Lumikelluke

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Josef Lauer, "Metsavaikelu lumikellukestega"
Eva Francis, "Lumikellukesed ja kannikesed" (1903)
Johanne Mathilde Dietrichson, "Noor daam tikandiga" (1891)

Lumikelluke (Galanthus) on amarülliliste sugukonda arvatud taimeperekond. Eestis kasvatatakse aedades harilikku lumikellukest (Galanthus nivalis) ja sellest aretatud sorte.

Luule[muuda]

Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.


Sel päeval lumikellukesi sadas,
nad jäljendasid koovitaja häält,
see triller kostus sünge pilve paalt,
üks kiljumine madalduvas jadas.
/---/
Külmvalged lilled vajusid ja vajusid.
Ma kartsin, et me kunagi ei kohtu.
Nüüd tulid, puudutasid punapajusid.

Ma olin murdeeas, sa lapseohtu.
Siis lumikellukeste sattu hajusid.
Õu õitses, liblekestki polnud rohtu.

Proosa[muuda]

  • 3) Lumikellukesed on järgmised kevade sõnumitoojad; need kujutavad endast esiotsa pinnasest väljapiiluvaid kahvaturohelisi jäsusid; seejärel pakatavad nad kaheks paksuks iduleheks, ja ongi käes. lk 17
  • Kui me tahame kujutada aedniku märtsi tõele vastavalt ja igivanade traditsioonide kohaselt, siis peame ennekõike hoolega vahet tegema kahe asja vahel: A) mida aednik peab tegema ja mida ta tahab teha, ja mida ta tegelikult teeb, suutmata rohkem teha.
A) See, mida ta kirglikult ja kangesti tahab teha, on iseendastki mõistetav: ta tahab ainult eemaldada oksad ja vabastada lilled, kaevata, rammutada, kuivendada, songida, ümber kaevata, kobestada, tustida, siluda, kasta, paljundada, vett ära juhtida, kärpida, istutada, ümber istutada, siduda, pritsida, pealt väetada, kitkuda, juurde istutada, külvata, puhastada, varblasi ja rästaid peletada, mulla lõhnaga harjuda, umbrohujuuri sõrmega välja koukida, õitsele puhkenud lumikellukestest rõõmu tunda, otsaesiselt higi pühkida, selga sirutada, õgida nagu hunt ja juua nagu vikerkaar, minna magama koos labidaga ja tõusta ühtaegu lõokestega, ülistada päikest ja taevavihmakest, kombata pakil pungi, saada esimesed kevadised rakud ja villid pihupesadesse ning elada üldse jõulist, kevadist ja täisverelist aednikuelu.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta", tõlkinud Lembit Remmelgas, (2008), lk 25


  • Küll on palju lumikellukesi! Kui ma neid nopin, hakkavad mul sõrmed külmetama. Ime küll, et see valge lill ära ei sula, kui ma ta sooja ahju lähedal seisva laua peale vaasi panen! Siis tuleb kevad ja kõigel valgel ongi ots peal.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 40


  • Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.
"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"
"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.
Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.
"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."
"Charlotte Bronte," esitles end esimene.
"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!" (lk 12)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998