Merja Otava

Merja Otava (sündinud 27. septembril 1935) on Soome kirjanik.

"Priska"[muuda]

Merja Otava, "Priska", tlk Välja Künnap, 1972.

Päike loojus. Tema päevatöö oli tehtud ja, ta oli väsinud. Kuu tõusis omakorda taevasse ja seisis seal nagu oranž kamakas. Õhtu-õhtult oli ta valgus üha tugevamaks muutunud. Nüüd oli ta täiskuu ja tundus, et ainult imevägi suudab teda vee kohal hoida. Ta oli nagu lamp või tohutu hiina latern, ta hõõgus ja näis, nagu oleks temast lennanud sädemeid vaiksele veepinnale. Avar supelrand oli hääletu. (lk 6, raamatu algus)
See oli tavaline õhtune toiming, päeva lõpetamine. Kambas jooksid nad vee äärde ning loputasid oma supeltrikoosid kaua ja põhjalikult. Alati vadistasid nad siin kõigest, mis päikeseloojas oli ütlemata jäänud, vaatasid kuuapelsini enda ees ning püüdsid kuu pinnalt lohke ja jooni leida. Priska laskis liival sõrmede vahelt läbi joosta otsekui hüvastijätuks ja Nuku pritsis veega - mitte et kedagi märjaks teha, vaid lihtsalt selleks, et puudutada sõrmeotstega vett, jahedat ja peaaegu olematut. (lk 6)
Priska otsustas, et ta ei lähe täna kinno ega õue ega Molla ja Kari poole plaate kuulama ning mahla limpsima ega jäätisebaari - mitte kuhugi, kus on inimesi.

Ta tahab olla ihuüksi iseendaga.

Ta paneb käed rüppe ja laseb neil olla lihtsalt niisama, lillegi liigutamata. Nad tohivad olla laisad nagu sultanid siidvaibal. Siidvaibaks on tema hommikumantel - uhke hommikumantel, mis on nii armas, isegi pisut vanamoeline oma väikeste lillede ja kirsiokstega. (lk 6)

Aga vahel tuli ka üksi olla. Priska teadis, et vahel tuleb olla see Priska, kes on sündinud seitsmendal augustil neliteist aastat tagasi, kellele on ristimisel nimeks pandud Piia Kristiina ja kes isa järgi on saanud liignimeks Varmala. See on niisama paratamatu kui päikese soojus ja valgus ja öine pimedus, millesse võib mähkuda ja olla ilma nimeta, vanuseta, raamatuteta ja talvise laupäevade ootamiseta. Hea oli üksi olla, istuda järil, sulgeda silmad ja mõelda.

"Täna õhtul ma mõtisklen," mõtles Priska. Ta tõmbas sügavalt hinge - esiteks ta mõtiskleb ja siis kirjutab, ning mõte mõtisklemisest ja kirjutamisest tegi ta rõõmsaks. (lk 6-8)

Aknast hoovas sisse linna tuttavaid suviseid lõhnu. Nii oli see olnud terve Priska eluaja: augustikuul oli oma eriline lõhn. Augustikuu lõhnas põnevalt. (lk 9)
Isa tõi koju tulles vähke. Need olid ostetud vähid, kuid neid pidi ise keetma. Kuna ema ei suutnud elusaid vähke patta panna, siis nemad - isa ja Priska - keetsid neid üheskoos. Ja sõid kahe mehega. Vähkide söömine ei olnud söömise moodigi - see oli peen tseremoonia, mille juurde kuulusid salvrätid ja küünlad. Verandale tassiti köögilaud ja suured taldrikud ning toodi kausitäis punaseid vähke, mis levitasid tilli, soola ja augustikuu lõhna.

Ema ja Siiri olid solvunud nende vähjaprassingu pärast.

