Marss (muusika)

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Albert Edelfelt, "Porilaste marss" (1892)

Proosa[muuda]

  • Helsingi naised kõnnivad, otsekui kuulaks igaüks omas hinges "Porilaste marssi". Üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks käivad nad toredas marsitaktis. Need suured, uhked naised, kelledest nii harvad naiselikku ilu ja õrnust omavad, mõjuvad mu peale otsatu imponeerivalt. Neil on tundmus, kui oleks nad kuningannadeks sündinud, ja kui nad poest omale pitsikesi ostavad, ehk Esplanaadil kell 3 jalutavad, on nende olekus kuninglikku tenue’d ja vooruslikkust. Neist saavad uhked ja õnnelikud emad, kel midagi ühist pole meie vaevaste prouakestega. Nad kasvatavad ja ehivad oma lapsi kui kuningatütreid ja kuningapoegi, kelledest kasvab iseteadlikke, õnnelikke kodanikke avarale vabale Soomele.
    • Helmi Neggo, "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja, 22. märts, 19· aprill, 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 242


  • Pungade puhkemine kuulub nähtuste hulka, mida meie, inimesed, nimetame looduslikuks protsessiks, ainult et pungade puhkemine on ühtaegu ka protsessioon. Ka kõdunemine on looduslik protsess, kuid ei meenuta mingil määral toredat marssi; ma ei tahaks luua mingit tempo di marcia’t kõdunemisele kui nähtusele. Aga kui ma oleksin muusikamees, looksin ma "Pungade marsi"; kõigepealt hakkaks kostma leedripuu pataljonide kerge kõnd, siis lööks sekka sõstarde rühmade samm; sinna hakkaks vahele kõlama pirni- ja õunapuude pungade raske astumine, samal ajal tinistaks ja helistaks noor rohi kõigil pillikeeltel nii valjusti kui võimalik. Ja selle orkestri helide saatel marsiksid distsiplineeritud pungade polgud väsimatul sammul aina edasi — "uhketes ridades", nagu räägitakse sõjaväeparaadide puhul. Üks kaks, üks kaks: issand jumal, milline ülev protsessioon!


  • Lugude valik on väike, vahest tosin, iga päev needsamad, hommikul ja õhtul - igale sakslasele armsad marsid ja rahvalaulud. Nad lõikuvad meie mälusse, neist saavad viimased asjad laagrist, mis me unustame: nad on laagri hääl, tema geomeetrilise hulluse tajutav väljendus, märk kellegi otsusest meid kõigepealt inimestena nullida ja seejärel aeglaselt tappa.
Kui see muusika kõlab, siis teame, et meie kaaslased seal väljas udus marsivad nagu elutud masinad; nende hinged on surnud ja muusika ajab neid, nagu tuul kihutab kuivanud lehti, lämmatades nende tahte. Tahet pole enam: iga trummilöök tähendab sammu, nõrkenud lihaste nähtavat kokkutõmmet. Sakslased on sellega hakkama saanud. Neid on kümme tuhat ja nad on üksainus hall masinavärk; nad on täpselt paika pandud; nad ei mõtle ega taha, nad astuvad.
  • Primo Levi, "Kas see on inimene", tlk Maarja Kaplinski, 2004, lk 42


  • Ema sundis Jozefit mütsi pähe panema, kuid trepikojas pistis poiss selle portfelli. Moenõuetesse kuulus teesklus, nagu inimene ei teakski, mis on külm. Kangi all võttis ta taskust peegli ja kammis juuksed hoolikalt laubale. Tema nägu omandas kihvti ilme. Säärase, mida ema nimetas lõnguslikuks. Tõstis krae üles, vilistas "Töömalevlaste marssi" ja astus uulitsale, täis rõõmu, et oli pääsenud harmoonilise perekonnaelu küüsist.


  • Olin näinud filmidest, kuidas argentiinlased tangot tantsivad. Selle keerukus ajas külmavärinad peale. Minu meelest tegi Toivo Kärki õige otsuse, kui ühendas juba jätkusõja positsioonisõja ajal - kui tulevahetust parasjagu ei olnud - Vene romansi ja Saksa marsi Soome tangoks. Ma tahan tantsupõrandal rütmiliselt kõndida. Kõndida!
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel