Metsmaasikas

Proosa

• Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde niisama hästi, nagu neid võivad tunda mutt, orav ja siil. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, lind ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi, metsikult kasvavaid hüatsinte ja nartsisse ning metsmaasikaid, sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed või enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. (lk 22-23)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

• Koidikul lahkub naine kikivarvul toast, libistab jalad puukingadesse ja läheb alla aeda vaatama amarantade puhkemist, mis talle juba aastaid lõbu on pakkunud. Lillest, mis avaneb ja sulgub otse­ kui hingates, ei tüdine ta kunagi. Ta kastab roosasid hortensiaid, kuhjab nende juurte ümber kive, kõplab pisut metsmaasikate ümb­rust. Nood on iseendast lausa ime. Nad on end igasse kanti laiali ajanud, käimisel takerduvad jalad nende igal pool väänlevaisse väätidesse — tõeline orashein, aga mäherdused maasikad! (lk 8)
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984

• ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema vari. Sest kas ei purune mari keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja mulla kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi kätt oma juustel on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab igatsus meid nagu ingel, silub meie juukseid ja toob meile metsmaasikaid.
  • Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 140-141

• Ühel õhtul tõstis isa kapist välja oma ammuunustatud viiuli, hakkas keeli nakitsema, näppis, häälestas, tõmbas poognaga üle - algul aralt, siis aga aina valjemalt ja valjemalt, mängis sulle täiesti tundmatuid meloodiaid, mis ei meenutanud ei pulmapidudel ega aleviku rahvamajas kuulduid, ei kirikulaule, ei nutulaule. Need olid ühtaegu magusad nagu esimesed kevadised metsmaasikad kui ka valu täis nagu paise, nagu pind suures varbas. (lk 212)
  • Birutė Jonuškaitė, "Maranta", tlk Tiiu Sandrak, Eesti Raamat, 2021

Luule

Kõnnid ikka veel seal
kõrges rohus, unustatud õunapuu kõrval, kasvab
nartsiss, vähesed käivad seal. vaid tema, kes oma
üksinduses on muutunud hundiks, soovides olla ilus,
neelab ta alla kõik kauni, ka nartsissi, sellega ta kõrges
rohus tegeleb, unustatud õunapuu kõrval, kui nartsiss
ta aevastama ajab. aga see ei ole aevastus. see on nagu
armumine, nagu raiesmikult leitud metsmaasikad ja
kuldkingad, mõlemad korraga.

• Triin Paja, "Kõnnid ikka veel seal" kogus "Jõe matmine" (2022), lk 12