"See veel puudus," ütles ema ja läks randa jalutama. Ning Siiri kolistas demonstratiivselt köögis nõusid pestes. (lk 9)

Trepikoda oli hoopis teistmoodi kui varem. Siis - ennevanasti - oli tundunud, nagu tuleksid vanaema rüppe, tumeda seeliku varju, oli just niisama turvaline tunne, pani peaaegu nutma. Liftinuppu oli mõnus puudutada ja lift ise oma peeglitega oli lustakas labürint. Peeglid peegeldasid kogu peret mitmekümnekordselt: oli isa, isa, isa. Ja väikesed vuntsid, väikesed vuntsid, väikesed vuntsid. Ema ja tumedad juuksed, ja kübar või rätik ja suvekleit ja käekott, milles leidus igasuguseid asju, mis huvitasid, kuigi ei oleks tohtinud huvitada. Ja Siiri ja pross, kõva juuksekrunn, tumesinine kleit ja nööbid, nööbid... Ja Priska ise, Priska suur nina ja tukk, lokid või patsijupid. (lk 10)
Nii see peabki olema. Alati ütles ema nõnda, kui keegi midagi hästi tegi. Justkui peaks alalõpmata sekeldama ja midagi ära tegema. Skautide lipkonna pidu! Džempri kudumine! Inglise keele õppimine! Hillevi oli "vaata-aga-vaata-tüdruk" ja "nii-peabki-olema-inimene". Hillevi lõpetab surmkindlalt klassi ja kõik, mis ta ette võtab, on mõistlik ja kasulik. Oivaline. (lk 10)
Priska jäi elutoa akna juurde seisma. Järi rippus tal käes, väike ja ümmargune, jässakad jalad püsti. Just jalgapidi Priska seda alati kandiski. See oli punane järi, erkpunane. Kui seda silmasid, tuli tahtmine seda patsutada ja naerda. Ometi oli see järi rohkem mure- kui rõõmupäevi näinud. See oli nutujäri. Mõnikord ehk siiski - ennevanasti - oli tema ümber olnud kentsakaid väikesi sõnu ja hiljem igasuguseid sõnapaare: tunnis tukku ja - läbikukkuja, kõige viimane - hapupiimane, ning eluprobleeme:

Kes meist olla tahaks küll

matas sulaselge null?

Järi oli omal nahal tunda saanud liitmist-lahutamist ja kõige lõpuks ükskordühte. Siis olidki need nutupäevad alanud. Sest mis saab inimene parata, kui ta pea ei jaga matat! (lk 10-11)

Priska tunneb, kuidas teda valdab mõnutunne. Õhk on ta ümber ja hääled, ja kogu õhtu on temas - temas endas. (lk 11)
Priska mängis sõrmedega ja vestis neile jutte. Need olid ta lapsed. Nimetissõrmele tuli laulda, väikeatsi pidi magama panema, kuigi ta ei tahtnud, nimetamatsi, kellel oli ka nimi - Siiri tuli kammida, ja nõnda edasi ja nõnda edasi... (lk 11)
Nüüd tuleb mõnutunne niimoodi: Priska vaatab aknast välja ja hingab sisse augustikuud. Ta on üksi. Ja üksiolek on imeline. Tunned, et elad. (lk 11)
Ning nina. Siin ta ongi - nina. See on alati ees. Terve eluaeg risti tee peal ees - suur ja kongus. Aga seda ei saa ära ka visata. See on päritud nina. Isalt saadud. Ja isa on selle jälle oma isalt saanud, kaugemale Priska ei tea. Neil pole ju sugupuud nagu Hillevil, ei auväärselt morne esiisasid ega kummitavaid tädisid. Hillevi meelest on ülimalt tore, kui suguvõsa portreed põrnitsevad sind saali seinalt, vuntsid püsti. "See on vahva," ütleb Hillevi, "tunned, et sul on juured." Priska on rõõmus, et tal pole juuri. On tore olla ainult ise. Tema on Priska - oma nina, pikkade säärte ja hobusesabaga. (lk 12)
"Uh," ohkas Priska ja keeras aknale selja. See ongi siis Elu. Inimesed on kõik ühtemoodi ja - mis kõige halvem - nad on alati nii nagu peab. Eriti õpetajad. Nad peavad ennast aednikeks, kes harivad õpilasi, õpetajad on puuslikud, nagu näiteks mata-Juuso, kes hoiab köhimisel kätt elegantselt suu ees ja on tüütuseni kuiv. (lk 12)
"Esiteks peab ׳mõtisklema," ütles Priska endale. Mõtisklemiseks läks vaja siidmantlit ja tuhvleid. Lisaks tuli ahistav pael kuklas lahti päästa. Juuksed tahtsid puhata. Nad pidid vabalt õlgadele langema. Aga seda võis teha ainult kodus.

