Marianne Paimre

Marianne Paimre (sündinud 20. juulil 1967) on eesti infoteadlane, ajakirjandusuurija ning raamatukogundustegelane.

Artiklid

Selgus ka, et internetti kasutavad inimesed – olgu selleks info otsimine, e-kirjade saatmine või veebipoodlemine – kogevad vähem depressioonisümptomeid. Netis surfamine ja e-kirjade saatmine võivad vähendada üksildust, mida varasemad uuringud on seostanud südamehaiguste riskiga. Internetis navigeerimine võimaldab iseseisvalt otsida lahendusi argimuredele ja terviseprobleemidele, suurendades seeläbi eakate iseseisvust ja enesekindlust.
Näiteks interneti regulaarne kasutamine enesearenduseks, meelelahutuseks või sotsiaalsetel eesmärkidel seostub parema vaimse võimekusega, samuti mitmel eesmärgil kasutamine vähemalt kord nädalas. Negatiivne mõju tuli esile aga interneti kaubanduslikul kasutusel – harv veebipoodlemine oli seotud kehvema kognitiivse funktsiooniga, ilmselt stressi ja pettusehirmu tõttu. Seevastu sagedasem ja oskuslikum ostlemine ei avaldanud negatiivset mõju, viidates digitaalse kirjaoskuse toetavale rollile. Seega – tasub vanast peast pigem veebist osta ja seda varakult harjutada!
Üle-euroopaline vanemaealist (50+) rahvastikku hõlmav küsitlusuuring SHARE ja 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne peegeldavadki seda, et internetti kasutavate ja digipädevamate vanemaealiste hulgas esineb depressiivsuse sümptomeid vähem. Tuleb aga meeles pidada, et ligi kolmandik Eesti 65–74-aastastest internetti ei kasuta, mistõttu jääb väga suur hulk vanemaealisi Eestis lihtsalt digihüvedest ilma. Samas kui Eesti eakad juba internetis on, siis nad on seal vähemalt mõnedes valdkondades ka aktiivselt tegevad.
Põhiliselt on pideva eakate digitoena funktsioneerinud vaid raamatukogud (eriti Tallinna Keskraamatukogu). Tallinna linnaosade sotsiaalkeskuste veebilehtedelt, kus on loetletud erinevaid laulu-, tantsu-, käsitöö jm kursuseid, digituge ja arvutiõpetust naljalt ei leia. See on väga imekspandav, sest just sotsiaalkeskus võiks olla kohaks, kus on tagatud juurdepääs arvutitele ja digiõpe.
Probleem digiõppega eakate hulgas on suur, sest vanemaealised on pöördunud isegi õiguskantsleri poole. Nimelt üle 74-aastasel on Eestis vaat et võimatu digiõpet saada.
E-tervise kasvava tähtsuse tõttu on digipädevuste edendamine vanemaealiste seas muutumas eriti oluliseks. Vastasel korral need, kel vajadus arstiabi ja terviseinfo järele on kõige suurem, jäävad ilma parematest arstiaegadest, ei näe oma digitaalseid terviseandmeid (sh analüüside tulemusi, haiguslugusid, saatekirju) ega saa ka arstile distantsilt küsimusi esitada.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui enamik vanemaealisi oleks suutlikud ise ilma kõrvalise abita internetikeskkonnas navigeerima, asju ajama ja suhtlema, võidaks sellest kogu ühiskond. Oma eluga rahulolevad ja vaimuärksad ning hästi informeeritud eakad koormaksid vähem tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande süsteeme. Arvestades internetitarbimise positiivseid mõjusid, võiks kiiremas korras luua süsteemsemaid võimalusi digipädevuste edendamiseks. Interneti kasutuse toetamine vanemaealiste seas on hea investeering tervemasse ja õnnelikumasse ühiskonda, millega võiks kohe sel aastal pihta hakata.
- Marianne Paimre, "Kas arvuti kasutamine aitab vähendada dementsust?", Postimees, 04.01.2025

