Marie Rebane

Marie Rebane (sünninimi Maria Leis; 23. aprill 1912, Venevere, Kõo khk, Viljandimaa – 29. veebruar 2004) oli Eesti kirjanik.

"Jäise ratsu turjal"

Tsitaadid väljaandest: Marie Rebane, "Jäise ratsu turjal", 1986.

• See raamat meie rannavetes elutsevate viigerhüljeste elust on kirjutatud Juhan Vesiku ja teiste Kihnu hülgeküttide pikkadel väljajääreisidel kogutud teadmiste, seal tehtud tähelepanekute ja päevikumärkmete alusel.

Merehõljumi ja kalade kohta antud piltides on palju Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia-Botaanika Instituudi Mereihtüoloogia Laboratooriumi töötajate L. Rannaku, I. Veldre, N. Schönbergi ja teiste isiklikest tähelepanekuist. Riia lahe merepõhja ja jääaluse kujutamiseks saadud andmete eest võlgnen tänu seal töötanud tuukritele, Albodele. (lk 4, Autori märkus)

• Pühadeõled läikisid rehetoa nurgas maas. Akna all, ilmatu laia reheahju kõrval seisis raske männipuust söögilaud, õllekannud peal. Need olid Laose peremehe, Vana-Tooma enda kätetöö, tehtud pikki aastaid merepõhjas seisnud ja läikivmustaks tõmbunud tammest, kirjad muidugi sisse põletatud. Vana-Toomas ise, ligi kuuekümneaastane käbe vanamees tõttas meestele vastu, lambarasvaküünalde pakk käes.

Väljaselts — ühe paadi mehed, kes sel talvel üheskoos ajujääle, pikale hülgepüügireisile mõtlesid minna — tuli kaugest aegade hämarusest pärineva tava järgi jälle nääriööl kokku, oma esimest koosolekut pidama. (lk 5)

• Eit keeras puupööra ukse ees ja piilus õue, kallutades ettevaatlikult pead, et tanutorbiku sokusarvetaoline tipp uksepiida taha kinni ei jääks ning tanu peast ära ei tuleks.

Ainult lumi ning tukkuvad tared eemal kuuvalgusest tekkinud varjudes! Ei ühtki elavat hinge!

"Oma saare inimesi ei tea nüüd küll karta," pidas kahtlustaval pilgul tühja teed uuriv eit endamisi aru. "Kui aga äkist mõni võõras ei juhtu... Pillab veel sandi sõna suust."

Eit sulges ukse ning laksatas raudhaagi seestpoolt ette. (lk 6)

• Ei hülge, hülgepüügiriista ega ühegi neljajalgse looma õiget nime ei tohtinud selle maja katuse all nüüd enam suhu võtta. Hülgekütid olid koos ja kogu jutt käis siitpeale kiverdi-kõverdi nagu rebase saba mööda mättaääri ja kännutaguseid pidi vilksatades. Et hüljes mitte salanõust märku ei saaks ning talv läbi nende meeste eest kõrvale ei hoiaks, kes ta nime lausunud. See oli Marile ülihästi teada ning seda pidasid karmilt silmas ka mehed, kes nüüd juba nääriõlgedel külitades aru pidasid, kui palju toidumoona ja muud kraami seks talveks merereisile kaasa võtta. (lk 6)
• Õled lükati toanurka koomale, mehed nihutasid söögilauamüraka aknast paraja maa peale ja toanurgas oma aega oodanud püssid toodi lauale, tulevalgusele lähemale.

Ees seisis uue aasta õnne väljakutsumine - märgilaskmine küünlatule pihta. Kas ootab kütte õnn seal merel, mis praegu siinsamas akna taga ööpimeduses oma jäiseid ahelaid ragistab, või ebaõnn ja tagasipöördumine tühjade kätega naiste-laste silme ette?

Laose tare jämedast männipuust uksepost esikus oli poole sülla jagu maast üles kuuliauke täis. Juba enne Vana-Toomast oli sellele mitukümmend aastat püssidest pihta põrutatud ning Vana-Tooma aegu sai see igal nääriööl ikka jälle uut tina juurde.

Mari viskas kasuka selga ja tõttas õue vahti pidama, et keegi kogemata kuulide alla ei; satuks. Peremees tõmbas ahjusiibrid lahti, lõi rehetoa ukse eeskotta pärani, vajutas kärme osava pöördega lambarasvaküünla poolkõveriti vastu ukseposti ja süütas põlema. Kui olid kütt ning väljajääle tahtsid pääseda, pidid õhukese kollaka leegi sees mustava küünlatahi läbi laskma. (lk 7)

• Taavet, ainuke mees seltsis, kellel isalt päritud tulelukuga püss ikka veel väljajääreisidel truuks kaaslaseks oli, pidi esimesena uue aasta õnne katsuma.

