Matti Mazajev

Matti Mazajev (ka Matvei Mazajev, Matti Masajainen; 20. aprill 1926, Peterburi - 19. mai2010, Petroskoi, Karjala) oli liivikarjala tõlkija, ajakirjanik, toimetaja, kirjanduskriitik, prosaist ja luuletaja.

Luule

Su lätted on puhtad
ja kuivamatud,
Mekong.

Näed kõike
kui ema
ja kõik suubub
sinusse.

Voolad Pho Laus
kus pisarate
tummad piisad
veerevad varemeilt
aeglaselt kivilt kivile
ja säravad kui silmad.
Khan Foukis kuuled
elavalt maetute karjeid.
Vaid sina neid kuuled
vaid sina,
Mekong.

Tuhana tulevad su sülle
Tay Ninhis põletatud
ja Hues tänavakividel
tõrvikuna põlenud.
Leevenda nende tuska,
Mekong.
Paisuta nende viha,
Mekong!

Ja lase oma pais murduda
kui lõõtsutavad koerad
kustutavad oma janu
su randadel.

Su lätted on puhtad
ja kuivamatud.
Nad on kaugel
ja nad on minus.
Tulen su juurde
kui kutsud,
Mekong.

• Matti Mazajev, "*Su lätted on puhtad...", tlk Eha Lättemäe, Looming 5/1968, lk 715-716

"Triumfivärav"

Tsitaadid väljaandest: Matti Mazajev, "Triumfivärav", tlk Ants Paikre, LR 14-15/1981.

• Vagun õõtsus kergelt, mööda libises kollaseks värvitud seintega jaamahoone ja jälle laiusid künklikud põllud, niidud, metsatukad, kus kindlasti lõhnasid maasikad.

"See oli puht juhus, et sattusin Moskvasse maavõistluse päeviks," lausus mu naaber. "Ära sõites ei mõelnud ma hoopiski jalgpallist. Pidin pealinnas tööasju ajama. Muuseas, kas panite tähele, et maavõistlus Brasiiliaga ei kajastunudki eriti tänavapildis? Mina igatahes ei märganud midagi. Reklaamiti väljapanekuid, messe, kunstinäitusi, filme, teatrietendusi. Paneb provintslase pea ringi käima."

"Moskvas viibisid samal ajal Austria jääballeti artistid, Ungari loomatsirkus, Hollandi võrkpallimeeskond, Rootsi ringrajasõitjad ..." püüdsin meelde tuletada.

"Mina ei käinud küll kusagil. Mulle meeldib Moskvas lihtsalt niisama olla. Armastan teda sellisena, nagu ta on, linnana. Ja ta mahedaid sooje suveõhtuid. Põhjamaa pojale tunduvad needki juba pisut eksootilistena. Paljud Moskvas-käijad väidavad, et see pidev inimeste ja sõidukite vool väsitab, et see hakkab rõhuma. Ei tea, mina igatahes tunnen end Moskva rüsinas nagu kala vees. Kui väsitama kipub, võib ju põigata kuskile hinge tõmbama. Tean mitut mõnusat väikest oaasi." (lk )

• "Pele naeratus", lk 5-10

• Ühel heal päeval ostiski ta siis kaks mainitud laadi kaustikut, ja avanud kodus neist ühe, kirjutas esimesele lehele üles keskele oma nime, pisut allapoole suurte trükitähtedega: ELUKOOLIS ja veel allapoole peenikese käekirjaga: "Veterani meenutusi." Järgmisele lehele kirjutas ta: "I osa." Seejärel Trofim Jegorovitš alustas. Aga just siis, kui ta oma lapsepõlveaastate kirjeldamises hea hoo sisse oli saanud, lõppes tal ootamatult tint. Oli juba hiline õhtu, nii et polnud viisakas tinti küsima minna Maria Glebovnalt, kes pealegi ehk juba magas.

Järgmisel päeval muretses Trofim Jegorovitš uue poti tinti. Ta püüdis õhtul kirjutamisse süveneda, ent töö edenes vaevaliselt. Mõne päeva pärast tuli talle pähe mõte, et ta on memuaaride kirjutamiseks õigupoolest liiga noor. Parem jätta töö esialgu katki ja pöörduda selle juurde tagasi mõne aasta pärast, uutest mõtetest ja kogemustest rikkamana. Nii ununesidki kaustikud laualaekasse. (lk 14-15)

• "Triumfivärav", lk 11-17

• Lipponen oli juba mõnda aega seisnud vanemate kalmul ja silmitsenud hauakivi läikivaks lihvitud musta pinda raiutud risti, toda kannatuse ja surma sümbolit, isa ja ema nimesid, nende sünni- ja surmadaatumeid, vaba ruumi kivi paremas servas. "Omal ajal raiutakse sinna tõenäoliselt enne minu ja kunagi hiljem ka Regina nimi, sünni- ja surma-aasta. Isegi surm ei lahuta meid. Meie luud kõdunevad kõrvuti, ja saanud mullaks, segunevad ükskord." Pilt, mis Lippose vaimusilma ette tõusis, pani ta võpatama. Aga muuta polnud enam midagi. See oli nende perekonna hauaplats, Regina Lipponen-Borg ja Markus Lipponen leiavad siin oma viimse puhkepaiga. Nõnda oli olnud ema tahtmine, kui too ajal, mil isa surivoodis lebas, selle neljale mõeldud matuseplatsi oli ostnud. (lk 19)
• Vagunis oli ruumi, Lipponen võttis kaabu peast, torkas selle riiulile, vajus mantlit lahti nööpimata pingile ja surus end nurka.