On leitud ka, et vanemaealised tunnevad end internetti kasutades õnnelikumalt kui nooremad, mida kinnitab näiteks 2019 avaldatud Hollandi teadlaste uuringuraport. Ent erinevatelt noortest on eakate puhul probleemiks digilõhe ja sellega seonduv sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine, sest paljud üle 75-aastased ei kasuta arvuteid. Need, kel on juurdepääs internetile ja kes oskavad seal tegutseda, suurendavad järjest oma hüvesid.
Niisiis õnnestavad internet ja muud infotehnoloogia saavutused vanemaealisi mitmel moel. Eesti meedias on küll vahetevahel kirjutatud vajadusest vanemaealistele internetioskusi õpetada, soovitatud suhelda tuttavate eakatega Skype’is või Zoomis ning muretseda neile koju kukkumis- ja liikumisandureid. Ent vähe on kannustatud neid internetis väikest viisi äri ajama, investeerima, loenguid pidama ning põnevaid ennast arendavaid projekte välja mõtlema. Paljud tänapäeva eakad polegi passiivsed tegelased, kes vajavad pelgalt kontrolli ja abi, vaid nad tahaksid end tunda ühiskonna tegusa liikmena.
Eakate õnn sõltub erinevatest asjadest, nagu majanduslik heaolu, suhtlussidemed, reisimis- ja sportimisvõimalused, mugav keskkond, eneseteostus ja muidugi tervis. Arvan, et Eesti eaka teeb õnnetuks eelkõige kehv sissetulek ja tõrjutus tööturul. Kui suuremat riiklikku pensioni on keeruline kujundada ja töökohti juurde teha, siis palju lihtsam oleks arendada vanemaealistele suunatud infotehnoloogilisi rakendusi eakate enesetunde parandamiseks.
- Marianne Paimre, "Eakate üksinduse vastu internetiga", Postimees, 15.01.2021

Juubilari puudusi pole kena esile tuua. Ent Eesti Vabariigi eduloos on üks suur probleem, mis on teinud meid halvas mõttes silmatorkavaks kogu Euroopas. Tegemist on narkomaaniaga, millest tingitud surmade poolest oleme Euroopas ikka veel esimesed ja ka sõltlasi on meil rohkem kui kusagil mujal.
Ennekõike aitab narkomaanide suurele suremusele kaasa asjaolu, et meil pole suudetud edukalt eristada narkotarvitajaid ja omakasu jahtivaid narkoparuneid. Samal ajal kui maailma uimastipoliitika hoogsalt pehmeneb – USA osariigid on hakanud järjepanu täiskasvanutele marihuaanat lubama ja Kanadas peaks see juhtuma juulis –, karistatakse meil uimastitarvitajaid ikka veel karmilt. Muidugi ei julge probleemides vaevlev fentanüülisõltlane Eestis kuskilt abi paluda, sest kardab karistust.
Seadus lubab meil narkootikumide tarvitamise eest määrata lausa 1200 eurot trahvi või 30 päeva aresti. Samasugused karistusmäärad on ette nähtud väga suure kiiruseületamise, joobnult autojuhtimise ja liiklusõnnetuses vigastada saanud inimese abita jätmise eest, mis kõik on märksa raskemad süüteod. Reaalne trahv narkotarbimise eest jääb Eestis siiski 100 euro kanti, millele tuleb sageli lisada veel sama suur summa aine ekspertiisi eest. Selle jõuab ära maksta vaevalt kolmandik uimastikasutajaid. Eriti väljakujunenud sõltlasele, kel pole raha uue doosigi jaoks, on see päris suur hoop.
Karistuse eesmärk ei ole mõistagi kedagi niisama kiusata. Sel peab olema mõte ja eesmärk, näiteks inimese õiguskuulekale teele suunamine, ohtliku kurjategija ühiskonnast eraldamine, teiste inimeste samasuguse süüteo toimepaneku eest hoiatamine. Kuid kuidas peaks karistus ravima väljakujunenud sõltlast? Selle tõttu, et fentanüülisõltlased ei julge abi otsida, surevadki paljud neist. Ent ka nemad on Eesti elanikud, keda tuleb aidata.
Turumajanduse ideoloogiaga sobib pigem arusaam, et inimene ise kontrollib end ja vastutab oma tegevuse eest. See sobiks ka narkopoliitika puhul. 1859. aastal kirjutas Inglise filosoof John Stuart Mill, et ainus põhjus, mil on õigustatud tsiviliseeritud kogukonna liikme kallal vastu ta enda tahtmist võimu rakendada, on ennetada kahju teistele. Seda väidet nimetatakse narkootikumide võimaliku seadustamise korral sageli. Teisisõnu tuleks keelamine kõne alla üksnes siis, kui narkotarvitaja tekitab teistele probleeme.
Rääkides narkootikumide võimalikust seadustamisest Eestis on toodud üheks vastuargumendiks, et me ei saa olla Euroopas selles esimene riik. Esiteks tuleks püüelda nende Euroopa maade hulka, kus ainete kasutamise eest ei karistata, ja seejärel vaadata edasi. Ilmne on, et narkopoliitika muutub kõikjal läänemaailmas pehmemaks ja see on pöördumatu. Arukam on sellest kasu ammutada, mitte jäärapäiselt vastu puigelda.
- Marianne Paimre, "Narkootikumide tarvitajaid ei tohi karistada", Eesti Päevaleht, 30.01.2018

