Mikael Hakim

"Mikael Hakim: Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse" on Mika Waltari 1949 ilmunud teos.

Eesti keeles on ilmunud

"Mikael Hakim: Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse."1–3 ptk Kirjastus: Perioodika ja Katherine, Tõlkija: Kaire Puumets. 1990
"Mikael Hakim: Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse."4–7 ptk Kirjastus: Perioodika ja Katherine, Tõlkija: Kaire Puumets. 1991
"Mikael Hakim: kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael el-Hakimi elust aastatel 1527-1538, kui ta oli tunnistanud ühtainsat Jumalat ja pühendanud end Kõrge Värava teenistusse". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2023

Kaire Puumetsa tõlge (1990-1991)

Olles jõudnud endas otsusele, leiab inimene rahu ja vabaneb imelisel moel oma kannatustest ja armetust enesetundest. (lk 5, Esimene raamat)
[Pietro Aretino:] „Isand Carvajal, olete te tõesti nii süütu või ainult teesklete? Te olete ju maailma näinud mees. Praegusel ajal ja nähes kõike kurja, mis meie ümber sünnib, võib ainult lollpea või hullumeelne veel millessegi uskuda, arukale inimesele ei saa muud püha olla, kui pilge, kahtlused ja elu nautimine.“ (lk 14, Esimene raamat)
Julgesin väita, et tema [Pietro Aretino] õpetus on paganlik ja epikuurlik, aga mu sõnad vihastasid teda. Ta jõi veel veini, nii et see voolas alla mööda ta lõuga, ja lausus: „Itaalia on veel vaid rüüstatud laip. Seda laipa ei ärata keegi ellu ja tark mees ühineb teistega, et rüüstata teda omal viisil.“ (lk 14, Esimene raamat)
[Antti:] „Pole meile ju juhtunud muud halba, kui et viletsa reisi eest liiga head hinda maksnud oleme. Aga halleluuja Issandale, sest reis sujub, purjed peavad vastu ja iga hetkega läheneme Pühale Maale.“ (lk 18, Esimene raamat)
Antti ütles: „See on kindlasti meie viimne hetk ja seepärast ei taha ma enam käsi määrida, tappes tigedalt oma ligimesi, ehkki nad on valeprohveti kummardajad. Aus sõjakunst lubab väärikat vastupanu nii kaua, kuni on kübetki pääsemislootust, aga keelab mõttetu verevalamise.“ (lk 31, Esimene raamat)
Aga ma rahustasin teda [Antti], et kõrki kaptenit mitte ärritada, ja sosistasin: „Kahest halvast valib mõistlik inimene väiksema. Nii ebameeldiv, kui see toiming ka võiks olla, on ümberlõikamine ometi tühisem kui pea kehast eraldamine. Ära ka unusta, et kõik piibli pühakud olid ümber lõigatud, patriarh Aabrahamist Püha Pauluseni välja.“ (lk 38, Esimene raamat)
Viimanegi kae langes teda kuulates minu silmilt ja kogu oma viletsuses vaidlesin talle ägedalt vastu: „Need vaesed inimesed, välja arvatud vend Jehan, kes suri, needused huulil, ei rõõmutsenud surres sugugi märtrikrooni üle, vaid ulgusid haledasti. Aga kui nad ka oleksid surnud, rõõmupisarad silmis ja laulud suul, ei tõestaks see kuidagi, et nende usk õige oli, sest kuidas saab inimene usu eest surres tõestada, et see usk õige oli? Kõige rohkem võib ta tõestada, et tema usk oli tugev ja kindel ning rahuldas teda ennast surmani, aga mitte seda, et see usk oli teiste usust parem või et teised samal kombel uskuma peaksid. Ei, olles end jäägitult avanud ja iseendaga tuttavaks saanud, näib mulle, et inimene oma usu eest surres ei näita üles muud kui suurt enesearmastust ja jonnakust, veendununa, et just temal on tingimata õigus.“ (lk 44-45, Esimene raamat)
[Mikael:] “Kui mõõk, võllas või tuleriit saaks tõestada inimese usku õigeks, siis oleks sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid kirikuid, mis kõik üksteisest õigemad oleksid.“ (lk 45, Esimene raamat)
[Mikael:] „Kui otsisin õigust, oli tõde alati vaid poolik. Kui olen püüdnud siiras olla, on see suurel määral olnud vaid naiivne enesepett. Tunnista sinagi mult seda ainsat röövimata: ma olen tahtnud head.“ (lk 46, Esimene raamat)
Aga Antti pööras raskelt teist külge, hõõrus une silmist ja ütles, et prohvetiusk on väsitav usund, kui see ei anna inimesele rahu maal ega merel. Seda leidis ka kapten Torgut, sest ta ilmus eriti pahatujulisena oma telgi uksele ja kamandas hommikupalve väljakuulutaja mastist alla.

