Margarita Karapanu

Margarita Karapanu (19. juuli 1946, Ateena - 2. detsember 2008, Ateena) oli Kreeka kirjanik.

"Kassandra ja hunt"

Margarita Karapanu, "Kassandra ja hunt", tlk Karoliina Kagovere, 2020.

"Miss Georgette."

"Kas teil ei ole mõnd tiitlit?"

Ta näitas mulle oma valget kaela.

"Mõistan, miss Georgette. Milleks teile veel tiitlid, te raplete oma ilus nagu kala." (lk 40)

"Ma kogun pühakuid, kullake, prerafaeliitlikke."

"Mina, miss Bianca, kogun klaaskuule. Prevanaemalikke." (lk 41)

Täna hommikul ärkasin oma voodis ja jooksin vanaema juurde, et jutustada talle ilusast unenäost, mida ma nägin, aga pärast tuli mulle meelde, et vanaema ei luba mul näha neid unenägusid, mis mulle meeldivad, ja ma hoidsin selle saladuses. (lk 43)
Onu Harilaos mängis malet väga uhkel moel. Ta mängis ka vanaisaga ja meie vanaemaga käisime pealt vaatamas.

Nad liigutasid mingeid puutükke siia-sinna ja pärast istusid liikumatult ja vaatasid kaua aega oma kinganinu. Pärast liigutasid jälle puutükke. Mina jõin limonaadi ja vaatasin onu Harilaose kõrva, mis oli täpselt minu ees.

Ühel päeval kadus onu Harilaos ära. Teda otsiti kaua aega, enne kui ta leiti Bati rannast, liiva seest, mere alt. Tal oli kaelas kivi, mille ta oli nööriga kinni sidunud, et see ära ei kaoks.

Ma mõtlesin siis onu Harilaose kõrvale, mis oli karvane ja kus oli midagi kollakat sees.

"Ära tappis end," ütles vanaema mulle nuttes.

"Ära tappis end," hüüdsid üheskoos kõik härrad ja daamid, kes olid mustades riietes meie juurde tulnud ja sõid mingeid suhkurdatud ubasid.

"Ju see on mingi uus mäng," mõtlesin juubeldades. (lk 48)

Kui ma õpetajaga ujumas käisin, jäin alati selle koha ees seisma, kus tapetakse loomi, et nad ära süüa. Ümberringi olid neil seal nagid, kuhu surnud peadpidi rippuma pandi. Veri maas oli lilla ja paks, õhus oli vere lõhn. (lk 52)
"Mu laps," ütleb vanaema, "ma annan sulle nõu. Mõne aasta pärast saab sinust heast perest preili, uhke nimega, tõsijutt. Ja preilist kasvad hiljem daamiks. Ja kui sa siis oled daam, tutvud sa härradega, kes tahaksid sind omale naiseks. Sinu klassist daamil pole eriti palju mõistust vajagi - see häirib härrasid. Kui mõni härra sinuga räägib, siis silmad maha, kuuled, ära räägi. Vaata parketti või härra kuuerevääri, kuni sinu kord kätte jõuab.

Kui härra su omale naiseks võtab, viskab ta pidžaama seljast ja sina võtad öösärgi ära, ta jääb püsti ja paljaks ja on pärast sinu peal, ära kunagi näita, et sulle meeldib, kujuta ette, et tikid salongis ristpistes luiki ja paabulinde. Kui sulle meeldib nii palju, et sa enam välja ei kannata, siis teeskle, et su kõht valutab. Kui oigad, lahutab härra sinust ära, ja sellise nime ja positsiooniga nagu sul, oleks see kohutav.

Jäta alati mulje, nagu oleksid salongis: joo teed või räägi vaestest lastest ja oledki korralik daam valmis." (lk 55)

Vanaema on ilus ja liikumatu. Tal on käes ta sinised paberid, need, mis lõhnavad nagu suhkrustatud lilleõied. Homme võtan ühe ja söön ära. Ta ise lõhnab ka hästi, ja ta tuba on nagu tort, küll mulle meeldib, kui me kirju saadame, see oleks, nagu sööksime maiustusi. (lk 57)
Trepp, pink, laud, aed, Zakulis, kleit, Fani, vanaema - vanaisa, kaka - toit, kogun pähe nii palju sõnu, kui tean, panen need kõrvale, et need esimesena kirja panna, kui lugema õpin.