Peaaegu pool sajandit kestnud sõda narkootikumide vastu pole õnnestunud võita. Karistuslik uimastipoliitika, mis on maailmas pikka aega ülekaalus olnud, valmistab paljudele lääneriikidele pettumust. (lk 695)
Seni pole ükski Euroopa riik kanepit otseselt seadustanud. Vastupidi levinud väärarusaamale, mida on toitnud ka meedia, pole narkootikumid ametlikult lubatud ka mitte Hollandis ega Portugalis. Hollandis valitseb lihtsalt konsensus, et kanepikasutamisele karistuslikult ei reageerita. Ka Portugalis uimastitarvitajaid enamasti ei karistata, kuid erinevalt Eestist suunatakse nad seal vastavasse komisjoni, kus nendega tegeldakse. Alates kümne päeva doosist on narkootilise aine omamine seal kuritegu nagu Eestiski. (lk 696)
Uurides mõnd väitlust avaliku poliitika üle massimeedias, saame teada, millised arvamused, hoiakud ja arusaamad parasjagu ühiskonnas valitsevad. Ajakirjandust on tähtis uurida, sest meedia vormib üldsuse arusaama ühiskonnas toimuvast ja suunab avalikku poliitikat, sh uimastite valdkonnas. (lk 698)
Ajakirjandus on loonud kanepitarvituse reguleerimisest võrdlemisi mustvalge pildi. Liberaalsemat uimastipoliitikat on toetanud peamiselt õigusteadlased ja kodanikuaktivistid. Legaliseerijad on lähtunud eelkõige inimõiguslikust aspektist: igaühel on õigus oma tervist rikkuda, kui ta seda tahab. Kui inimene on sõltlane, tuleb talle abi anda, mitte teda karistada. Ka majanduslik aspekt on tähelepanu pälvinud: narkootikumide keelu all olek koormab ühiskonda, õiguskaitsekulud võiks suunata hoopis ennetusele ja ravile. Karistusliku lähenemise eest on seisnud politsei, arstid, ennetajad ja lastekaitsespetsialistid. Selle vaate pooldajad usuvad, et inimene on ise liiga nõrk oma riskikäitumise ohjeldamiseks ja riik peab tervist ohustavad ained keelu all hoidma ning nende pruukijaid karistama. (lk 713)
Keelupoliitika pooldajate lemmikargumendiks on olnud see, et Eestis ei tulda toime alkoholigagi, milleks siis kanepi kujul veel üht probleemi lisada. Nii 2009. kui ka 2015. aastal apelleeriti sellele, et kanepi legaliseerudes hakataks seda kindlasti palju rohkem tarvitama. Populaarne on olnud ka seisukoht, et kanep on teejuhiks kangemate uimastite juurde. Teaduslikku tõestust sellele väitele siiski napib, on ju esimene uimasti pigem ikka alkohol. (lk 714)
Ajakirjanduse põhjal tekib mulje dihhotoomiast: edumeelsed muutustele avatud läänelikud kanepiaktivistid vs. tagurlikud ametkondade esindajad, kes hoiavad kümne küünega kinni senisest poliitikast. Vestlus justiitsministeeriumi esindajaga ja rahvatervise valdkonna ekspertide meediaartiklid sisendavad aga usku, et tegelikult Eesti uimastipoliitika nii repressiivne polegi ning ollakse võrdlemisi agarad otsima leebemaid võtteid, et saada jagu sõltuvusainetega seotud probleemidest ühiskonnas. Kõige selle taustal tundub, et muutunud narkopoliitiline olukord maailmas, kanepi populaarsuse kasv Eestis, kodanikuaktivistide jõupingutused ning erinevatele vaadetele avatud meedia sillutavad üheskoos tasapisi teed humaansemale uimastipoliitikale Eestis. (lk 714)
- Marianne Paimre, "Muutused Eesti kanepiväitluses ja selle mõju uimastipoliitikale", Akadeemia 4/2017, lk 695-719

Välislingid