“Koraan ei sunni teekonnal ja hädaohus olijaid korrapäraselt palvetama,“ ütles ta, „seepärast on minul imaamina õigus oma äranägemise järgi palvusi lühendada või hoopis ära jätta. Allah on armuline ja halastav ning lubab kõigist seadustest kõrvale kalduda, kui seda on vaja. Ta lubab pidada palvust isegi kaameli seljas, nii et vaigistagem oma hardust ja olgem talle parem meelepärased uskmatuid taga kiusates.“ (lk 47, Esimene raamat)

[Mikael:] „Aga Giulia, Giulia, ainult vanadel meestel on raha, noortel pole kusagil maailmas muud kui põletav kirg ja kõhn rahakott.“ (lk 51, Esimene raamat)
Giulia raputas kergelt pead, ohkas ja ütles: „Seda kõike võiksin selgitada sulle vist viimsepäevani ja sa ei taipaks ikka, sest nähtavasti ei suuda mees iialgi mõista naise hinge, kui ta ka suuga kinnitab, et mõistab.“ (lk 51, Esimene raamat)
Joonud veel, ütles Abu el-Kasim: „Vein vallandab keelepaelad ja paneb inimese tõtt rääkima, kuigi tõe ütlemine ja kuulamine alati inimesele head ei too.“ (lk 77, Teine raamat)
Siis torkas mulle pähe kummaline mõte, et võib-olla oli Jumal oma käsitamatu tarkuses saatnud igale rahvale ja maailmajaole oma prohveti.

Ometi pidin tunnistama, et moslemite usuasjad ei häirinud palju mu hingerahu, vaid õppisin nende koraani ja usku üsna külmalt, pelgast teadmisjanust. Sooritades nende palveid, täites täpselt nende puhastumis- ja kummardamismäärusi, lohutasin end mõttega, et kui Jumal on tõepoolest kõikvõimas ja halastav, siis ta ei hooli palju sellest, kuidas ja millist kombestikku järgides teda teenisin ja palusin. Talle pidi olema täiesti ükskõik, kas usklik piinas end ladina või araabia keeles. (lk 100-101, Teine raamat)

Kahtlemata oli Abu el-Kasim südametu inimene, võttes vaestelt nende raha väärtuseta ainete eest, aga kui teda noomisin, vaatas ta mind välkuvate ahvisilmadega ja ütles tõsiselt: „Mikael el-Hakim, ära manitse mind! Müües kõiki neid aineid, müün võrratult rohkem, kui nad tegelikult sisaldavad, sest ma müün inimestele unelmaid ja vaene vajab unelmaid kibedamini kui rikas ja õnnelik.“ (lk 103, Teine raamat)
Abu el-Kasim lõi imestusest käsi kokku ja ütles: „Seda kõike lubab prohveti seadus, aga ainult rikas mees jõuab pidada rohkem kui ühte naist. Kehvale on ühest naisest küllalt ja sageli ülearugi, sest naise kavalus võidab kogu muu kavaluse maa peal, kuni mehel läheb samuti, nagu läks möldril, kes leidis varanduse ja usaldas saladuse naisele. Antar, Antar, ega sa ometi ole eksinud ja endale naist võtnud?“ (lk 138, Teine raamat)
[Abu el-Kasim:] „Aga luuletajate auks tuleb öelda, et nad ei tee, mida räägivad.“ (lk 140, Teine raamat)
Antti ütles:

“Usun Abu el-Kasimit rohkem kui sind ja Abu el-Kasim ütleb, et naiste kavalus on suurem kõigest teistest maistest kavalustest. Seepärast usun, et need arusaajad naised suudavad mind oma kavalusega kaitsta. Olles saanud mõõga taas vööle, arvan, et olen leidnud täieliku hüvituse kogetud alanduste eest, nii et võin hüljata maadluse kui oma väärikusele sobimatu ameti. Tõesti on kirjutatud, et kes kuuse latva kipub, see kadakasse kukub, aga mul on plaanis igasugust sõjamehele sobivat ajaviidet. Liiga palju head hakkab varsti oma hõrgutavat maitset kaotama, kuigi need targad naised pakuvad mulle nii palju vahelduvaid võimalusi, et ma pole iialgi midagi säärast uskunud, kui ise poleks kogenud. Aga kui läheks ka kõige halvemini ja sa näeksid ühel päeval minu laipa konksu otsas rippuvat, ära liialt kurvasta, Mikael, sest meie saatus on ette määratud. Püstita ainult minu hauale valge kivi ja selle otsa pane minu suur turban, et kõik näeksid, et selle kivi all puhkab suur mees.“ (lk 141, Teine raamat)

Seepärast kirusid nad [renegaadid] kibedalt ja ütlesid:

“Mis tahes muudatus on meie jaoks muutus parema poole. Kui ainult saaksime relvi. Aga meilt võeti kavalalt meie head relvad ära, kui saabusime sellesse neetud linna.“ (lk 142, Teine raamat)

Olles kuulnud Giulia kõnet, rebisid nad [kaupmehed] oma auväärseid habemeid ja ütlesid:

“Kui prohveti püha lipp tõepoolest tõuseks merest päästma meid Selim ben-Hafsi ahnuse käest! Mis tahes kord on parem kui omavoliline kord, mis sunnib rikkamaidki varjama oma rikkust vastu koraani käsku. Aga Selim ben-Hafsi sõduritel on teravad mõõgad ja tema timukail vastupidavad köied.“ (lk 142, Teine raamat)

Abu el-Kasim rahustas mind, öeldes:

“Ah, Mikael el-Hakim, ainult ohud vürtsitavad elu, mugavus ja turvalisus tüütavad kiiresti ega anna miski paremat söögiisu ja sügavamat und, kui ohu lähedus, sest alles siis oskab inimene hinnata iga hetke, mis talle veel jäänud on.“ (lk 145 Teine raamat)

