Maria Konopnicka

Maria Konopnicka (23. mai 1842, Suwałki - 8. oktoober 1910, Lviv) oli Poola kirjanik, tõlkija, ajakirjanik, kriitik ja aktivist.

"A capella"

Tsitaadid väljaandest: Maria Konopnicka, "A capella", tlk J. Kotsar, rmt: "Nõmme sant", koostanud Liisa Perandi, Jurjev: K. Koppel, 1903, lk 30-36.

Öö — rahutu öö mere peal. Ei sa maga, ega ole sa ka täiesti ärkvel, siiski aga tunned sa selgesti, kuidas healte ja värvide laiad lained su ümber laksuvad, tunned valgusesära kulmude all, kuna kõrvades võimsaid oreli healesid ja imeliku hädade ja hoigamiste kontserti kuuled. (lk 30)
Kindla-maa südames, laialiste viljapõldude keskel tunned sa, et öö sulle mitte ainult und ei too, vaid ka rahu. Sa tunned, et rahu ja puhkus su ümber kaugele ulatavad, et maad nagu määratud tiivad katavad, rahustavad ja soojendavad. Elu töötab seal oma tööpingil nii tasa, et sa uskuma jääd, nagu oleks see tööpink seismas, nagu ei käiksivad tema rattad enam, ja et enne koitu keegi ülesse ei tõuse ega midagi ei tehta, et kõik magavad ja puhkavad. (lk 30)
Ja tõesti, see kindel teadmine, et rängale tööle segamata vaheaeg järgneb, et elu niihästi sinus eneses kui ka sinu ümber oma tegevusest puhkama on jäänud, — see teadmine on hinge puhkamise juures peaasi.

Aga öö mere peal ei anna seda teadmist, ega ka seda tundmust. Kõige pealt ei lõpe seal liikumine, ega jää ka seisatama, isegi väljaspoolt küljestki mitte, elu hiiglatöö ja tegevus. (lk 30)

Elu, mis ööselgi töötab, — see on sunnitööline, kes oma käru külge, mida ta mürinal ja kolinal pea üles, pea alla peab tassima, ahelatega kinni on köidetud. Seal langeb midagi sügavuse põhja, põhja peal aga liigub midagi, kerib ennast rõngasse; sealt paistab üks imeelukas, missugust keegi enne pole näinud ega kuulnud: see, mis end päeval ei julge näidata, ilmub öösel nähtavale.

See näitab nagu saladuslik, jälk töö, nagu häbistav ja kõlbmata möllamine, nagu kramplik visklemine öö katte all olema. (lk 31)

Vägivald ilma kaitseta, vägivald ilma kaastundmuseta lõhub mere rinda, peksab teda, raputab, lõikab ja segab teda põhjani, langeb tema pinna peale ja surub ning lükkab teda kalda poole. Ja uuesti peksab ta teda, lõikab, piitsutab ja segab... (lk 31)
Aga ka oma iseäralik mõju on niisugusel ööl, mõju, mida ühelgi teisel ööl ei ole. Nagu sügavad õhkamised, nurin ja kahin, nagu kaeblik sosistamine, nagu meeletu, võimata ja ootamata healekõla, täis vaigistamata valu ja meeleäraheitmist, kostavad su kõrvu. See kõik peksab su südame pihta, pigistab ja rusub sind. (lk 31)
Sa tunned, et see võeras kõla on, aga tunned ka ühtlasi, et see su oma hinge Põhjast tõusnud on. Sa paned neile healtele oma "mina," oma täie olevuse, oma hingerahu ja oma poolunise vaikuse vastu. Kuid ruttu kisub mere ääreta mühin su mõtted oma peale, võtab sind täitsa oma võimusesse, riisub sult enesevalitsemise võimu ja tungib halastamatalt su mõtete ja tundmuste sisse. Kõik su mured, kõik su õnnetused ärkavad ja tõusevad nii vanadest kui värsketest haudadest üles, kuulavad selle öö meeletumat kutsumist, vastavad selle peale ilmlõpmatal, olemise põhjani ulataval kõlal ja lähevad siis pikas reas, otsekohe sinu südamest läbi, mere poole. (lk 31)
Ja siis hakkab su veresoon sind võimsalt võitma, mere helinatega taktis tuksuma, rind tõuseb ja vajub sul ühes mere hingamisega, kuna hing sul nägematalt ja kõigile teadmatalt maailma leinakoorisse astub. Sellele koorile ei mängita kaasa, selle koorilaulu peale ei vasta ei taevas ega maa. Vaikus lasub tähtede peal, vaikuse rüpes magab maailm, igavest vaikust valvavad mere mõetmata sügavused.