Põuepeidust väljavõetud rohusarvest poetas ta paraja jao rohtu pisikesse rauast mõõtu ning püssilaadi vastu suitsumusta lage kergitades surus annuse püssisuust ettevaatlikult sisse. Mehe silmad otse paitasid sealjuures püssirauda, nagu polekski see külm tundetu teras, vaid elusolevus, kelle käes on nüüd kogu selle talve püügiõnn: kas lasteperele süüa lauale tuleb või on kevadeks nälg majas!

Teisest sarvest nüüd veidi peenikest rohupulbrit pannile, õllekann püssiotsa toeks, ning mees heitis laua peale kõhuli, mõõtis silmadega vahemaad tuleni ning nihutas end küünamukkidel tasakesi kõrgemale. Jalad jäid rippu, kuid mis sellest lugu, kui aga püssil kindel ase käes! (lk 7)

• Paadil oli tee vaba. Puri tõmmati üles, tuul surus oma sõrmed kobades ta äärtesse ja kõhukas ristipurjepaat, muistsete viikingilaevade järglane, võttis jää kannul kursi suure mere poole.

Lai lage meri avas oma päratu kurgu, paisates külma soolast hingust meestele vastu. Kuid putukväike paat ei küsinud sellest. Jää kannul nagu väsimatu jälituskoer, tungis ta järjest sügavamale ja sügavamale mere jäistese valdustesse.

Järjest edasirühkiv, valge ja külma õhkav jää läikis meeste ees. Ta alt vabanev laine tõusis ja vajus, raske ja tume kui sulatinaga üle valatud. Tund möödus tunni järel. Talvine päev hakkas lõunast üle kalduma. Paat võttis uue kursi, piki jääveert Saaremaa poole. Keeras uuesti tuult. Tihedalt üksteise vastu surutud, väsimatult edasirühkivad jääväljad sattusid nagu segadusse. Pikk must pragu sööstis kui nool neist läbi ja rebis neid üksteisest eemale. Seda kütid oodanud olidki. Paat keeras õõrdest sisse ning tungis valge hiiglase kehas avanenud veesoont pidi nagu mööda laia kanalit üha kaugemale ta jäika kehasse. (lk 16)

• Idataevas liigub jälle. Värisedes avaneb ta tume põu ja kiiresti jookseb üle pilkase taevakaare ere roosa viir.

Kahkjas puna avab arglikult tiibu, paisutab neid. Hommikune taevas lööb üleni hõõgama.

Ja siis kerkib jäätunud mere tagant talvise päikese külm punetav ratas. Sinised varjud lumel taganevad, roosa kuma vabiseb valge välja kohal.

Kaarest kaarde ulatuv, vaatepiiri avarustesse kaduv jäälagamik kiigub keset merd.

Tühi ja üksildane on seal. Rüsid, hääletud lumelagedad. Mustad veelõhed väljade vahel läigivad tõusvas päikeses - külm teeb uut jääd. (lk 20)

• Mihkel seab püssirihma oma laiale õlale. Rohusarved klõbisevad tal sõrmede vahel — üks jämedam ja teine väiksem, süüterohu jaoks. Kütt nööbib pisikese kulunud hülgenahkse tasku lahti, ajab sõrmega taskupõhjas läikivaid tinakuule taga, ümiseb midagi ja torkab siis kuulitasku ja rohusarved kõik koos põue. Valge, jämedast taimsest riidest särgitaoline vammus lotendab tal puusade ümber, keskelt nahkrihmaga kõvasti kinni. Mehe ülakeha näeb välja kui jahukott. Püksid jalas aga on liiga kitsad ning valgete alt, mis vaid poolde säärde ulatuvad, vahivad veel hallid välja. Valge hülgepüügirüü, mis Mihkli ema telgedel kudunud ja kadunud isa kandnud, ei taha kõigist järeleandmistest hoolimata Mihkli vägevat rinda ja sääremarju katta. (lk 21-22)
• Paadi ümber on nüüd täielik vaikus. Jääle väljatõstetud tulepada on kustunud. Rüside harja pistetud pika ridva otsas liigutab hõlmu tume riidetükk, valgetele väljadele nagu vahipostile üles seatud.