Veel ütles ta [Mustafa ben-Nakir]: „Kui usk paneb derviši riietuma haisvaisse kitsenahkadesse ja lõikama noaga haavu endale ihusse, siis on see derviši ja Allahi omavaheline asi ja ainult lihtsameelsed peavad dervišit pühaks nii rumala käitumise pärast.“ (lk 148, Teine raamat)
“Allah, Allah,“ ütles Mustafa vagalt. „Kõik juhtub nii, nagu on määratud. Sündmus satub ka kõige sobivamale ajale, sest hispaanlaste keisri armee on Itaalias suletud Napoli linna, ümber piiratuna Prantsuse kuninga ülevõimukaist vägedest. Ka tema laevastik on lüüa saanud ja Doria laevastik suleb Prantsuse kuninga teenistuses Napoli sadama. Sellepärast on keisril muust mõelda kui Alžiirist. Nii on mulle räägitud.“
Natukese aja pärast tuli Antti üle õue meie juurde, taarudes veel hullemini kui enne, salk kisavaid sõdureid kannul. Tema peas oli agaa turban, mida kaunistas kalliskividega ehitud tuppe torgatud suletutt, ta ohkas tulles ning ütles: „Allah halastagu mulle mu raskete pattude pärast. Nähtavasti olen joonud liiga palju ega tea enam, mida teen, nii et hoidke mind kinni, et ma ei lõhuks oma nina. Olin nimelt sunnitud tapma oma agaa, kuigi ülemuse haavamine on raskeim kuritegu, mida sõdur võib sooritada. Enda kaitseks võin öelda, et ta oli tõesti halb inimene ja haudus kurje plaane väikese Muhamedi pea vastu.“ (lk 155, Kolmas raamat)
Antti tõmbas liigutatult õhku ninna, aga Mustafa ben-Nakir istus lavatsile laiba jalgade juurde, seadis end rististesse ja lausus:

“Meil kõigil tuleb kord surra ja iga hetk meie elus on ette määratud. Allahi tahtel istume siin sauna pesemisruumis, et sina saaksid kergendada oma südant ja meie korraldada kõike kõige paremini. Justusta siis, maadleja Antar, ära kõhkle.“ (lk 159, Kolmas raamat)

Kindlasti juhtub enamik halba maailmas ainult sellepärast, et inimesel on kergem olla sõnakuulelik teistele kui endale. (lk 163, Kolmas raamat)
[Mustafa ben-Nakir:] „Sõjas tuleb siiski arvestada laitmatuid kombeid nagu teisteski inimestevahelistest suhetes, sest ainult head kombed teevad elu meeldivaks.“ (lk 164, Kolmas raamat)
Kapten de Varga uskus nähtavasti, et ka uus sultan alistub ükskõik millistele alandustele, et saavutada taas hispaanlaste soosingut. See oli minu meelest hea näide inimese igavesest pimedusest ja uskumatust võimest näha kõike endale kõige meeldivamalt. (lk 167, Kolmas raamat)
Ma ei jõudnud küllalt imestada tema kõrki kergeusklikkust ja endale õpetuseks mõistsin, et kõigis läbirääkimistes jääb nõrgemaks pooleks alati see, kes võtab siiralt tõena kõike, mis vastaspool talle ette puhub. (lk 171, Kolmas raamat)
Ta [Mustafa ben-Nakir] plaksutas hajameelselt käsi ja kohe kandis hulk teenreid meie ette kaanetatud vaagnail häid toite. Naeratades käskis ta minul maitsta esimesena igalt vaagnalt, võttes mult sel viisil söögiisu, aga mind küllalt kiusanud, ütles ta:

“ Ära karda, ori Mikael. Igalt vaagnalt on maitsnud juba seitse orja enne sind ja käskisin sind maitsta ainult selleks, et näha, kas oled oma südames vaba mees. Tõeliselt vaba inimene ei karda mürki ega mõõka, vaid loodab oma õnnetähele. Kui õnnetäht paistab inimese peale, ei saa keegi talle kurja teha, vaid õnnetäht valvab ta üle tema magadeski. Kui aga inimesel ei ole õnnetähte, oleks tal parem olla surnud, sest ebaõnn jälitab teda nii unes kui ilmsi. Aga vaba mehe õnn on kui väsimatu dromedar, kelle ta on saduldanud, et ratsutada piki taevakaant.“ (lk 172, Kolmas raamat)

Abu el-Kasim ja mina läksime kiiresti paleesse, sest Abu el-Kasim ütles: „Kõrgete isandate mälu on lühike ja nad unustavad kergesti, kui sa pidevalt nende ümber ei keksi. Peame ju kostma sinu venna eest ja kohtuma juut Sinaniga ning palees saame vähemalt prii söögi, kui muud kasu ei tõusegi.“ (lk 191, Kolmas raamat)
Aga Heir ed-Dini pruunid silmad välgatasid tigedalt ja ta ütles:

“Armsad lapsed, torisete asjatult, sest teate hästi, et olen kõige ettevaatlikum inimene ega pane end ilmaaegu ohtu, kui saan seda kuidagi vältida. Te teate, et ma ei asu ühegi ettevõtte kallale seda põhjalikult ette valmistamata, aga kui siis ründan, teen seda esimesena, ootamatult ja täiest jõust. Meri on sama tujukas nagu inimese õnn, aga kui kõik on hästi ette valmistatud, võib mees muretult alistuda Allahi juhatusele. Just selles peitub meresõja vaheldus ja põnevus, mida hästi tunnete, sest muidu ei istuks te siin koos minuga. Uskuge siis mind, kui ütlen, et kaheksast päevast on küllalt, aga kui sellest ei piisa, saan väga vihaseks ja ka minusugune leebe loomuga mees võib vahel olla kohutav oma raevus.“ (lk 193, Kolmas raamat)

