Lise Nørgaard

Lise Nørgaard (14. juuni 1917, Roskilde, Taani - 1. jaanuar 2023, Humlebæk, Taani) oli Taani kirjanik ja ajakirjanik.

"Volmer"

Tsitaadid väljaandest: Lise Nørgaard, "Volmer: Ühe eeskujuliku kodaniku portree", tlk Ene Mäe, 1996.

• Kui seiklushimulised inimesed naasevad koju jääl talvitamast, Gröönimaa-ekspeditsioonilt või lumiseid mäetippe vallutamast ning jutustavad, kuidas nad läbikülmunutena lõpuks oma sihtpunkti jõudsid, leidub vaid väike grupp väljavalituid, kellele see muljet ei avalda.

Need on lapsevanemad, kellele on saanud osaks elamus teha kaasa iga-aastane skaudiparaad, mis toimub aastavahetuse paiku. Väga võimalik, et Mount Everesti tipus ja lõunapoolusel asuva lumeonni juures tormituulte vihinas on külm. Aga seal ei saa kuidagi olla nii külm kui Maileri maja juures, kus me iga aasta esimesel päeval seisame ja kuulame pastor Frederikseni juttu sellest, mis tähendab olla terve ja tugev ja alati valmis ning Issandale ustav.

Ma oletan, et neid uusaastaparaade korraldatakse kas mõne sadistlikuma arstiteaduse koolkonna huvides, et mõõta inimese vastupidavust, või mõeldes ravimitootjatele, kellel pärast seda iga-aastast nähtust peab ilmselt olema tohutu käive. (lk 5, raamatu algus)

• Ka minu esimene kohtumine Volmeriga toimus kirikuringkondades, täpsemalt praostiproua Mejeri söögitoas laua all. Lebasime seal koos paari lapsega, kelle hulgas oli ka mu õde. Meie vaateväljas oli paarkümmend naisejalga, millest enamik olid pruunides läikivates puuvillastes sukkades ja nöörsaabastes, ning kakavärvi lauakatte serv; selle pani praostiproua laua peale õmblusringi töö ajaks.

Meid oli kaasa võetud sellepärast, et õige varsti pidi toimuma heategevuslaat. Peale tikkimistööde, mida lauakõrgusel parajasti valmistati, oli ette nähtud muidki tõmbenumbreid, sealhulgas elav lavapilt, mis pidi kujutama ühte piiblistseeni. Praostiproua oli palunud nooremaid emasid kaasa võtta selliseid lapsi, kes sobiksid kehastama ingleid. (lk 9)

• Minu ema oli helistanud uksekella ning praosti teenija tuli välja.

"Kas te ei aitaks proua Olsenil püüda poissi, kes peab ingliks olema," küsis minu ema, kes on alati olnud suur organisaator.

Praosti teenija oli pikk, turske ja jumalakartlik naisterahvas, kellel oli jõudu rohkem kui vaja. Ta haaras seelikusaba pihku ning tormas Volmerit taga ajama, nagu olekski tema põhitööks inglikeste püüdmine. Õde ja mina vaatasime jahti huviga pealt, kuni ema lükkas meid esikusse, kus ta oma manitsused kiiruga üle kordas. Selleks ajaks kui teenija ja juustulaopidaja proua Volmeri kohale lohistasid, oli ema valmis nügima meid edasi taevastesse sfääridesse, praosti elutuppa, kus praostiproua meid vastu võttis. (lk 10-11)

• Mu mõtted püsisid Volmeri juures, kes oli vaateväljast kadunud. Kas ta oli jälle jalga lasknud või tegeles millegagi kusagil ebatavalises kohas?