Hüljes võiks nüüd oma elukohta tagasi tulla, kas või korrakski vaatama, mis sellest on saanud. Ta võiks tiiru ümber paadigi roomata, oma pika läikiva keha kas või paadiääre najale püsti ajada. Ta imestavad silmad võiksid nüüd raudseid ankrukette, tekke, kasukaid, puuhalge ja üksteise otsa laotud leibu paadi kõhukas keres ligilähedalt uudistada. Ta võiks kõike uut ja võõrastavat näha, mis inimene endaga aju jääle kaasa toonud. Keegi ei segaks teda vaiksel jääl.

Hüljes aga ei tule. Ta on ikka veel pikali maas koopas, mille öösel suure rutuga lume alla õõnestas. Hülge tume valkjalaiguline keha sulab koopa halli hämarusega ühte. Ta lamab täiesti liikumatult. Tund möödub. Tundub, nagu oleks aeg seisma jäänud, nagu oleks elus loom jää ja vaikusega kokku sulanud.

Möödub veel teine tund täielikku rahu.

Nüüd liigutab emahüljes pead, ta niisked silmad läigivad, loom sirutab oma kõverdunud keha. Ta polegi enam üksi.

Hüljes on samal ajal, kui koit punas ja päike oma esimesi kiiri üle jäätanud mere saatis, uue elu sünnitanud. (lk 23)

• Kaks valget kohevil karvamütsakut lebavad koopa jääpõhjal ema külje ääres: kaksikud. Üks neist paistab üsna veidike suurem. Vahe on nii väike, et hülgeema õrnusest värisev silm seda ei märka. Hüljes tunneb ainult, et valge karva ja sooja elu tomp ta kõrval liigutab, hingab sügavamalt Tundi paar tagasi, pool minutit teisest varem sündinud, hakkab see toibuma elu ja valguse kätte ilmumise vapustavast imest. Kõik rakud ta kehas laienevad ja sirutavad end vastu uuele ja tundmatule, igast küljest teda haaravale elamisõnnele. Ta hingab veel kord sügavalt, hapnik valgub elustavalt kõigisse kudedesse laiali, kannab endaga soojust ja jõudu. Siis liigutab ta end esimest korda nõudvalt. (lk 23)
• Süüa! See on esimene soov, mis hülgepoja keha liikuma paneb. Nagu juhuslikult puudutab ta nina ema kõhtu. Vana hüljes keerab enda küljele. Nüüd liigub see nina ärevalt mööda ema kõhualust. Hülgepoeg liigutab suud, imeb matsutades ja mõnuga. Soe piim voolab talle kurku, sealt edasi kõhtu, täites kogu ta väikese keha mõnutundega. Ta silmad vajuvad kinni, nisa libiseb suust, loivad vajuvad lodevalt allapoole. Ta jääb siiasamasse ema sooja, ühetaolises hingamisrütmis tõusva ja langeva kõhu najale magama, valge piimanire suul. Ta on enda kurguni täis joonud, see äsja maailma ilmunu. (lk 23)
• Kui Juhan oleks olnud muinasjuturaamatuid lugenud, siis oleks ta nüüd mõelnud, et on sattunud nõiakoopa sissekäigu ette. Juhan ei olnud aga kogu oma kuueteistkümneaastase eluea kestel ühtegi muinasjuturaamatut näinud, veel vähem lugeda saanud. Ta oli kolm aastat vallakoolis kuidagi ära käinud, oskas rehkendust ja natuke vene keelt. Ainsaks lugemisvaraks oli talle kodus voodikoti ja peatsilaua vahel peidus olev C. R. Jakobsoni lugemisraamat. Seegi oli juba peaaegu pähe kulunud. Lugedes oli kauge Gröönimaa vangistanud poisi meeli. Valaskalad ja hülged jäämeres! Julged mehed sõidavad purjelaevadel jääväljade vahel ning löövad nuiadega hülgeid maha, lugematul arvul! Aga näe — tema käib ja otsib siin mööda valget välja, kuid pole veel ühtegi karvakala puhkimas kuulnud. (lk 27)
• Juba siis, kui Juhan Tibrika murrust paati sai ja jää kannul mere poole purjetas, oli talle meelde tulnud Vana-Umba, saare igivana hülgeküti mullusuvine jutt: vasekarvaline kiirgav ring pidi mõnikord väljajääl lumest välja lööma nagu tuleloit, ning kes selle leidma juhtub, pidi saama suure õnne osaliseks. Vasktoru pidi õrn ja haruldane asi olema ning ainult üksikud surelikud olevat seda oma silmaga näinud. See pidi ainult korraks ilmuma hülgehangele, punakaid kiiri pilduma ja jäljetult kaduma, kui kohe ei hüppa ja pihku ei saa. Kui leiaks nüüd selle salapärase õnnetoova vasktoru, saaks palju hülgeid, saaks ometi kord endale püssi, mis Juhani meelest oli suurim õnn. Küll teised paadis siis alles näeksid, mis mehe nad endi sekka on saanud! (lk 27)
• Viin oli merel kaasas rohu eest. Iga tühja asja pärast niisugust kallist kraami raiskama ei hakatud. Jalgade märjaks tegemine ei lugenud veel midagi — iseasi, kui mõni üle rinna vette käis. Ka ränga paadiveotöö järel, kui meestel viimane võim väljas, sai igaüks õhtul lassist oma tipsukese. Täna aga olid nad uues püügipaigas ja esimest pauku tuli pühitseda. See oli nüüd teine pidulik naps merel. Esimese viinasuutäie sai Mihkel, kui kütid mõni päev tagasi alles jääle tulid. Tema laskis õõrde äärel selle kõige esimese hülge tänavu. Toomas oli teise napsi mees ja praegu päevakangelane. (lk 35)
• Nigul ja Mihkel, kuigi mõlemal juba kahekümne viie ringis turjal, olid veel poissmehed ja vabad hinged. Mihkel ei leidnud kuskilt tüdrukut, kelle veimevakk ääreni vara täis ja kes muidu tüse tükk ja tööd vihuks ning kõige selle hea peale Mihklit tahaks ka veel. Nigul jälle kiiksutas küll sügisõhtuti lambalaudas veimevöösid kuduvaile tüdrukuile viiulit ja vahtis nende siniseid silmi, aga vahtimisest kaugemale ei saanud. (lk 38)
• Tähed lõid üksteise järel tumesinisel taevavõlvil lõkkele. Jää liikus oma hääletut teed. Läbi pimeduse lõikas tuletorni valguseplink nagu pikk tulekäsi, sähvas korraks ja kadus kutsudes kaugusse.