Mustafa ben-Nakir uuris hajameelselt oma kauneid küüsi ja ütles:

“Olen kuulnud küllalt sinu tegudest, Heir ed-Din, ja näinud sind oma silmaga, seepärast usun selle naise ennustusi. Pealegi on mulle räägitud, et ta on süütu, ja see lisab tema sõnadele kaalu, sest naine õpib tavaliselt suurepäraselt valetama alles siis, kui on mehega maganud.“ (lk 202, Kolmas raamat)

[Giulia:] „Ma ei kavatsenud hoobelda oma tegudega, sest naisel on võrratult kergem, kui teda peetakse naiivseks, mitte targaks. Mehed kardavad tarku naisi. Pannes käe targa naise kaelale ning püüdes puudutada tema rindu, kardab mees kogu aja, mida naine temast mõtleb.“ (lk 204, Kolmas raamat)
Ka juut Sinan ütles imestades: „Unistus pimestab sageli inimese silmad ega vasta selle täitumine tavaliselt ootustele, aga vähemalt sina oled küll saanud rohkem, kui oskasid oodata. Sellise pöörase naise kõrval ei hakka sa kindlasti eales igatsema teisi naisi, nii et su elu tuleb odav, Mikael el-Hakim.“ (lk 9, Neljas raamat)
[Mikael:] „Minule seevastu on pea kalleim ja õrnim koht. Mu pea on päästnud meid mõlemaid mitmel korral ega oleks saanud midagi halba juhtuda seegi kord, kui oleksid mind öösel korralikult koju saatnud, aga kindlasti jäid jälle palee sauna liiderdama.“ (lk 12, Neljas raamat)
Ei ole ju mõistlik ettevaatlikkus sugugi argus ja ma olin enda arvates oma eluajal küllalt palju osutanud, et olen sama julge kui teised, vahel veel julgemgi. (lk 17, Neljas raamat)
Kapten de Varga ütles: „Vaprad mehed mõistavad teineteist alati, aga argpüksid ei saa sellest kunagi aru. Mul on sulle tõesti suur palve, kui selle täidad, suren rahuliku südamega.“

Heir ed-Din vastas: „Ma ei ole veel surmast rääkinud, aga milline on sinu soov? Luban juba ette, et täidan su palve, kui see on minu võimuses ega ületa sündsuse piire vaprate meeste omavahelistes suhetes.“ (lk 24, Neljas raamat)

Lõpuks tüdines Mustafa ben-Nakir sellest vaikimisest, pani raamatu ära ja kõnetas mind:

“Oled hämmastav mees, Mikael el-Hakim, ega tea ma enam, mida sinust mõelda. Sa tõused minu silmis, sest nähtavasti saad juba aru, et vestluse algataja jääb tavaliselt nõrgemaks pooleks, nii et alati on parem vait olla ning lasta teisel esimesena oma asjast rääkida ja alles siis vestlusesse sekkuda. Ses suhtes on mul palju abi pärsiakeelsetest luuletustest, sest olen liigagi kärsitu mees. Tean neid, kes sõrmitsevad palvehelmeid oma riiete voltides, et väärikalt vait püsida, ja tark mees loeb vähemalt kümneni, enne kui midagi ütleb. Vahel oleks parim lugeda sajani või lahendada mõttes keerulisi arvutusi, aga see eeldab märkimisväärseid matemaatilisi teadmisi. Paljud targadki riigimehed on läinud peast segi, treenides väärikat vaikimist. Loobugem siis teesklusest, Mikael el-Hakim, olgem siirad ja rääkigem avameelselt nagu vennad.“

Mõistsin, et ta püüdis mind kavalalt ahvatleda paljastama oma mõtteid. Seepärast ütlesin:

“Mustafa ben-Nakir, kui olen õppinud suud pidama, siis olen ka õppinud, et pole midagi petlikumat kui: rääkigem omavahel siiralt. Sellise ettepaneku tegija paljastab juba nende sõnadega, et ta pole avameelne. Pealegi ei usu ma, et inimesed võiksid üldse päris siiralt omavahel vestelda. On ju inimesel raske kui mitte võimatu olla aus enesegi vastu, nii et ta lõpuks ei teagi kuigi palju oma südamest. Seda peaksid sina paremini teadma, kes sa ütled, et järgid oma tujusid.“ (lk 29-30, Neljas raamat)

“Tänan sind selle õnne eest,“ vastasin salvavalt, kuigi tema sõnad olid pannud mind tähelepanelikult kuulama. „Auahne mees ma siiski ei ole ja mulle tundub, et mida kõrgemale ori tõuseb, seda kõrgemalt ta ka ükskord kukub.“ (lk 31, Neljas raamat)
Giulia ütles: „Nii liialdatud sõprus kahe mehe vahel on kahtlane asi. Kui nad ka veedaksid koos päevi, ei peaks nad ometi tingimata kõrvuti magama, sest minu meelest on sultanite sultanil võimalik valida endale mõistlikumaidki voodikaaslasi.“

Aga Mustafa ben-Nakir vaid naeratas säravail silmil ja ütles: „Meestevahelises sõpruses on palju sellist, mida naised kunagi ei mõista ega talu, aga selles asjas haud ilmaaegu inetuid kahtlustusi, sest sultan Soliman imetleb väga rõõmsaid naisi ja tal on juba palju poegi.“ (lk 34, Neljas raamat)

