teose trükiks. Ja siis sügisest talve, vaikselt ääri-veeri, ikka kõvemini väga valjult linnatänavatel ja sotsiaalmeedias toimetada ja askeldada, kärpida ja kohmitseda, karjuda ja kisada, kuni kirjatöö lõpuks sünnitusvaludega ilmavalgust näeb. Ühel hetkel on ring täis, sõnad paberil ja polegi enam liiga vara kirjutama hakata. Laps suundub iseseisvasse ellu.
  • Osalt ongi Värske Rõhu debüüdiülevaade omalaadne ajakapsel, mis pakub lugemisrõõmu alles aastate järel, siis, kui sel aastal debüteerinud noored autorid on avaldanud juba teise või kolmanda teose või kadunud hoopiski unustusse; siis, kui tulevik on teada.
  • Pole arvustajat – pole väärtust? Aga nii nagu ka päris järeldada ei sobi, sest töö on tehtud, paber on trükitud ja palju kallist aega on kunsti loomisele kulunud. Tahaksin, aga ei saa nõuda, et igale ilmunud raamatule PEAKS arvustaja leiduma, aga selliste väikeste numbrite juures SAAKS ja VÕIKS nii siiski olla — arvustagu siis kas noored ise või miks mitte ka vanad.


  • "Süvaluule edasijõudnutele," ütleb Merle Goodreadsis. "Hüva," mõtlen ma, "võib ju küll," ja ootan, et "Kõik linnud valgusele" avaks akna ajatusse valgusküllasesse luuleilma. Noh, et "valgus ei saagi vanaks" ja muu selline. Kuid otse vastuoksa – valgus on kogus perifeerne kujund – juba luulekogu kaanel paiknevast siniseks toonitud autori portreefotost saab alguse põhjatu tundemeri. Meri, mis sõidutab üle õnnetu mälestustevoo, mille kohal kahiseb igavese tagasituleku kohutav vari.
  • Ka "Kõik linnud valgusele" põhiline tonaalsus on aina tagasitulev seisund, kuid sellest kõlab läbi helgemaid noote ja puhastumislootust, mis kogu lõpupoole saab lausa taassünni nimetuse. Kui selles teoses on mingi lugu, siis on see toimunud ammu enne jutustuse aega.
  • Kogu läbiva kirjavahemärgistamata, suurtähestamata ja siirdelise stiili kõrval märkame katkendis veel midagi – see osutab sündmusele minevikus. Samas muudab täpsete lausepiiride puudumine sõnade voo ebakindlaks ja pidetuks. Kes läks, kuhu läks? Selget vastust luulekogu ei anna, ometi hakkavad mingid niidid hargnema.
  • Luulekogu läbiv teema ongi õnneotsing, mida takistab möödunud aeg. Ikka ja jälle naaseb sõnadesse häire, takistus – olgu see siis pilve, vareste või raagus puu kujul.

Intervjuud

[muuda]
  • Räppi saab võrrelda millise luulega iganes. Teistpidi on tore tõdeda, et luule on ikka veel aktiivne, elav ja huvitav, et see ei ole mingisugune vana asi.
  • Asi, mille üle ma asendusõpetajana mõtlema jäin, oligi räpptekstide sisu ja sobivus koolitundi. Õpilased hakkasid mulle oma roppe laule ette laulma. See on nii kahe otsaga asi. Arvan, et koolis ei peaks ühtegi teemat maha vaikima. Pigem annavad räpptekstid võimaluse rääkida sõltuvusest ja seksismist ning veel paljudest teemadest. Samas pole roppused midagi uut ja ega need keelest kuhugi kao.


  • [Kirjandusringist Ellips:] Kindlasti on Ellips avardanud mõtteid, mida on võimalik edasi uurida. Edasi aitavad laiemad arutelud õppimise üle ja sel teemal, mis meie arvates on kirjandusteaduse õpingutest puudu. Sa lihtsalt ei tee oma ettenähtud mooduleid, vaid arutled selle üle, miks sa neid teed.
  • Kui olin aasta akadeemilisel puhkusel, mõtlesin, et ülikooli tagasi tulles pean kindlasti hakkama Ellipsiga tegelema, et oleks konkreetne kokkupuutepunkt kohaga, kus ma nagunii iga päev käin. Seega on Ellips olnud väga suur ühendaja.
  • Ma formuleeriksin seda kuidagi nii: minu kõrvaleriala on filosoofia ja seal esitatakse väga kuival viisil puhast sisu, aga kirjandusest saab ootamatult avastada endale huvitavaid teemasid, mida esitatakse huvitavalt ja kujundlikult. Võib-olla on kirjandus viis maailma avaramalt ja huvitavamalt, endast laiemalt näha. Ka vorm on väga oluline. Filosoofiatekste lugedes märkan sageli, kuidas kasutatakse kujundeid ja retoorikat.