Siidmantel rippus tüdrukutetoa seinakapis kenasti riidepuul. Priska pani hommikumantli ettevaatlikult ja aeglaselt selga. Siis kammis ta juukseid ning vaatas ennast peeglist. Priska naeris: juuksed langesid õlgadele nagu filmitähel ja siidmantel läikis. (lk 13)

Aeg läks lennates. Kuud vahetusid. Kord säras taevas Orion nagu hõbeehe, kord paistsid Suure Vankri tuttavad jooned. Need polnud küll jooned, kuid jooned tõmbas inimene. Ja oh imet! Need tundusid olevat taevas nagu nöör pärlite vahel. Ükskord oli täiskuu, teinekord oli selle küljest hammustatud. Mõnikord ei ilmunudki tähed nähtavale. Ainult pilved - kas loorjad või paksud ja rasked kui öö - rändasid taevas. Ja kellad käisid lakkamatult edasi. Mitte kunagi tagasi. (lk 13)
Praegu olnuks mõnus tantsida. Pesueht neeger laulis. Laul tungis jalgadesse, sõrmeotstesse, terve keha oleks tahtnud tantsida. Oi, kui saaks tantsida musta taeva all, kus sirab mingi suur täht, ja kuulda suure mere õõtseid, vaikseid nagu südamelöögid. Maa jalge all oleks nagu elav ihu - ei kuum ega külm, vaid nagu õhk ja tuul... (lk 14)
Margele meeldisid ainult ilusad poisid. Poiss pidi olema 180 sentimeetrit pikk, siis alles kõlbas Margele. Ja poiss ei tohtinud kanda baretti. Marge pidas kõigepealt välimust silmas. Eskogi polnud kavaleriks kõlvanud - ainult kalosside pärast. "Kalossid kahekümnendal sajandil!" oli Marge hüüatanud. Aga Esko oli ometi vahva. Oli Priska matemaatikaülesandedki ära teinud. (lk 14)
Marge oli õpetanud Priska tantsima. Marge oli õpetanud Priska suusatama ja jalgrattaga sõitma ning moodsat hobusesaba tegema. Marge oli talle õpetanud rootsi ja inglise keelt, proovinud Priskat harjutada hommikuse karastuse ning hommikuse ja õhtuse võimlemisega. Aga kuskil pidi ometi olema isikupärasuse piir. Tema oli siiski Priska, mitte Marge. Talle meeldis suusatada, ujuda ja jalgrattaga sõita, aga võimlemist ta ei talunud. See pani südame kloppima. (lk 14)
Priskale valmistas väikese pettumuse see, et Marge oli blondiin. Priska oli alati arvanud, et blondiinid on teist tõugu kui tema ise. See tuli vist sellest, et isa ja ema olid brünetid ja ka Siiri oli kunagi brünett olnud. Aga Marge oli kahtlemata ilus - tal oli ümmargune nägu ja sinised silmad. Ja mis kõige toredam - väike nina. Marge oli stjuardessi tüüpi. (lk 14)
Varsti hakkab äratuskell hommikuti jälle plärisema - ta nimi on "Alprosa" ja ta teeb kõva häält. Teda ei saa miski pidama. Margel oli kombeks kell laualt haarata ja padja alla toppida. Et keegi pidi ka leiutama äratuskella, millel on niisugune hääl ja millest ei saa kuidagi jagu! Üleüldse - milleks on kell üldse leiutatud! (lk 15)
Kõik kujutelmad olid haihtunud selle suve jooksul. Ennevanasti oli Priskal tarvitsenud vaid järile istuda ja - valged linnud lendasid talle sülle. Tiibade kahin, nokkade kerged puudutused, silmad, lindude ebakindlad, õrnad varbad. Igaühel oli nokas muinasjutt. Priska oli need kirja pannud - need olid olnud päris lapsikud, aga ta ise oli ka olnud vaid tüdrukutirts. Peamine oli see, et ta oli elanud tuhandes elus. Nüüd ei osanud ta isegi mõtiskleda. Igavles ainult. (lk 15-16)
Priska keeras näo seina poole ja nagi läbi laugude suvemaja ning mereranda. Tuttavad kivid olid seal: suured istekivid, veidi väiksemad kivid, millel võis hüpelda... Igaüks oli isesugune. Nad olid nagu kükitavad inimesed - ei, nad ei meenutanud inimesi. Nad olid mingi inimestega suguluses olev hõim, kelle liikmed kandsid pidulikke rüüsid ja varjasid nägu looriga nagu idamaa naised. Ainult asend reetis nende loomust: ühed olid pisut väsinud, teised rühikad nagu isa ja ema, Marge ja Kari ja Juulia, mõned paksud nagu Mölla. Mõne rüü oli voltis. Mõned olid palju väikesi kivikesi enda ümber kogunud. Mõni oli punane ja eretas, kui laine temast üle lõi. Mõni oli oma rüü rohelisega kirjanud. Mõnel olid mantlil tähekujulised mustrid ja triibud ja mõnel koguni ruudud.