[Mustafa ben Nakir:] „Kellel on kord rännukirg veres, sellel on raske rändamast lakata. Võib-olla võtan sind kunagi endale rännukaaslaseks kaugetesse maadesse Pärsia ja Indiani, kui su habe pole jõudnud sultani serailis liiga pikaks kasvada, Mikael el-Hakim.“ (lk 36, Neljas raamat)
Näinud mind hämmingus, jätkas Mustafa ben-Nakir:

“Võib-olla pead mind ja minu isandat suurusehulludeks, ori Mikael, aga ajaloos on aegu ja hetki, kui kõik vana näib küps kaduma ja midagi uut peab tõusma selle asemele. Sa ei tunne veel Osmanite riiki, ori Mikael, ja võib-olla ka mitte islamit. Kristlaste keiser on selle idee ise välja kutsunud, pürgides oma määratus võimuihas kogu maailma valitsejaks, püüdes võita Prantsusmaad ning alistada kõik Euroopa riigid, et pöörduda ühisel jõul suurele ristiretkele Osmanite riigi ja sultani vastu. Aga sa oled ise oma silmaga näinud, ori Mikael, kuidas ta asjatult püüab raudahelatega koos hoida hajuvaid riike, nagu raudvitstega püütakse päästa vanadusest lagunevat puud. Seepärast tuleb keisril langeda ja maailma valitsejaks tõuseb sultanite sultan Soliman. Selle kohta on rohkesti ennustusi, kuid neid on mõttetu loetleda, sest ma ei usu märke ega endeid, vaid ainult kaine mõistuse dikteeritud plaane, mis teostuvad järk-järgult, nagu Allah tahab.“

Veel jätkas ta: „Oleme vaibakudujad, ori Mikael, ja vaip, mida koome, on ääretu. Igaühel meist on eri värvi lõngad ja oma muster kududa, aga vaiba üldpilti me ei aima. Ometi on see olemas. Lõngad võivad katkeda, värvid ebaõnnestuda ja mustrid segamini minna, aga kannatlik valvur parandab vead, pidades silmas suurt üldmustrit. Hakka sinagi vaibakudujaks, ori Mikael, siis täidab iga sinu tegu ja mõte pisikese tühja koha suures vaibas ega ela sa asjatult, vaid sinu elul on mõte.“ (lk 37, Neljas raamat)

Giulia oli kannatlikult kuulanud, aga nüüd tõusis ta ja ütles: „Olen kohanud saunas nii kiledal häälel laterdavaid naisi, et nende seas omi sõnu ei kuulegi, aga isegi nende kädinas on rohkem mõtet kui meeste tühjas lobas. Silmad punnis, räägite vaibakudumisest ja maailmavalitsemisest, keisrist, sultanist ja Mikaeli habemekasvust, samal ajal kui kanapojad kuivavad savinõus ning kastmele tekib nahk peale.“ (lk 37, Neljas raamat)
[Mustafa ben-Nakir:] „Naiste komme on lakkamatult nõu küsida ja siis teha kõik ikkagi omamoodi.“ (lk 38, Neljas raamat)
Aimasin halba, aga püüdsin teda küünarnukist tõsta ja maha rahustada. Ta hakkas ainult veel kibedamini nutma, kuni Mustafa ben-Nakir vihastas ja ütles: „Lõpeta oma ulgumine, Dalila, sest südames oled ometi kaval naine. Ei ole midagi nii ebameeldivat ja tarbetut kui asjatu saladuste avaldamine, mehe ja naise suhetes ongi palju parem, kui kumbki matab oma eksimused omaenda südamesse, tegemata teisele haiget. Hardamastki andestamisest hoolimata tõusevad saladused aastate tagant viirastustena esile ja teevad siis veel rohkem valu kui praegu, mil kirg ja hellus kibedamatki hingevalu leevendavad. Miks sa siis, Allahi nimel, ei lase Mikaelil end purju juua, vaid teda asjatult kiusad?“ (lk 39, Neljas raamat)
Ta [Giulia] hakkas rutates Mustafa ben-Nakiri uksest välja lükkama, aga Mustafa hoiatas mind:

“Pea meeles, Mikael el-Hakim, armastus on sulnis uim ja kirg hukutav joobumus, aga joobumusele järgneb kord alati ärkamise sünge hetk ja see pohmelus on hirmsaimastki veinipohmelusest kibedam.“ (lk 42-43, Neljas raamat)

