Keel toob sisse põhimõttelise vahe objekti kujutise ja objekti enese vahel. Ta lahutab subjekti sellestsamast maailmast, mille ise meile annab, ta pühitseb lõhestatud subjekti ihasse. Iha on keele omandamise struktuurne tagajärg. Seega: armastus on metafoor, iha on metonüümia. Armastus on ikonofiilne, iha - ikonoklastiline. ("Tammsaare ja armastus", tlk Kajar Pruul, lk 116)
Kuigi metafoorid peidavad või katavad oma asendamisteoga midagi, hoiavad nad peidetut metonüümses seoses kohalolevana. Tihendamisvormina tekitavad nad tihedust, läbitungimatumat massi, olemistunnet. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 186)
Maire Jaanus, "Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist", Tallinn: Vikerkaar, 2011