Võib-olla viisid praostimaja alt salakäigud kirikusse, kus oli põranda all hulk surnuid. Võib-olla oli praosti toas müstilisi asju, abivahendeid kurjade vaimude väljaajamiseks ja muud taolist, mille kaudu praost sai otseühenduse Jumalaga. (lk 11-12)

• Kui pruun lauakate peale pandi ning daamid asusid näputööd pusima ja piiblistseeni lavastust planeerima, pani mu õde ette heeringalapse juurde minna. Koos Svendiga roomasime toolijalgade vahelt läbi lauaplaadialusesse hämarusse. Seal istuski Volmer vagusi praostiproua jalgade juures. Ta oli parajasti ametis sellega, et mässis nende ümber purjenööri.

"On teil veel nööri?" küsis ta.

Õde ja mina harutasime õhinal madrusekleitidelt vilenöörid küljest ära, nii et meiegi saime proua Olsenil ja proua Friisil jalad kokku siduda.

Ka Ingeborg ja Bodil tulid laua alla.

"Anna mulle oma patsipaelad," ütles Volmer Ingeborgile.

"Ei," ütles too ning nägi armas ja kena välja. "Ma ei tohi."

Oma peade kohal kuulsime koolijuhatajat, preili Liljekvisti lavastusplaane esitamas: "Need kaks väikest poissi seisavad keskel, palmioksad käes, ja nendest kummalgi pool seisavad tüdrukukesed. Siin on tiibade kavand, emadel tuleb need papist välja lõigata... Ja katta tarlataaniga."

"Patsipaelad siia," kordas Volmer ning haaras Ingeborgist kinni.

Ingeborg rabeles end lahti ja roomas lähima toolijala suunas, et minema pääseda.

"Ta on mul käes," ütlesin ja istusin Ingeborgi tagumikule.

Mu õde ja politseikomissari Bodil haarasid enda valdusse üks ühe, teine teise roosa patsipaela, mille ulatasid Volmerile. Too sidus need meisterliku sõlme abil kokku ning köitis ümber preili Liljekvisti jalgade. (lk 12-13)

• Meie koostöövalmidus oli Volmeri armulikuks muutnud.

"Kas tahate mu nokut näha?" küsis ta.

Mu õde laskis käiku peenutseva tooni.

"Ei, aitäh, me oleme oma venna oma näinud. See polnud midagi erilist." (lk 14)

• Volmer kaalus uusi võimalusi, kuidas ingelkonnale muljet avaldada.

"Nüüd ma lasen ühe vägeva peeru."

Ingeborg avas suu, et karjuma pista, kuid Bodil, kes oli ilmselt pärinud oma isalt võime tagada igas olukorras rahu ja kord, pani talle käe suule. Volmer keerutas preili Liljekvisti jalgade ümber oleva roosa paela sõlme ning ootas ära pausi koolijuhataja mõtteavaldustes lavastuse käigu kohta.

"Mis see oli?" küsis preili Liljekvist.

Meie pilgud olid tardunud, iialgi varem ei olnud me kogenud midagi nii hirmsat ja nii põnevat. (lk 14)

• Linnakool tähendas mu emale sama mis misjonärile põrgu. See oli koht, kus said kokku hukkaläinud lapsehinged, kus vibutati hommikust õhtuni vitsa, kus haises ning kust sai igasuguseid haigusi ja tõbesid külge, pähe tulid täid ja juuksepusad, nägu läks villi ja keha kärna ning varbavahed seenetama. See oli lapitud küünarnukkide ja allavajuvate aluspükstega laste maailm, eeskojaks millelegi, mis minu isa arvates oli veelgi hullem. (lk 15)
• Kui olid juba sattunud linnakooli, tuli ka järgmine etapp. Sattusid talumatse teenima.