Jää möödus Abruka saarest. Seal olid majad, kuumavad tulelõukad ja soojad toad. Kuid jää kandis nad kõigest sellest mööda. Ta külm kõva pale läikis ja hiilgas kuupaistel. Paat magavate meestega kadus kui tühi kübe jääväljade mõõtmatusse. (lk 38)

• Emahüljes lumehange all ajas end esiloibadele üles ja tõstis pea. Ta oli päev läbi lumekoopa soojas vaikuses oma äsjasündinud poegade kõrval maganud, tundes elust sügavat mõnu. Praegugi ei läheks ta, jääks pikali, silmitseks poegi ning katsuks vahel loivaga. Nälg aga näpistas ja rahutus- ning ebakindlustunne ajas looma üles.

Ta pidi ju oma õigest elukohast otse enne poegimist lahkuma, hingamiseks pole tal rohkem avasid jääs kui seesama, mille äärel ta praegu oma perega lamab. Hülgel aga peab olema mitu varaauku ja pikk rida hingamisauke, et saaks jää all ohutult elada ja oma jahimaa äärest ääreni läbi käia. Sest ta on püsisoojane loom ja saab hingata ainult maapealset õhku. Hapniku viib ta kopsude ja vere abil vee alla kaasa. Ja kuigi südametukse seal all hämarustes muutub aeglaseks-aeglaseks (lüües vaid 10 lööki minutis endise 150 asemel), väheneb hapnikuhulk veres ometi. Lõpeb see aga enne, kui hüljes hingamisaugu alla jõuab, on ta elul ots peal. Ta on mere vang ja võib surra lämbumissurma. Seepärast peavad hüljestel olema veemaailma laias katuses hingamiseks avad sees. (lk 39)

• Hülge hall sile pea kadus vee alla. Tugev löök loibadega, ja loom sukeldus alla tumedasse hämarusse. Esiloivad siblisid hoolega ning tagaloivad liikusid vaevata ja sujuvalt kokku ning lahti. Paistis, nagu oleks suur, kohmakas, maa peal abitult vänderdav loom äkki imeväel veehaldjaks muutunud. Läbi rohetava vee ujuv hall keha oli väle ja osav ning samal ajal painduv, nagu polekski tal konte. Suured silmad hiilgasid.

Pole ime, et vanal ajal kalur teda äkki mere selges vees ujumas nähes kohkus ja et tekkisid muinasjutud kalade seas elavatest, inimese silmadega ja kalasabaga näkkidest. (lk 39)