Priskale meenusid varahommikud suvemajas. Siiri ja tema vantsisid randa nägu pesema. Neil olid käterätid käes. Kui nad puude tagant rannale astusid, olid kivid seal nagu tuttavad ootamas.

Aga kes viitsiks lugeda jutustust tummadest kividest? Mitte keegi. Uni rõhus Priska laugudele. Mis kasu tooks kividest kirjutamine? Nad ju ainult olid olemas. Nad ei tormanud ühest seiklusest teise. (lk 17)

Kui kenasti tolle argipäeva-Juulia vormimine käis! Molla vaatas vilksamisi Priska poole. Ka Priska silmad neelasid Juuliat. Juulia pani oma väikese rinnahoidja haagi selja pealt kinni. Juulia tõmbas nailonid jalga, võttis valge, õhulise kombinee ja laskis selle üle pea oma peenikesele pihale langeda. Kombineed kaunistasid siidlehvid ja tillukesed roosid. Siis torkas Juulia kingad jalga ja keeras end peegli poole, nii et kombinee hõljus pilvena ta ümber. Kergelt tõmbas ta sõrmedega läbi oma süsimustade, peaaegu sinakate juuste ja sättis kulme. Ka kulmud olid tumedad ja korrapärased. Mölla meelest oli Juulia nagu nukk, millele valmistaja on sügavas harduses peenikese pintsliga maalinud silmade ja pikkade ripsmete kohale nooa kulmud. Seejuures tilkus tumedat värvi kogemata Juulia põsele, täpipealt sinna kohta, kus põsesarn oli kõige kõrgem. Seal oli nüüd ümmargune sünnimärk. (lk 18)
Juulia käed olid kaks valget lindu. Need lendlesid õhus, laskusid korraks juustele, et lükata kihar laubale, oimule, ja tõusid Juulia laulu saatel jälle rahutult lendu, seadsid seeliku volte, käisid korraks koolikotis, ja siis jälle lendu, üles, alla...

Molla käed lebasid raskelt suurel põlvekedral. Õhtul oli Molla oma küüsi värvitu küünelakiga lakkinud, aga seda polnud peaaegu märgatagi, sest käed liikusid vähe. (lk 19)

Priska hoidis rõngaid käes. Rõngad olid nahaga kaetud. Need passisid hästi pihku. Aga peopessa ilmunud higi tegi rõngad libedaks. See oli harilik asi, äga ta lihtsalt ei suutnud sellega harjuda. Priska hammustas huiilde. Ta vinnas ennast rõngaste varal üles. Hetkeks hakkas pea ringi käima, oli tore. Priska andis hoogu. Ta lendas. Varbaotsad puudutasid põrandat ja Priskal õnnestus hoogu lisada. Siis, keset pöörast lendu tuli õpetaja ja kamandas nad kahekaupa ritta. Kordus tavapärane nõme tseremoonia: tamburiini tamtamtararam ja hargnemine ning rivistumine. (lk 20)
Viimaks oldi väljas õues, kus puhus tuul. Hallid tuvid lendasid suure kerega jalust ära. Esimeste klasside juntsud jooksid elu eest keksukaste hõivama. Vanemate klasside poisid kogunesid õue keskele koosolekut pidama. Vanemate klasside tüdrukud moodustasid väikesi salku seina äärde, kuhu paistis päike. Mõned neist olid end värvinud.