[Antti:] „Moslemite laulatus on küll poolik asi kristliku abielusakramendi kõrval, mille preester ladina keeles pühitseb, aga niipalju kui olen sinu naist Giuliat tundma õppinud, kardan, et temast vabaneda on raskem kui temaga voodisse pääseda.“ (lk 44, Neljas raamat)
Tema hääl mõttetult kõrvus vulisemas ja tema soe rind käe all, hakkasin unisena ja nagu seda hetke kord juba läbi elanuna mõtlema, kes ta õieti on ja mis mind temaga seob. Mu pea valutas, hingel hakkas külm ja kui mu meeleline joobumus kustus, tundsin teravalt, et ta on ainult võõras inimene, kes saatuse tahtel lebab mu kõrval, ja meie lähedus pole muud kui kahe keha üksildane lähedus. (lk 45, Neljas raamat)
Aga ta [Heir ed-Din] vandus, et nülib mind elusalt oma kätega, kui pistan oma taskusse rohkem kui viiskümmend kuldraha. Ta ütles, et tunneb orjade kombeid ja teab hästi, et varastan tema tagant nagunii ja et ta ei taha mind selle eest liiga karmilt hukka mõista, sest tunneb inimhinge nõrkusi, kui vaid soostun varastama mõõdukuse ja sündsuse piirides. Tema kahtlus solvas mind nii, et mul tõusis veri pähe ja keelasin ägedalt minu aususes kahelda. Ta naeris magusalt mu õrnatundelisuse üle, patsutas mind seljale ja saatis minema, nii et Abu el-Kasimi majja jõudes hakkasin kaheldes mõtlema, kas pedantne ausus üldse ongi muud kui liialdatud eneseväärikus, sest inimene ei või nagunii olla üheski asjas täiuslik, vaid poolikus ja ebatäiuslikkus kuuluvad tema loomulikku olemusse. (lk 55, Neljas raamat)
Ei ole selles asjas vahet kristlastel ja moslemitel, orjadel ja sultanil, vaid kõik mehed on oma naiste ees ühtmoodi nõrgad ja naised vormivad neid nagu pehmet tainast. (lk 55, Neljas raamat)
[Mikael:] „Oma usu kaotanul on alati kindlam vait püsida, sest suurem osa inimesi tahab igavesti uskuda ja usu vältimatu tagajärg on teiste tapmine usuliste erinevuste pärast.“ (lk 74, Neljas raamat)
[Aloisio Gritti:] „Mees äratas nii avalikku pahameelt oma suupruukimisega, et kutsuti mõlema maailmajao sõjakohtunike ette ja mõisteti surma pea maharaiumise läbi, sest uskuda võib mida tahes, aga suu tuleb kinni hoida.“ (lk 74, Neljas raamat)
Nii tundus, nagu oleksid kõik väravad taas meie mõlema ees sulgunud selles salapärases linnas, kus edul ei paistnud olevat mingeid seadusi, vaid inimese saatuse otsustasid ainult juhus ja tuju. (lk 105, Viies raamat)
Tohutu armee pakutud hämmastav vaatepilt andis mulle kindlust ja ma hakkasin uskuma, et Allah tõesti on määranud kristliku maailma hävima islami võimu all. Sest nii hiiglaslikku armeed poleks keiser suutnud palgata isegi kõigist kristlikest maadest kokku, kui tal oleks olnud raha, et rutata appi oma vennale Ferdinandile. Aga keisril ju raha ei olnud ja teda sidus endiselt sõda Prantsusmaaga. Pealegi oli Saksamaa täielikus segaduses Lutheri tõttu ega tahtnud ka Lutheri sõbrad sugugi aidata keisrit ega tema venda, vaid nende asi vastuoksa oli kaasa aidata kõigele, mis keisri võimu nõrgestas. (lk 137, Kuues raamat)
Antti vaidles mulle siiski ägedalt vastu:

"Mu vend Mikael, ära aja tühja juttu, kui sa ei mõista sõjapidamisest rohkem, kui siga pärlitest. Kui sõjapidamiseks vajataks mõistust, siis jumala eest peetaks sõdu teisiti kui siiani on peetud ja vähemalt mõeldaks kaks korda, enne kui minnakse suure käraga sõtta ja tullakse tagasi hambad irvakil, haavu lakkudes. Ei, ei, Mikael, sõjapidamises pole mõistusel kohta, sest siis jäetaks sõjad ilusasti pidamata." (lk 146, Kuues raamat)

Tõlkisin oma mõtte talle [ehitaja Sinan] ja ta noogutas pead, öeldes:

“Kõige haletsusväärsem ja imeteldavam inimeses on tema piiritu valmisolek surra oma usu ja õigeks peetud asja eest, kuigi rumalaimgi peaks mõistma, et kellegi usk ei saa olla veatu ja kellegi aade täiesti õige, sest Jumal on loonud inimese loomu poolest puudulikuna. Oma usku ja aadet ei saa inimene kuidagi tõestada selle eest langedes ja sama vähe paraneb usk või aade võidust. Lubab ju Allah oma hoomamatuses sama sageli võita valel kui õigel asjal ega saa seepärast ükski inimene ette teada, mis Allahi silmis on õige ja mis vale. Seepärast üksnes jõud ja sugugi mitte igavene õiglus määrab riikide ja rahvaste saatuse ning mida targemaks ja mõistlikumaks üks rahvas saab, seda nõrgemaks muutub ta sõjas, sest tark inimene mõistab sõja mõttetust ega haara meeleldi relva. Võib-olla on seepärast Allahi kavatsus, et ajast aega lainetaksid rahvad üksteisest üle, hukutades nõrgema ainsa lainega, mis hetkeks tõstab inimese ja rahva oma õlgadele, et heita nad kohe taas mere põhja. Neid ketserlikke mõtteid luban endale siin süngel väljal, kus meid ei kuulda, kuid ulemaade ja mufti ees vaikin, sest vaikimine on ainus tõelise tarkuse tundemärk. Kui mu mõtted minus selginesid, valisin ehitaja elukutse, sest vahelduvaist aegadest ja rahvastest kauem säilivad suured ehitised ega ole vist tõesti inimese kätetööst midagi muud püsivat kui suured kiviehitised.“ (lk 165, Kuues raamat)