Seepärast ei saa ma aru härra Strongilose sildist. Vaatasin seda tunde, aga kus ma sellisest sõnast jagu saan: pöörased, laiad, laiad, niisked märgid - kõik värvidega tehtud - üks läheb teisest läbi, ja härra Strongilos, puhtast õelusest, pritsis kõik rohelise värviga üle ja tegi need ähmaseks, et meid segadusse ajada. (lk 58-59)

Eelmisel aastal käisin ma Pariisis emal külas. Ta viis mind Muuseumi. See maja oli nii suur, et eksi või ära, mööblit polnud ollagi, ja igal pool rippusid seintel maalid. Raske oli ringi kõndida. Kogu aeg jäid porgandpaljad kivist härrad ja daamid tee peale ette.

Ma läksin seal arust ära. Kõik need kivikujud ja maalid vaatasid mind, kord eest, siis tagantpoolt. Mulle tuli hirm peale ja ma hakkasin naerma, jookseb siis üks mundris härra kohale ja käsib vait jääda.

Palju rahvast jalutas seal tasakesi rääkides -nagu oleksid surnuaias. Mind ei häirinud, et ma ei tundnud märke, et lugeda paljaste kujude ja maalide kohta, aga seda kadestasin küll, kui nägin, et nii palju rahvast jäi kivikujude ette seisma ja hakkas rõõmust nutma. Üks daam võttis veel ühe ilusa kivist naise pepust kinni ja pidi lõhki minema. (lk 59)

"Ma viin su maailma kõige ilusamat maali vaatama." Ema haarab must kinni ja olemegi maali ees. Ühe sametist kasti sees näen koledat tädi, kes naeratab mulle, käed kleidi peal risti, juuksed nagu põrandalapp, ise kollane nagu Fani, kui tal oli kollatõbi. (lk 59)
"Härra Strongilos, aga need, kes ei õpigi märke selgeks?"

Ta vaatab mind.

"Need, kes kunagi märke selgeks ei õpi, kuidas nemad maalidest ja paljastest kujudest aru saavad? Härra Strongilos, mitu aastat läheb, et proua Mona Lisa ära lugeda?" (lk 60)

"Kelleks sa suurest peast hakkad?"

"Mina? Politseinikuks. Aga sina?"

"Mina," ütles mulle France, "hakkan Strindbergi puurima."

"Mis see on?"

"Nagu ma teaks... Ühel päeval kuulsin, kuidas isa emale röökis: "Verrronica! Strindberg on jobu!!!"

"France, mismoodi puuritakse?"

"Näed, võtad raamatu ja puurid seda pilguga, kuni värv maha kulub ja sõnad maha kukuvad. Pärast korjad need üles ja paned nii, nagu ise tahad."

"Tubli, armas France. Mina igatahes hakkan politseinikuks, saan endale mundri ja revolvri. Aga sina rikud puurimisega omal silmad ära..." (lk 62)

"Mina," ütles Iraklis, "kui ma suureks saan, hakkan politseinikuks. Peidan ennast nurga taha, ja kes vilistades mööda läheb, et ükskõikne välja näha, sellel löön pea lõhki."

"Mina," ütlesin talle, "olen otsustanud. Ma tahan elada plastiliini ja joonistustega. Ma ei taha tähti õppida. Ma tahan olla plastiliin. Võtan endast luud välja ja sõtkun iseennast."

Iraklis pani suu kinni. Ta ema kutsus arsti, ja Iraklis kirjutas paberile, et ei tee suud enam kunagi lahti, sest kui talle õhk kõhtu läheks, muutuks ta plastiliiniks, ja mina läheksin teda sõtkuma.

"Kulla proua Sapfo, enam ma teda teie juurde ei too," ütles Iraklise ema vanaemale. "Sealtpeale, kui ta teie tüdrukuga tuttavaks sai, muutus ta kuutõbiseks, räägib, kuidas nahkhiired värvivad ripsmeid, kuidas Jumal töötab politseis ja kannab korsetti. Ma loodan, et te mõistate mind."

"Mõistan," ütles vanaema.

"Mõistan," ütlesin ka mina, ja hakkasin Zakulisega mängima. (lk 73)

Kui õhtul magama jäin, olin kord prints, kord kerjus. Prints eksis metsa, talumehed leidsid ta üles ja andsid talle süüa. Aga ta sõi nii viisakalt, et talumehed said asjast kohe aru, ja kui ta palus neilt pesemiseks roosivett, lõid nad tal pea maha.