Kui Juuso, matemaatikaõpetaja, õue ilmus, läksid vanemate klasside tüdrukud seina äärest liikvele ja poiste koosolek jäi pooleli. Väikese õue tõttu oli käsk ringiratast jalutada, et kõik saaksid pisutki ennast liigutada. Juuso kõndis õuel risti-rästi ja kamandas õpilasi: "Edaasi, edaasi... Ärge toetuge vastu seinu ja aknaid ja aeda ja jalgrattalasilat ja kuuri..." (lk 20-21)

Ka vanemad õpilased vantsisid kaasa nagu lambad. Ja Juuso oli tsirkuse direktor, kes keerutas piitsa nende peade kohal, et mitte ükski, kes viibis õue musta tara sees, ei saaks seisma jääda, mõtlema ning mässama hakata. Eehei! Edasi, ringiratast, ikka, ikka päripäeva, ilma et lõppu paistaks. Ring on ju ring, geniaalne geomeetriline leiutis, millel pole algust ega lõppu. Seesinane õu oli planeeritud ringitampimise jaoks. Miks muidu oli rattakuur nii paigutatud, et see moodustas möödapääsmatu keskpunkti, mille ümber võis napilt-napilt ringi teha, ilma et pea oleks hakanud täiesti ringi käima. (lk 21)
Kõrged kivimajad ümbritsesid õue igast küljest. Õu oli hall ja suurema osa aastast olid ka siin kasvavad puud hallid. Juba varasügisel hakkasid nende lehed langema - ükshaaval ja nukralt. Rõõmul polnud õues asu. Aga kisa ja sekeldamine ja iga asja peale itsitamine ja suurte poiste rämedad hääled - need lokkasid ja täitsid õue. Ja hirm. (lk 21)
"Tont võtaks seda koolikorda," mornitses Priska ning ta süda tuksus. Seda tuksumist võis tunda - süda tuksus kindlalt ja korrapäraselt nagu tuttav: masin, aga seda võis tunda. Suvel südame tuksumist nagu ei märganud. Löögid olid aeglasemad ja niisama asja juurde kuuluvad ning enesestmõistetavad nagu käte soojus ja hommikune ärkamine ilma äratuskella tirinata. (lk 21)
Priska nägi Hillevi püstist pead. See masendas. Miks küll ühtede inimeste peahoid vajutab teiste pea norgu? Ka Juulia hoidis oma ilusat pead püsti. Ka tema naeris ja keerles igal pool, põsed õhetamas ja mustad juuksed lehvimas, aga see oli tore. See tõmbas ka teised kaasa. Hiireke unustas oma väikese kasvu ja Volle teadis, kuhu käed ja jalad panna. Juulia oli tulesäde, mis sütitas kogu klassi. Juulia ei olnud peenutseja. Priska tõmbas sügavalt hinge. Seal koolimaja seina najal Juulia seisiski ning nääkles Jaska ja Esa ja Murrega. Tuul mängles Juulia juustes ja paisutas ta seelikut, nii et näis, nagu tõuseks Juulia lendu. Kui ta käed üles tõstis, olid need otsekui tiivad. (lk 22)
Karussell pöörles. Tsirkusemeeleolu saavutas kõrgpunkti vahetundide lõpus. Jälle ümber kuuri, mille seinu katsid aastaarvude, südamete ja nimede read. Taevas oli selge ja samasugune kui suvemajas. Aga seda ei pannud siin tähelegi. Maal oli see pea kohal nagu läbipaistev kuppel. Priskal ja Siiril oli vahetevahel kombeks pilk taevale pöörata ja vaadata, kas sinna on ilmunud pilvi. Taevas ja pilved ja vesi ja soe maa olid moodustanud maailma ning mõnikord murul lamades oli Priskale tundunud, et maa on tema ja tema on maa. (lk 23)
Priska proovis Jürist mingit muljet saada, aga ei saanud. Poisis oli justkui kaks inimest. Naerdes oli ta kentsakas, aga tõsisena üpris talutav. Kõige tipuks oli tal punane särk. Musta särki oleks Priska veel talunud, aga punane, niisama punane kui tema enda džemper - see oli juba natuke liig. (lk 25)
Ema kallas kohvi tassidesse ja poetas:

"No kuidas koolis läks?"

