Mõjuvõim

Proosa

Kindel vahend inimeste üle mõjuvõimu saavutada on end neile kasulikuks teha.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 29

Ent mõjuvõim seltskonnas on kapital, mida peab hoidma, et see ei kaoks. Vürst Vassili teadis seda, ja olles kord juba taibanud, et kui ta hakkaks paluma kõikide eest, kes paluvad teda, siis poleks tal juba üsna varsti enam võimalik paluda iseenese eest, kasutas ta oma mõjuvõimu harva.
- Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu", tlk Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu, 2016, lk 25

Kõige põgusamgi külastaja, mõtlesin ma, kes tuleks siia planeedile ja võtaks pihku siinse ajalehe, saaks otsekohe sellegi juhusliku tõendusmaterjali järgi eksimatult aru, et Inglismaal valitseb patriarhaat. Ükski mõistusel olev inimene ei saanud jätta tuvastamata professori ülemvõimu. Temale kuulusid vägi ja raha ja mõjuvõim. Tema oli ajalehe omanik, selle toimetaja ning toimetaja asetäitja. Tema oli Välisminister ja Kohtunik. Tema oli kriketimängija, talle kuulusid traavihobused ning purjejahid. Tema oli kompanii direktor, kes maksab oma aktsionäridele kakssada protsenti. Ta jättis miljoneid heategevusasutustele ja kolledžitele, mida ta ise juhtis. Ta laskis filminäitlejannal õhus kõlkuda. Tema otsustab, kas karvad liharaiumiskirve küljes kuuluvad inimesele; tema on see, kes mõistab mõrtsuka õigeks või süüdi ja kas poob ta üles või laseb vabaks. Kui udu välja arvata, näis ta kontrollivat kõike.
- Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, LR lk 44-45 1994, 24

... Boyst oli nobedasti saamas üks tõeliselt rikkaid - ma pean silmas mehi, kelle kui tahes suur isiklik sissetulek on vaid tühine osa tohutust saladuslikust koguvarandusest tema käsutuses, mida on võimalik üksnes hinnata, aga mitte kokku arvutada.

Paar kõige radikaalsema erakonna käredat poliitikut üritasid seda hinnata, et näitlikult tõestada, kuidas mõnes mõttes on talumatu juba Boy olemasolu riigis, mille rahvas elab vaeselt. Ent nõnda paljude idealistide kombel ei mõistnud ka nemad raha ning pärast rahvakoosolekut, kus nad olid sõimanud Boyd ja teisi temataolisi, ähvardades esimesel võimalusel konfiskeerida nende vara, siirdusid nad odavatesse sööklatesse, kus nad jõid tema suhkrut ja sõid tema suhkrut ja tõmbasid sigarette, mis nende teadmata tõid kasu mõnele teisele peletisele, keda nad ihkasid hävitada.

Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990, lk 151