Kuid Antti vastas arukalt: „Tõtt öelda on janitšarid alati oma tahtmise saanud ega suuda ka sultan ise neid rahustada teisiti kui rahaga, kui nad kord oma kallitele padadele jalaga on pannud. Sõdurina mõistan pealegi hästi nende tundeid, sest vaba rüüstamine on sõdurite ühesugune õigus nii kristlaste kui moslemite ja isegi paganate seas ega ole vaesel sõduril muud tasu kõigi ta vaevade ja ohtude eest.“ (lk 178, Kuues raamat)
Ta [Antti] kõneles, vaadates himukalt ringi, kuna mina hoidsin teda käsivarrest. Lõpuks vaatas ta mulle oma siiraste hallide silmadega otsa ja ütles:

“Issand halastagu, Mikael, kas pole me mõlemad sõdurid! Mida kuradit on meil sest kasu, kui teised saavad kogu saagi, sest linn rüüstatakse igal juhul. Mulle on alati meeldinud raha oma kotis rohkem kui teise kotis ja hüüete järgi otsustades pakuvad kaupmehed noorte poiste ja tüdrukute eest head hinda.“ (lk 179, Kuues raamat)

[Suurvesiir Ibrahim:] „Aga inimest võib usaldada vaid teatud piirides, iga hetk arvestades tema ebakindlust ja huvi võõraste ahvatluste vastu.“ (lk 182, Kuues raamat)
[Suuvesiir Ibrahim:] „Kui tähtsusetu on elu rumal väike mäng, kui julm ja tujukas ja kõigest hoolimata vaimustav see on! Kuidas võiksin loota su peale, Mikael el-Hakim, kuna oled ainult inimene. Hobuse truudust ja koera kuulekust võib usaldada, aga ei inimest. Koer ei hammusta kätt, mis teda silitab ja toidab, aga inimese hirmsaim vaenlane on alati tema armsaim sõber ja võib-olla on inimene oma südame salajases sopis ise enda kõige kurjem vaenlane.“ (lk 182, Kuues raamat)
Ta [Julien d'Avril] tegi hardalt ristimärgi, palus Jumalat andestada meile meie inetud kahtlustused ja ütles:

“Issanda teed on äraarvamatud ega ole Tema käes miski võimatu.“ (lk 231, Seitsmes raamat)

Aga ta tundis kindlasti ka kergeid süümepiinu, sest kirjutas veel, et ta on täiesti aus mees, kuigi mõistuse piirides ja peab seepärast vajalikuks meelde tuletada, et igas arukas kaubatehingus määrab kauba hinna ostja vajaduste tähtsus ja pakilisus, ega pea ta ennast juudina seotuks sõjakomissari määratud hindadega, sest need piirhinnad olevat vaid silmapetteks, et ausaid inimesi röövida. (lk 240-241, Seitsmes raamat)
Ütlesin ausalt: „Luther on isepäine mees, nagu mina kõige paremini tean, ja tahab olla ainus kukk prügihunnikul, sallimata teisi prohveteid. Erimeelsused käivad pealegi ketserlusega kokku, sest kui hakatakse kord juba kirjatähti väänama, siis üks väänab ühte, teine teist tähte, kuni kõik kirjatähed lõpuks laiali pudenevad ja prohvet kuulutab, et Jumal räägib otse tema suu kaudu. Aga igal juhul on nad kristlased ja ühinenud protestantlik Saksamaa pöörduks ühtmoodi hirmutavana nii islami kui paavsti vastu.“ (lk 254, Seitsmes raamat)

Piret Saluri tõlge (2023)