See oli küsimus, mis kordus päevast päeva ja kordub igavesti - nii kaua, kui ta koolis käib. Ja see oli nii kulunud. See polnudki enam küsimus, oli vaid ütlus nagu "tere päevast" ja "head ööd" ja "tervisi sellele ja sellele"... (lk 26)

Emal oli võru randme ümber. Käevõru kaunistasid rohelised kivid. Priska läks ema juurde ja võttis võru ta käe ümbert lahti. [---]

Priska keerutas võru käes ja mõtles, kust maailmakaarest see küll pärit on. Selle peal oli lohke ja muhke ning mõne suurema kühmu sees oli roheline kivi. Kes küll on selle teinud ja mis kivid need niisugused on? Kui võiks selliseid kive korjata rannaliivalt konnakarpide ning valgete, mustade ja roosade kivide seast. Korjaks neid korvikesse. Saaks kõndida paljajalu ja jalatallad parkuksid kõvaks nagu männikoor, aga oleksid siiski painduvad ja vetruvad. (lk 26)

Ema oli omamoodi kaunis. Tõsi küll, ta peaks hakkama söömisega piiri pidama. Kui isa ja ema välja läksid, tundus ema kuidagi võõrana. Seda ei põhjustanud üksnes tume kostüüm ja väike kübar, ei lõhnaõli lõhn ega sametine puuder põskedel ja ninal. Ema sisse läks lihtsalt teine vaim. (lk 27)
Isal oli kombeks ema ringi keerutada. Priska vaatas neid peoriietes: kas tema üldse kunagi muutub nendetaoliseks? Nad käisid kohtades, kus oli palju inimesi, nad teadsid, kus käsi hoida, oskasid vestelda ja olla nagu peab. Priskale tundus, et mitte kunagi, eluilmaski, ei saa tema muutuda nii enesekindlaks. Mis siis ikka - Priskale ei pakukski lõbu peenelt riides käia, ennast üles lüüa ja vestelda.

Vestlemine oli alati ühetaoline - Priska oli mõnikord olnud Malmide pool Sylvia-tädi võõruspeol ja paaril 50 aasta juubelil. Midagi nõmedamat on raske kujutleda. Ikka ja alati räägiti üht ning sama: haigustest ja sellest, kes kellega on abiellunud, siis veel mingist kriisist ja teatrietendustest nii keeruliste sõnadega, et Priska ei saanud midagi aru. Üks rääkis oma reisidest, aga keegi ei viitsinud kuulata. Ja teine rääkis uut tüüpi koolist, kus ei saada hindeid ega komplekse. See oleks ka Priskat huvitanud, aga keegi katkestas selle jutu ja hakkas oma sapikive kirjeldama. (lk 27)

Priska pigistas huuled kokku. Kõige kindlam oli öelda, et tahad hambaarstiks saada. Pooled klassi tüdrukutest tahtsid sama. Kindel sissetulek ja mõnus töö kodus. Ei temast hambaarsti saa. Seda võib veel mõned aastad päästerõngana kasutada, kuna arvati, et neljandas klassis peab inimene juba oma tulevast elukutset teadma.

Noh, mõned teadsid ka, kelleks nad saada tahavad, vähemalt nad unistasid: Nuku kavatses hakata sisearhitektiks. Jaska muusikameheks, Kari rääkis insenerikutsest ja Vollest saab tingimata teadlane - astronoom. Molla oli nagu loodud kodundusõpetajaks ja Lolo kunstnikuks.

Igaühest saab midagi. Omal ajal. Ka temast, Priskast. Aga isa juuksed oleksid halliks läinud, kui tütar oleks teatanud: "Minust saab kirjanik." Seda ei võinud öelda. Priska ei olnud sellest isegi Nukule rääkinud. See oleks paistnud suurusehullustusena. (lk 28)

"Tädi," hüüatas Marge ootamatult, "Jüri ja Priska on ju täitsa ühte nägu!"

"Tõepoolest! Kanäe! Kuidas ma ometi ei märganud," ütles ema ja vaatas vaheldumisi kord Jürit, kord Priskat. "Silmad ja suu ka - oi, armas aeg... See on tõesti nii!"

"Ja nina!" ütles Marge saatanlikult.

Priska näitas Margele keelt.

"Kas sulle meie ninad ei meeldi?" küsis Jüri ja tegi grimassi.

"See on minu rist," ohkas Priska dramaatiliselt.

"Paistab, et kannad seda kangelaslikult," ütles Jüri.

Ei jäänud ju muud üle. Nina nagu nina ikka. Aga kongnina sobis Jürile. Poistel peabki suur nina olema. (lk 28-29)

"Kas meil sinepit on!?" hüüdis Priska talle järele.

Ei olnud. Loomulikult mitte. Priskal oli hea meel, et sinep on otsas. Ta oli nende pere tunnustatud sinepitegija. (lk 29)