Lootus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
George Frederic Watts, "Lootus" (1886)

Piibel[muuda]

Sest me oleme võõrad su ees ja majalised,
nõnda nagu kõik meie vanemad.
Meie päevad maa peal on otsekui vari
ja lootust ei ole.

  • Kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust.
Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.
  • Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?
25 Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.

Luule[muuda]


See linnuke on Lootus -
kes hinges pesitseb -
ja laulab lõppemata viit -
mis kummitama - jääb -
/---/
Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud -
kuid iial pole Raasugi
ta Minult - palunud.

  • Emily Dickinson, "*** See linnuke on Lootus". Tõlkinud Doris Kareva. Rmt: "Kiri Maailmale". Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 32


Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.
  • Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" kogust "Kohtupäev" (1937)


Ei tea, ma ei tea. Mina loodan veel.
Ei tea ainult, mida just.
Ma lihtsalt loodan üht lootust veel
ka siis, kui meel on must.

  • Katre Ligi, "Ta ütles, et olgugi sünge see tõik..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 44

Proosa[muuda]


  • Meil peab olema lootusi, et olevikku nautida. Me soovime pigem kehva olevikku ilusate väljavaadetega kui vastupidi.



  • Inimese elu näib ju olevat alaline kõikumine lootuse ja kartuse vahel, ja kes neist mõlemast vaba, on oma elu juba ära elanud. (6. mai)


  • "Ilma veelinnuta poleks tänapäeva füüsikat, ilma algsädemeta poleks elektrijaamu. Ilma lauluta poleks traditsiooni, traditsioonita poleks kultuuri ega inimest, poleks teid ega meid, teie vanemaid ega lapsi, mälestusi ega lootusi. Teie kodude kohal mühiseks mets, millest rändlinnud rahulikult üle lendavad."



  • Mina palun armsaid lugijaid, igasuguseid rahvamälestusi ehk vanavara, mis esivanemate elust tunnistust annavad, paberisse panna ja lahkeste minu kätte saata. Olgu teadus mõnel ehk mõnikord ka pisukene, tõiste hulgas võib ta väga täht­saks tõusta, nagu näutu kiilukene mõnikord suurt ehituse kivi kinnitab. Pisukestest liivaterakestest on kõrged mäed loodud; nõnda ehitab ka uurija inimese vaim teaduse tera­kestest kauni ja nägusa teaduse templi üles. Mida enam materjaali kokku on kantud, seda julgem ja rõõmsam on lootus, et ehitus kõlblik saab olema.


  • Nii jälgis siis tagumistele jalgadele tõusnud hobuse seljas istuv pühak selle São Jorge dos Ilhéuse rahutut saatust juba ligikaudu nelisada aastat. Ta oli näinud, kuidas indiaanlased metsikult tapsid esimesed kolonisaatorid ja kuidas neid omakorda metsikult tapeti ning orjastati, oli näinud tekkivat esimesi enženjosid, väikesi ja ka suuremaid kohviistandusi. Oli näinud seda maad sajandite kestel kiratsevat vähimagi lootuseta paremale tulevikule.


  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)


  • Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)


  • [Rurisk:] "Öelge kuningas Shrewdile järgmist. Meie rahvaarv kasvab, kuid meie käsutuses olev haritav maa on piiratud. Metsloomad suudavad elus hoida vaid teatud arvu inimesi. Saabub aeg, mil maa peab avama ennast kaubandusele, eriti nii kivine ja mägine maa, nagu on seda minu oma. Te olete võib-olla kuulnud, et Jhaampe tavade kohaselt on valitseja oma rahva teener? Mina teenin neid järgmisel kombel. Ma panen oma armastatud õe mehele lootuses võita oma rahvale teravilja, kaubateid ja madalmaade kaupu ning karjatamisõigusi aasta külmal perioodil, kui meie karjamaid katab lumi. Selle vastu olen ma valmis andma teile lisaks ka palke, võimsaid pikki palke, mida Verity oma sõjalaevade ehitamiseks vajab. Meie mägedes kasvavad valged tammepuud, millesarnaseid te pole kunagi näinud. Minu isa poleks sellega nõus. Tema suhtub elavate puude lõikamisse vanamoodsalt. Ja nagu Regalgi, peab ta teie rannikut kohustuseks, teie ookeani suureks tõkkeks. Aga mina näen seda nagu teie isa – laia, kõikidesse suundadesse kulgeva teena ja teie rannik on juurdepääs sellele. Ning ma ei näe midagi halba selles, kui kasutatakse iga-aastastes üleujutustes ja tormides langenud puid." (lk 436–437)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Maailmas lubab meil elada vaid lootus, see tähendab, igati ebaloogiline unistus ühest teisest maailmast, mis pole siin, aga on ometi käeulatuses. Kus surma ei olegi. Ja ainus värav sinna on surm ja seda väravat meil pole justkui lubatud oma käega lahti teha. Nii me siis loodamegi siin ja heidame meelt.


  • Lootusõpetus. (lk 6)
  • Olen lootuskaitse all. (lk 42)


Allikata[muuda]

  • Lootus on esimene samm pettumuse teel.

Vanasõnad[muuda]

  • Leivast piltide maalimisega sa kõhtu ei täida.
  • Igavam ootus kui lootus.
  • Lootus hea mees.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Lootus sureb viimasena.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel