Mary Kelly

Mary Theresa Kelly (neiupõlvenimega Coolican; 28. detsember 1927, London – 2017) oli Inglismaalt pärit Šoti krimikirjanik.

"Surma tõttu"

Tsitaadid väljaandest: Mary Kelly, "Surma tõttu" ("Due to a Death"), tlk Matti Piirimaa, 2024.

[Hedley:] "Mitte sõna otseses mõttes surra," jätkas ta. "Mõnikord olen sellelegi mõtelnud. Aga tead, tegelikult pidasin ma uut algust silmas. Ära saata vana ja vastu võtta uus. See on võimatu, nõnda ei ole kunagi juhtunud. Aga sa petad ennast, nagu oleks see võimalik. Inimlik nõrkus." (lk 14)
Ta silmitses mind külmalt ja sõitis vastust andmata edasi. Ta pidas mind kalgiks. Võib-olla ma olingi seda. Tüdruk soos. Keegi õnnetu juhtus peale, võib-olla vägistas, käitus vägivaldselt, kägistas ja viskas lõpuks kraavi. See oli tülgastav. Võisin ju selle teatavaks võtta, kuid mitte tunnetada, neelatuna oma moraalitusse kokkuvarisemisse, millest väljaspool mind miski ei puudutanud. Tüdruk soos oli tarbetu, ehkki sobiv olukorrapööre - näidis, sümptom, ehk isegi minu kujutluses paisuva ärevuse nakkus, nagu oleks kogu Gunfleet korraga kokku varisemas, kadudes pimedusse ja kaosesse. (lk 18-19)
Lenny. Miks pidi see olema Lenny, kes tüdruku leidis? Aga tema ju leidis alatasa midagi, see oli kõik, mida ta oskas. (lk 19)
Võtsin kapist mõne külmutatud toidu paki. Pettumustest, õnnetustest ja surmast hoolimata on vaja süüa. (lk 19)
Pillasin oma pakid esimese istme servale, libistasin põlved vastu krobelist planku ja langetasin pea kätele. Ma ei palvetanud. Ma ei tea palveid, ainult lapsepõlve tühiseid formaalsusi. Viibisin rahus, häirimatult. Kui keegi siseneks, siis jätaks ta mu rahule. Ma põlvitasin nagu patukahetsuses; selle olin ma ära teeninud, karistuse oma kõrkuse ja tühimeelsuse suve eest. (lk 22)
Ma pidin mõtlema, suves selgusele jõudma, sõeluma mälufragmente, teravaid, kirevaid, ruumilisi nagu mosaiigitükikesed, mis eraldi vaadates tundusid olevat tähtsusetud, aga kokkupanduna omandasid tähenduse, moodustasid pildi, mis ise nõudis selgitust nagu unenägu; pigem siiski luupainaja, nii kohutav, et ma ei suutnud selle seletamist taluda. See oli nõrkus, kõrvalehiilimine; sellele tuli vastu vaadata. (lk 22)
Mu pilk pöördus Hedleyle. Võõras, hallipäine, üksildane, üll vana tumesinine särk ja püksid, mis näisid alati alla libisevat. Ta silmitses teisi üllatunult, süütult, mitte pahatahtlikult, vähemalt nõnda tema silmadest paistis; need paiknesid teineteisest üsna kaugel, puhtad, sinised. Ma ei suutnud ette kujutada, et need võiksid midagi varjata; ei suutnud arvata, et mõistuses nende taga võiks peituda midagi rüvedat. Mida ta võis oma elus vältida, millest pääseda seetõttu, et talle on antud niisugused silmad! (lk 25-26)
Pruun neiukogu oli isegi kaugelt vaadatuna võrratu. "Ma ei ole kunagi näinud kedagi nii kaunist nagu Livia," ütlesin. "Mõnikord mõtlen, et ta hajub nagu miraaž. Kõik need molekulid võnguvad nende enda juhuslikus täiuses - näib olevat võimatu, et see võiks püsida."

Oleksin andnud vist kõik, et samamoodi välja näha - mina, kelle mõõtmetel polnud häda midagi, kui need oleks sobitatud viie jala ja üheksa tolli pikkusele figuurile; mina, keda ehtisid tedretähnid, prillid ja kaenlatäis kontrolltöid. (lk 44)

[Tubby:] "See ei ole kretinism, kaugel sellest. Lenny põdes lapsena üht haigust. Ma ei tea, mida just, loomulikult polnud mind sel ajal siin, kolmkümmend aastat tagasi. Vist meningiit või siis mingi entsefaliidivorm. Lihtsalt jumalate pisike vallatus, isegi mitte isade patt. Arvesta seda, et ka kunagine süüfilis on kadunud. Kõrvaldatud. Ent sellegipärast on selle tagajärgi näha, eriti vanema sugupõlve juures - üleüldise moraalsuse päevade pärijad." (lk 53)
Ta noogutas. Olime kuus aastat abielus olnud. Meie igapäevaste vajaduste puhul olid sõnad enamasti ülearused. (lk 55)
Paljud inimesed teevad praegu häid fotosid, lausa vapustavaid slaide. Iani omad olid siiski tähelepanuväärsed. See oli tema ainus hobi, tema ainus isiklik kulutus, ja kui Tom ja Tubby poleks maksnud selle eest, mida ta oma oskustega nende huvides tegi, siis oleksid ta väljendamisvõimalused kahe kolmandiku võrra kahanenud. Ta käis harva suudmelahest kaugemal, ent isegi seal leidis ta materjali. Tegelikult oli see ebaõiglane. Piiratud võimalusi esile tõstes ja rõhutades andis ta neile võltshiilguse. Argielu efektid uppusid üldisse tuimusse. Ent ma mäletan, et tolleõhtused slaidid olid enamasti lillede lähivõtted; nii säravad ja nii kaunid, et ma tahaksin igaühte neist jälle näha. (lk 88)
Külaskäik lõppes üsna rahumeelselt. Helen tõi kohvi. Sõime ja jõime pingevabalt. Toit sarnanes majaga, see oli sama korralik, toekas ja maitsetu. Helen oli olnud kodunduse õpetaja: mina olin sageli mõtisklenud, et lähtumine mingi maapiirkonna ratsioonidest ja eelarvest oli alati piiranud tema majandamist, süvendanud tema kaasasündinud kasinust. (lk 88)
[Agnes:] "Arvan, et ta abiellub, kui vanemate elu ei ole tema illusioone hävitanud." (lk 90)
[Agnes:] "Tüdrukud! Kas sinagi pead sellega liituma? See vihastab mind, mimgune suhtumine - tema on tüdruk. Otsekui räägitaks loomast, juhmist seksisöödast. Oh, ma ju tean seda mitte ainult sellepärast, et tema on tüdruk, Livia, kelle eest hoolitsetakse. Ütlen sulle, miks see nõnda on. Ainult paar sõna. Helen kasutab neid ära. Katkised kodud. Tarvitseb sul ainult perekonnas midagi halvasti olla ja juba võetaksegi sind käsile; on terve riiklik bosside ja tühisekeldajate võrgustik, kes sokutab su mingisse asutusse, ja seal sa siis oledki, mitte päriselt normaalne, poolenisti pahategija, tuim oma ajus ja meeltes, sildistatud ning valve all; oodatakse, et kõva koiku ja kördi eest neil tänulikult käsi suudleksid." (lk 96)
Kord pöörasime peateelt kõrvale Gunfleeti ja Shayle'i vahel tsemendivabriku juures, kus küngas laskub kaares soo suunas, nagu kõrgem tee kahe ilmatu suure karjääri vahel. Ta käskis mul allasõidul peatuda. Pilvemere poole kerkis korstnaid. Rohtunud nõlval kasvas palderjani ja lutserni, punaste ja purpursete lillede pastelseid viirastuslikke puhmaid, kus ei olnud kübetki rohelist, iga suvetaim oli otsekui mingite kosmiliste kiirte toimel pleekinud. Traataia külge oli takerdunud halle mütsakaid nagu lambavillatorte, kuid tegelikult oli see okaste külge kinni jäänud ja neile kogunenud tolm. (lk 104-105)
[Agnes Hedley kohta:] Ta hakkas rääkima mulle oma perekonnast, lapsepõlvest majandussurutise ajal, mingist teisest jõeäärsest paigast, mille tööstus oli mustaks määrinud ja saastanud, kaugel ülespoole sellest, mida me praegu silmitsesime; kuidas ta oli läinud koos isa ja teiste meestega tühjalt seisvatest dokkidest jõesuudmesse, kus nad püüdsid kajakaid, et need koju viia ja toiduks teha. Mul oB kummaline kuulda, kui ladusalt keegi räägib emast, isast ja vendadest. Kui lähedased olid olnud, kui üksteisega seotud; ja siis, nii varakult ja nii kiiresti, olid nad üksteise järel surnud või tapetud, jättes tema kahekümnendates aastates üksinda. (lk 105-106)
[Agnes Hedley kohta:] Ta oli liiga tõsine. Vaat mis oli muutunud pärast seda, kui ta seisis köögilävel, pildudes tõeteri ja sarkastilisi märkusi, lähtudes sallivuse ja vastuvõtlikkuse põhitõdedest. Need torked olid karmid, teravad, peaaegu metsikud, otsekui oleks ta iseennast kahjustanud või ehmatanud või lasknud ennast ühtaegu mõlemast mõjutada.

Ta sirutas ennast ja toetus auto vastu. "Me oleme köie otsas kiikunud," ütles ta. "See ei olnud kohusetunne, mis meid hädast hoidis, ainult ettevaatus. Ja mind kaitses rohkem kui kahekümne aasta kukkumiste ja valude kogemus. Praegu jään ma vaistlikult tavadele truuks." (lk 191)

"Sa ei hooli inimestest, ega?" küsis Hedley. "Sa lihtsalt kinnitad, et oled täiskasvanuliku suhtumisega päri, aga tegelikult ei tee selle toetamiseks midagi. Sa armastad ainult pühakuid. Ja kui sa neid ei leia, siis lood endale ebajumalaid ning pimestad ennast viirukisuitsuga." (lk 193)
Livia. Oliivja naha ja siidjate juustega Livia. Ainuüksi tema silmavaade pühib minema arukuse, mälu, tavad. Põlvede, käsivarte ja kenade hiirekarva juuste mõõdukatele lubadustele saab vastu panna, tühine ebamugavus. Need, kes ei ütleks ei, olid need, kellelt ei küsitakski. (lk 193)
Kuskil territooriumil haugatas koer sügavalt, valjusti, see kõlas ähvardavalt. Langetasin riide tagasi ja avasin suu. Koer haukus uuesti, ma põgenesin, otsejoones müüri poole, arutu, hääletu, paanikast rabatud, jõudsin müürini, hakkasin sellele ronima, haarates luuderohuväätidest, mis olid sitked nagu köied. Elu andev vihm oli neid kogu hommiku niisutanud, need ei olnud varjus veel kuivanud. Vinnasin ennast ülespoole, libisesin, haarasin vaistlikult müüri ülaservast, mis oli täis habemenoana teravaid ränikilde, kiviaja inimese relvi. Rippusin, kraapisin jalgadega müüri, ronisin üles, rebestades sukad, põlved ja käed, kukkusin teisele poole ja pistsin jooksu, komistades põldmurakaväätides ja tuhandetele looduse seatud lõksudele, sööstsin haljale rajale, üle rehvijälgede, libisesin mudas, limas, vihmaniiskel mullal, rebisin väravat ja komberdasin teele, valu kirvendas, avasin suu, et hüüda, aga karje kadus mootori möiratusse, komberdasin auto poole, mis oli lahkumas - ainult et see ootas, seisis, uks avatud, ruum, eesmärk, kõik, mida ma olin võimeline nägema, kuhu ma lõpuks langesin.

Liikumine minu ümber, tundsin neid helisid, uks löödi lajatades kinni. (lk 200)

Võõrad käed surusid mu nägu ja pead. "Agnes. Agnes. Võta ennast kokku. Võta ennast kokku, tüdruk. Mida sa nägid? Mida sa ometi nägid?"