Enne rongilt lahkumist meenus talle ähmaselt selle teeleminek, piletikontroll ja konduktori "Palun sõidupiletid!", aga siis oli ta korraga perroonil silmanud oma noorpõlvesõpra Lasset, kes kandis raudteelase vormi. Nojah, kui nad viimati kohtusid, oli Lasse samuti vormi kandnud. Oli see olnud isa matustel? Lasse oli selle rongi ülem, millega surnukehad siia toodi, ja nad jõudsid heledasti valgustatud, hõredasse lehtmetsa, kus kasvas madal tasane muru. Isa seisis oma avatud puusärgi ääres, naeratas andekspaluvalt ja tal oli üll valge surilina, mida ta kinni hoidis, õhus tundus tugevat laibalehka või oli see formaliinilõhn. Korraga Lasset enam polnud, aga Lipponen kuulis kedagi ütlevat, et varsti on isa jaoks uus haud valmis, isa ootas, kuni seda kaevati. Aga miks tema siin on? Kas kaevati ka tema jaoks hauda? Ta tahtis minema sõita, aga see oli jalgratas, millega ta sõitis, ta ei jõudnud üha järsemaks muutuvast mäest üles sõtkuda, ja ikka hämaramaks kiskuvas valguses vajusid ta jalad aina sügavamale maa sisse...

Lipponen ärkas. Äsja silmapiirile kerkinud päikese kiired täitsid kogu vaguni. (lk 33)

• "Põgenemise võimalikkus", lk 18-35

• Ent sõdur eksis teelt, ja vantsinud umbes pool kilomeetrit, jõudis välja soo äärde. Soo laius paremal ja vasakul kaugele, aga sealpoolne metsaserv paistis lähedal olevat ja selle ees seisis suur sara või küün. Ta silmitses seda mõne aja, kahevahel, kas minna vaatama või mitte. Ta mõtles, et võib-olla on seal siiski jälgi, ja hakkas sood ületama. Sellesse olid kaevatud laiad kuivenduskraavid. Soo keskele jõudnud, torkas talle pähe, et kui saras on keegi, kel on relv, siis komberdab tema siin nagu märklaud, ja ta sööstis küüru tõmbudes kiiresti vasakule, viskus pikali, roomas kümmekond meetrit mätaste ja heina varjus, kargas uuesti püsti ja sattus küürakil joostes mingile jalgrajale. Ta viskus raja kõrvale maha ja märkas, et see oli tallatud rohtukasvanud teele, rattaroopad veel vaevalt paistsid. Rada tuli tema liikumissuuna suhtes paremalt poolt põiki üle soo, küllap maanteelt, ja viis küüni juurde. Ta volksas pikkade hüpetega ehitise seina varju ja tõmbas hinge. Jumala eest, kui Kauranen praegu näeks, kuidas reamees Juhani Vuorio sõda peab, satuks ta vasikavaimustusse. (lk 40)
  • "1944. aasta juulis", lk 36-51

• Kindlasti oled kogenud, mis tunne on jõuda kodusooja, kui oled vantsinud päev läbi kõledas sügisvihmas mööda metsi või sõudnud järvel, suusatanud tundide kaupa vinges talvetuules. Tead ka, mida pakub kuusiku varjus helkiv selgeveeline allikas, kui oled marssinud kilomeetrite kaupa piki maanteed, sumbanud põuakrõbedatel kanarbikunõmmedel või lõputus rabas. Samavõrd virgutav on pääseda linnas asfaldi ja majade hallist üksluisusest parki või lihtsalt näha värvirõõmsat lille, haljendavat põõsast või puud. Lühidalt öeldes, keskkonna vahetumine pakub puhkust ja värskendust. Teinekord piisab meelekosutuseks isegi sellest, kui väsitavalt üheülbaliseks muutunud ümbruses avastad ainult mõne napi erinevuse, kontrasti. (lk 52)
• Seda südamaad nimetatakse rahva suus mitut moodi, kõrveks, kõnnumaaks, kõnnuks, ka kivikuks. Viimatimainitu peab nähtavasti viitama paikkonna kivisusele. Kive on neil mail tõepoolest ohtralt, ja nimetuse tabavust ei saa salata, ehkki kivid pole siin mitte alati maapinnal, nähtaval. On õõtsikut, põhjatut mädasood, raba, lagedat soomaad, on puistu ja varvikuga kaetud sõmeranõmmesid ja -künkaid, on järvelagedat, liivarandu, sambla- ja põdrasamblikuvaipa. Ja kui neis paigus liikuv kõnnurändur satub ikka ja jälle küünrase läbimõõduga ja suuremategi rahnudega kaetud kivimaale ehk raadikule, kus lapi saapal pole muud toetuspunkti kui kooriksamblikusse kasvanud kiviranga lagipea, siis ei oska ta ennast küll teisiti nimetada kui kivikuränduriks. (lk 52)
  • "Kiviku aed", lk 52-53

• "Nüüd üritan toda ust avada," otsustasin endamisi ja tõmbasin käepidemest. See oli ainult seinakapp, pime ja ilmselt tühi, aga selle pime tühjus kutsus esile hetkelise õudusetunde. Mulle hakkas kõik kuidagi ebareaalsena tunduma — see ere valgus, teravad varjud, tühjad ruumid, vaikus. Kolmanda ukse juurde astudes meenus mulle kunagi filmidest nähtud situatsioon: kui kangelane avab ukse, vajub kapist välja laip, nuga abaluude vahel. (lk 59)
  • "Trepp", 54-62