Kerjus oli palees väga viisakas. Keegi ei saanud asjast aru. Aga niipea, kui talle süüa toodi, mäkerdas end soustidega kokku, jõi roosivett peale ja ta poodi üles.

Kui keerasin vasakule, muutusin printsiks, kui paremale, muutusin kerjuseks. Tõusin üles ja seisin peegli ette. Mängisin ka mõlemat korraga, aga niipea, kui jõudsin roosiveeni, peatusin ja hakkasin nutma. (lk 78)

On aeg kirikusse minna.

Miss Benbridge viib mu enda omasse, sest seda külastab Jumal tihemini kui teisi. Kõik räägivad inglise keelt ja seal saab miss Benbridge jutule Jumalaga, kes on samuti inglane. (lk 122-123)

Jõudsime kohale. Seisame pitsilise ukse all. Kõikidel daamidel on jalas jutiga sukad. Nende keha on meeldiv ja lõhnatu. Nad on lõhnad koju jätnud, et puhtana Jumala juurde tulla, käed valged ja paljad. (lk 123)
Kirikukell lööb: kolm korda.

Daamid tulevad sisse, nende järel hanereas lapsed. Toolisahin, niiskus. Vahekäik saab poriseks. Istume maha.

Etendus algab.

Vikaar astub lavale, must kleit seljas, organzast aluskuub all nagu markiisidel. Rasked nööridega saapad nagu läheks ta mägedesse, mütsike kui muna. Näeb veel vihane välja ka. Tema vaatab meid, meie vaatame teda vastu. Aeg läheb.

Ühtäkki vali mütakas - daamid avavad märguande peale raamatud ja hääled prahvatavad nagu suur-tükipauk. Nad laulavad nii kõrgelt, et värvilised aknad mõranevad. Ma katan kõrvad kinni ja laulan valssi. (lk 123)

Daamid langetavad armastuse raskusest pea. Ja selleks, et tähelepanelikult kuulata. Nad on Jumalale nii lähedale jõudnud, et tundub, nagu oleks neil valus. Nad teevad nägusid. Mõni on ka põlvili ja hoiab peast kõvasti kinni, et seda koos hoida. Miski veab meid kõiki lae poole. Kui ma edasi nii palju armastan, paisun nagu õhupall, teen PÕMM ja lähen lõhki. Hoian toolist kinni, mõtlen rahunemiseks ühele puule. (lk 125)
Joonistan pliiatsitega "Püha õhtusöömaaja": toolid igal pool, apostlid paremal ja vasakul, ja Kristus laua all, et neile mitte koormaks olla. Nurgas värvib Magdaleena varbaküüsi ja rinnanibusid roheliseks. (lk 125)
"Numbrid, mu lapsed, on selleks, et loendada."

Preili Ada paneb lauale neli pirni.

"1, 2, 3, 4? ütleb ta meile. "Jannis, võta üks ära. Kassandra, kui palju alles jäi?"

"1, 2, 3, 4. Neljas on Pisi-Jannise käes."

Preili Ada juuksekihar ohkab.

"Mu laps, kui Jannis ühe ära võtab, jääb alles kolm."

"Ja koos sellega, mis on Jannise käes, on kokku neli."

"Aga, mu laps, me tegeleme ju lahutamisega."

Mulle tulevad pisarad silma. Ma ei saa aru.

"Preili Ada, miks te nii paha olete? Kui Jannis pirni ära sööks, jääks ikka neli alles. Isegi ta kõhus oleks neljas alles, neljas oleks tualetis."

Preili Ada juuksekihar võbiseb.

"Kui palju alles jääb, armas Jannis, kui me ühe ära võtame?"

"Kolm."

Jannis on paks, pingi peal on tal kümme kustutuskummi ja kakskümmend pliiatsit.

Nad on siin hulluks läinud. Aga neljas? (lk 151-152)

Fani ootab mind uksel.

"Kuidas koolis läks?"

"Väga hästi. Ma õppisin rääkima, vastama ja silphaaval mõtlema."

"Miks sa siis nutad?"

"Asi on silpides. Mul on valus, kui ma sõnad pooleks lõikan."

"Küll sa ära harjud," ütleb Fani. "Küll sa ära harjud." (lk 153)