Mu isa jutu järgi oli see kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kas talumatse teeniti sulase või tüdrukuna, söödameistri või rentnikuna, kaubaühistu juhatajana või lihaekspordifirma direktorina, oli tema arvates ükstapuha. Kui ta lõi ajalehe lahti ja nägi, et ekspordiühistu direktor oli äkitselt siitilmast lahkunud, pani ta silmapilkselt diagnoosi. Südamerabandus talumatside teenimise otsese tagajärjena. Kui vasakpoolsete häälekandja "Amtstidende" juures töötavat ajakirjanikku Pederseni nähti Storegadel purjus peaga tuigerdamas, teadis isa, et see vaeseke oli otsinud unustust, kuna teenis talumatse. Kui käisid kuuldused, et mõni kauba- või piimaühistu juhataja maalt oli kohalikku haiglasse viidud, pidas isa mistahes haiguse tekkepõhjuseks, ükskõik kas tegu oli pimesoolepõletiku või kusepeetusega, seda, et too inimene oli teeninud talumatse. (lk 15)

• Niisiis ei olnud ähvardamine linnakooliga, millesse suhtusime teatud uudishimuga, mitte midagi, võrreldes väljavaatega sattuda talumatse teenima. Õudusjuttudest teadsime, et väikesi lapsi võidakse saata lambakarja ja tsementpõrandaid küürima maale, kuhu nad jäävad eluajaks tatiste ninade ja punaste kätega ringi käima, kui nad just jalga ei lase, et hakata kääriteritajaks või paksuks daamiks, keda näidatakse laatadel. (lk 16)
• "Tegelikult peaksite te kere peale saama," teatas isa, kuid see ei kõlanud eriti veenvalt. "Aga mul on teist kahju, kuna ma tean, millega te lõpetate, kui te ennast ei paranda."

Ema ajas end julgustust saanuna sirgu.

"Teid saadetakse talumatse teenima!"

Agnete puhkes ägedalt nutma.

"Kas Volmer läheb ka talumatse teenima?" küsisin mina.

"Ära nimeta selle poisi nime," ütles ema. "Mul pole elu sees olnud sellist kiusatust inglit ära kägistada." (lk 17)

• Volmeri ema, juustulaopidaja Olseni proua, oli linna Koduperenaiste Seltsi esinaine, kes oli pühendanud oma elu leivapakkimiskampaaniale. Proua Olsen oli tunnustatud lektor suurtes ja väikestes ühingutes, kus ta väriseva häälega võttis kuulajatelt igasuguse söögiisu, tuues näiteid selle kohta, kuidas maitsvat rukkileiba puudutasid inimeste räpased sõrmed. Ta oli näinud leivavedajaid pillamas terveid leivapätside virnu hobusesõnniku sisse, et need siis vilistades kokku korjata ja edasi viia. Ta oli näinud müüjaid endalt kirpe noppimas ja näpuga nina uuristamas ning seejärel pakkimata leiba pihku võtmas. Mitu arsti, kelle nimesid ta kunagi ei nimetanud, olid talle isiklikult rääkinud, et kõik epideemiad, alates katkust ja koolerast ning lõpetades hispaania haigusega, saavad alguse pakkimata leivast. Kui ta nõndaviisi batsillide, hobusepabulate ja pagaritüdrukute mustade küünealustega žongleeris, jäid viini saiakesed ka kõige karastatumate koduperenaiste proteeside vahele kinni ning nad ei mäletanud teist nii hirmsat juttu kuulnud olevat. (lk 17-18)
• Nõnda juhtuski, et Volmeri teed ristusid varsti jälle meie omadega. Tal oli juba oma kindel koht minu ja mu õe fantaasiamaailmas. Me ei olnud kunagi varem kohanud selliste võimetega poissi. Arutasime tihti võimalust, et ta tuleb ja vabastab meid meie korrastatud ja reeglipärasest elust. Alandavatel jalutuskäikudel lapsehoidja saatel kujutasin ette, kuidas pargipuude võrad äkki vajuvad kahele poole laiali ja nähtavale ilmub Volmer, viskudes oksalt oksale nagu orangutang. Seistes inglitena Postgaardeni laval, sügelema ajavad tarlataantiivad seljas ning näod jahuga koos, ootasime imet, mitte seda ülaltpoolt, mida praost oli maininud oma sissejuhatavas palves, vaid altpoolt, täpsemalt — saalist. Võib-olla tuleb kättemaksja Volmer, tühjendab koogileti, peletab oma peeretamisega rahva saalist ning teeb Ingeborgile veel korra tuupi. Rääkisime oma lootustest politseikomissari Bodilile ja nööbivabrikandi Svendile, kes tunnistasid, et neil käisid samad mõtted peast läbi. (lk 19)
• Täiskasvanute puhul on pehmendavaks asjaoluks, et nad eelistavad viimseni klammerduda usu külge, et nende lapsed on tublid. Mul oli kindel aimdus, et isa oli hakanud jagama minu tundeid preili Liljekvisti Tütarlastekooli vastu.