Kellegi vastutus, see lamas neerukausis veres, minu käsivarre pikkune, libe, roosakaspunane nagu noor nülitud küülik, peenikesed keha ligi surutud käsivarred, liiga raske pea, midagi kilega kaetud sõstra taolist silma asemel - võlg, mänguarve, ilu ja romantika tagajärg, mehe ja naise probleem. Loode. (lk 201)

"Keegi ei jõua kõigele mõtelda," ütles Hedley. "Sinu ettevaatusabinõud olid igati asjakohased juhuks, kui miski ei lähe vääriti, aga kui nõnda juhtus, siis pidid sa mingit muud võimalust otsima. Sa üritasid nii ja naa, püüdsid seaduslikul viisil hädast pääseda, skandaali vältida ja oma kohustusele kindlaks jääda. Ma ei tee sulle etteheiteid, need on lihtsalt faktid." (lk 225)
"Skinner ei räägi midagi," ütles Tom.

[Hedley:] "Siis teeb seda keegi teine. Alati keegi teab ja räägib. Politseijaoskondades sagib igasuguseid sekeldajaid, kes kirjeldavad sündmusi, mida politsei peaks nende arvates teadma, miljoneid sõnu, päev päeva järel, kas pahatahtlikkusest, ogarusest või siirast muretsemisest; neid sõelutakse, liigitatakse kontrollitakse. Ja ühel päeval kasutatakse need ära." (lk 225-226)

Ma ei tahtnud mõtelda, kuid peatumiseks oli juba hilja; mõistsin, et see oli esimene katsumus, mida elu jagab: pidevalt pidurdada meenutuste järskudel käänakutel. (lk 229)
Tom istus laua ääres samamoodi, nagu ka Ian oli olnud, pea käte vahel. Oleksin pidanud tedagi aitama teha seda, mis on tema õigus ja minu kohustus: rahustama, lohutama ja toetama, lootes, et ta kunagi ei saa teada, kui napp oli minu kaastunne. (lk 229)
[Hedley:] "Ian ei tahtnud, et poeg kannataks, päriks kogu selle segaduse, isade patud, mineviku, mis kipub alati ilmsiks tulema. Minevikkudega juhtub alati nõnda, naabrid kaevavad need kas või maa alt välja. Ükspuha, kas lan oleks elanud või surnud, jäänuks Malcolmile kannatus kanda." (lk 233)
[Hedley:] "Oma eraelust rääkimiseks ei tarvitse sul kellegagi magada." (lk 234)
Vaatasin alla tema kortsulisele näole ja helehallidele juustele, nagu olin vaadanud mitu kuud varem lani kontoris tol jahedal suvepäeval, kui nägin esimest korda tal seljas sedasama õlgadelt kileriidega kaetud rasket jopet; hetk hiljem naeratas ta samamoodi, nagu oli tookord naeratanud. Nüüd tundsin teda paremini, aga ta oli ikka samasugune; siiraste siniste silmadega metslane, mees. Ja mina olin seesama kergesti tüssatav emahani, täielik tühisus. Polnud ikka veel vähimatki, mida ma ei oleks tema eest teinud, absoluutselt mitte midagi, isegi seda. (lk 235-236)
Ta sõitis minema. Ta ei jätnud isegi hüvasti. Ta oli läinud, jõudis roomlaste teel tõusuni, kadus künka varju.

Tänan, Ag. Just nõnda oli Ian öelnud, rebestatud Ian, kelle hukutasid nõrkus ja kohusetunne, mille olime pärinud oma ühiselt isalt, vend Ian, keda ma armastasin, ebajumalaks pidasin, lausa jumaldasin, nagu ainult Hedley teadis. Aga Hedley oli läinud. Ma ei näe teda enam kunagi. Ta ei saada ainsatki kaarti. Lohutusauhindu pole olemas. Võin ta nime telefoniteatmikust otsida, kuid seal on kirjas palju neid, kes kannavad H. Nicholsoni nime. (lk 236)