See on alatine, lõpmata koorilaul "a capella," maavaimude koorilaul. (lk 31-32)

Need on aastasadade healed, mis su kõrvu kostavad. See on maailma tuhande-viisiline hädakisa, mis aastasajast aastasajale päranduseks on jäetud. Teda on ajad aegadele ja inimesed inimestele saatnud, inimese algusest ja langemisest Euphrati kallastel algades, ja saavad veelgi saatma — kuni ükskord inimeste kannatused lõpevad. (lk 32)
Ehk iga vaim küll healtes oma valu ja kannatust avaldab, siiski ei tea ta seda, et ta ise laul ongi. Seal tõuseb mõnikord nobe, tõsine, prohvetlik heal teiste seast kõrgele ülesse — kuid ta lööb pimedast peast, nagu lind öö-ajal, oma pea ja tiivad vastu tumme tähti — ja langeb. Tema jälgil aga liigub raskete ja kurblikkude hädahealte koor, nagu kure kari, ja enne, kui ta esimeste öövalvajate kõrgusesse jõuab — langeb temagi. (lk 32-33)
Mere mõetmata lained on täis nuttu ja hoigamist: kõige sügavamast Põhjast kuni kõige pealmise harjani, mis vahutades veepinnal kiigub, kostab alalõpmata hädaheal.

Laine kerkib, laieneb, kasvab, tõuseb ülesse taeva poole, — kuid purustatud, pisarate vahust täidetud rinnaga langeb ta tagasi, laguneb ja kaob — oma valusast ja kibedast õnnetusest surmalaulu lauldes. (lk 33)

Vägev koor laulab kaeblikult "a capella." Õhupiirist välja, eeteri valda lendavad need healed, puudutavad Tähtekandli,* üleüldise häda seitsmekeelelise mänguriista külge ja äratavad unustatud õnnetuste ja vanade valude peidupaiga uuesti elule ning muutuvad viimaks pikaks, väsitavaks, lõpmata kajaks.

Ja edasi ujuvad need healed mööda Linnuteed, seda kibedaks ja kihvtiseks tehes.

Ja nad liigutavad ka Luige tiivu põhjapoolsel taeva võlvil ning viskavad sügava, musta varju tema valgete tiivade peale. (lk 33-34; *Tähtekannel ehk Lyra on üks tähekuju põhjapoolsel taevapiiril.)

Vägev koor laulab "a capella."

Need on petetud naisterahvaste, mahajäetud laste ja pettasaanud meesterahvaste healed, — healed täis dissonanzisid, täis vastikhealesid, milledest üleüldine nutt ja üleilmline valu koos seisab.

Nemad on terve maakera kui kõliseva ahelaga, laia rõngana ümber piiranud: nemad on enestest maailma koori kokku seadnud.

Mis on see — kas palve või needmine?

Kas on see elu- või surmalaul?

Keegi pole tema algust kuulnud ja keegi ei saa tema lõppu kuulda. Kui tema vait jääb, siis et ole enam ei maad ega taevast — ei kedagi muud, kui aga Jumal üksinda... (lk 34)

Välislingid

Maria Konopnicka, "Altmaakese seiklused", tlk Lydia Skomorowska, Loodus, 1936, sari "Looduse lasteraamat" 24.
Maria Konopnicka, "Jutupauniku juhtumused", tlk Lydia Skomorowska, Loodus, 1936, sari "Looduse lasteraamat" 3.