Ehkki ta oli täiskasvanu, olid tal oma helged momendid ja ma teadsin väga hästi, mille peale rõhuda. Tütarlastekool ei pööranud suuremat tähelepanu rehkendusele, kuna tüdrukute jaoks on olulisemaid asju, nagu käitumine, head kombed, meeldivad maneerid, ristpiste, varspiste ja pilutamine ning ülevaade meie vaimulike ja isamaaliste laulude varasalvest. Seetõttu oli isa oma hämmastuseks tõdenud, et me ei teadnud suurt midagi suurest korrutustabelist ja väike ei olnud ka teab kui selge, ning korduvalt väljendanud oma muret selle tühiku pärast meie teadmistes. Ema oli teda aga rahustanud väitega, et ka tema ise ei oska arvutada, see ei olevat tüdrukutele vajalik. Niisiis ühel õhtul, kui paistis, et isal on oma laste üle hea meel, kukkusin töinama, ning kui ta küsis, miks ma nutan, vastasin, et olen kurb, kuna selles koolis ei õpi ma iialgi korralikult arvutama.

"Oh issake, kuuled nüüd ise," ütles isa emale ja ma sain aru, et sel teemal oli ennegi juttu olnud.

"Ma tahan ladinakooli minna," karjusin. "Ma tahan targaks saada."

See oli loomulikult vale. Ma tahtsin ladinakooli, kuna seal oli lõbusam. (lk 68-69)

• Ema ei olnud nõus. Ta kukkus suure häälega seletama midagi väikestest tüdrukutest ja tolmust liblika tiibadel. Tema soovis oma tütardele head lõputunnistust heast tütarlastekoolist. Ja pärast võis siis vaadata, mis edasi saab. Ta oli maailmameister isa pehmeksrääkimises ja kuigi ma kordasin rehkendusestseeni mitu korda, ei avaldanud see enam õiget mõju. (lk 69)
• Preili Liljekvist oli taskurätiku välja võtnud ja seletas nuuksudes, kui raske on tänapäeval inimesel, kes püüab oma igapäevase tööga täita missiooni, anda sellele mõtet. Tasu selle eest oli armetu ja kool tuli vaevu ots otsaga kokku, vaid tänu sellele, et linnapea kandis hoolt, et kool saaks viisaka toetussumma, kuna keegi ei armastanud Tütarlastekooli palavamalt kui linnapea õed ja hiljem tema tütred. Aga kui sotsialistid võimule tulevad — ja see oht ähvardab, nagu kõik muudki meie aja halvad asjad, mida me kindlasti kohtame ka ladinakoolis — siis preili Liljekvist küll enam ei tea, mis saab. (lk 72)
• Kuni selle ajani meie elus oli suhtlemine Volmeriga olnud katkendlik ja juhuslik. Nagu komeet oli ta aeg-ajalt üle meie orbiidi vuhisenud, jättes endast järele sädemed ning seejärel tühjuse. Nüüd oli ta üks osa meie maailmast, kuna kuulus sellesse väiksesse seltskonda, kellele proua Mogensen teadmisi pähe tagus. (lk 77)