Teinud lõpliku otsuse, saab inimene oma hingele rahu ja vabaneb imekspandaval moel piinlemisest ja oma viletsuse tundest. (lk 5, Esimene raamat)
[Pietro Aretino:] „Isand Carvajal. Kas te olete tõesti nii süütu või ainult teesklete, sest olete ju maailma näinud mees. Praegusel ajal ja nähes kõike kurja, mis ümberringi sünnib, võib ainult tobuke või poolearuline veel millessegi uskuda ja mõistusega inimesele ei saa olla püha miski muu kui pilge, kahtlus ja elunautimine.“ (lk 15, Esimene raamat)
Tihkasin öelda, et tema [Pietro Aretino] õpetus on paganlik ja epikuurlik õpetus, aga tema ärritus mu sõnadest, jõi veel veini, nii et vein tal lõuga mööda alla jooksis, ja ütles: „Itaalia on veel ainult paljaksröövitud surnukeha ja surnukeha ei hakka keegi ellu äratama, vaid tark mees läheb koos teistega teda röövima omal moel.“ (lk 15, Esimene raamat)
[Antti:] „Nii olen ma alandlikult valmis ka haput leiba närima, meenutades meie Issanda Jeesuse kannatust nagu teised vagad palverändurid meie ümber ja meile pole juhtunud muud kahju, kui et oleme maksnud viletsa reisi eest liiga hea hinna. Kuid halleluuja Issandale, sest tee lüheneb, purjed paisuvad ja iga hetkega jõuame pühale maale lähemale.“ (lk 19-20, Esimene raamat)
Antti ütles: „See on kindlasti meie viimne hetk ja seepärast ei taha ma enam õela inimeste tapmisega käsi määrida, kuigi nad on valeprohveti kummardajad. Hea sõjakunst lubab ausat vastupanu, kuni on raasukegi lootust pääsemisele, kuid tulipäist trotsimist ei luba.“ (lk 31, Esimene raamat)
Kuid ma panin ta [Antti] suu kinni, et me uhket kaptenit ei vihastaks, ja sosistasin talle: „Kahest halvast valib arukas inimene väiksema halva. Nii ebameeldiv, kui see toimetus ka olla võib, ümberlõikamine on siiski väiksem asi kui pea eraldamine kehast. Ja ära sa unusta, et kõik piibli pühad mehed olid ümber lõigatud, patriarh Aabrahamist kuni püha Pauluseni välja.“ (lk 44, Esimene raamat)
Kuid kui ta nõnda kõneles, langes mu silmadelt viimanegi soomus, keset kõike mu alastust ja vaesust, ja ma vaidlesin talle häbematult vastu: „Need vaesed inimesed, välja arvatud vend Jehan, kes suri, vandesõnad huulil, ei rõõmustanud sugugi oma märtrikrooni üle, vaid karjusid koledasti. Aga kui nad ka oleksid surnud, rõõmupisarad silmis ja ülistuslaule lauldes, siis ei oleks see mingil moel tunnistanud nende usku õigeks, sest kuidas võib inimene, kui sureb oma usu pärast, oma usku õigeks tunnistada, ta võib tunnistada, et tema usk on vastupidav ja kindel ja rahuldab teda ennast surmani välja, kuid surm iseenesest igatahes ei tunnista, et tema usk on parem kui teiste usud ja võiks niisamuti teisi rahuldada. Ei, end lõpuni paljastanud ja endale näkku vaadanud, tundus mulle, et surres ei tunnista inimene iseeneses muud kui suuremast suuremat isekust ja kangekaelsust, uskudes nürilt, et tal on õigus.“ (lk 51, Esimene raamat)
[Mikael:] “Kui mõõk, silmus või tuleriit võiksid inimese usu õigeks tunnistada, siis oleks sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid kirikuid, kes kõik oleksid vaid üks õigem kui teine, ja ka paljud muhameedlased on oma usu pärast märtrisurma surnud, nagu olen oma silmaga Hispaanias näinud.“ (lk 51, Esimene raamat)
[Mikael:] „Kui olen tahtnud tõtt rääkida, siis on see tõde alati olnud vaid pooltõde. Kui olen tahtnud olla siiras, siis on minu siirus olnud tihtipeale vaid enesepettus ja kergeusklikkus. Nõustu minuga ühes asjas ja ära seda minult ära võta: minus on olnud püüd hea poole.“ (lk 53, Esimene raamat)
Kuid Antti keeras raskelt külge, hõõrus une silmist ja ütles, et prohvetiusk on väsitav usk, kuna see ei anna inimesele rahu ei maal ega merel. Sedasama arvas kapten Torgut, sest tema ilmus väga tusasena telgi uksele ja röögatas hommikupalvuse kuulutaja masti otsast alla.

“Koraan ei sunni teekonnal ja hädaohus korrapäraselt palvusi pidama,“ ütles ta, „Seepärast on mul kui imaamil õigus oma äranägemise järgi palvusi lühendada või need hoopis ära jätta, Allah on armuline ja helde ja lubab kõigist reeglitest kõrvale kalduda, kui on tarvis. Ta lubab pidada palvust isegi kaameli seljas, nii et talitsegem oma hardust ja kogugem meelsamini teeneid uskmatuid taga kiusates.“ (lk 54, Esimene raamat)

[Mikael:] „Aga Giulia, Giulia, ainult vanadel meestel on raha, noortel meestel pole kusagil maal muud kui nende tuline himu ja kõhn rahakott.“ (lk 58, Esimene raamat)
Giulia raputas kergelt pead, ohkas ja ütles: „Võiksin sulle seletada seda kõike viimsepäevani välja ja sa ei saaks ikkagi aru, sest nähtavasti ei suuda mees kunagi naise hinge mõista, kui ta ka kinnitaks suuga, et mõistab.“ (lk 59, Esimene raamat)
Joonud veel, ütles Abu el-Kasim: „Vein päästab keele köidikust ja paneb inimese tõtt rääkima, kuigi tõe väljaütlemine ja kuulmine ei ole inimesele mitte alati kasulik.“ (lk 89, Teine raamat)
Siis tuli mulle pähe iseäralik mõte, et ehk saatis Jumal oma käsitamatus tarkuses igale rahvale ja maailmaosale oma prohveti.

Pean siiski tunnistama, et need muhameedlaste usuküsimused eriti mu meelerahu ei seganud, vaid ma õppisin nende koraani ja usku kaunis külmavereliselt üksnes teadmishimust. Kui pidasin nende palvusi, järgides täpselt nende puhastumis- ja kummardamiskorda, lohutasin end mõttega, et kui Jumal on tõesti kõikvõimas ja halastaja, siis ta ei hooli eriti, mismoodi ja missuguseid viise järgides teda teenin ja palun, vaid küllap on tal üsna ükskõik, kas usklik piinab ennast ladina või araabia keeles. (lk 115-116, Teine raamat)

Muidugi oli Abu el-Kasim südametunnistuseta mees, kui võttis vaestelt raha väärtuseta ainete eest, aga kui ma teda hurjutasin, siis vaatas ta mulle oma välkuvate ahvisilmadega otsa ja ütles tõsiselt: „Mikael el-Hakim, ära hurjuta mind, sest müües kõiki neid aineid, müün võrratult rohkem, kui need tegelikult sisaldavad, sest ma müün inimestele unistusi ja vaene vajab unistusi tungivamalt kui rikas ja õnnelik.“ (lk 118, Teine raamat)
Abu el-Kasim lõi hämmastusest käsi kokku ja ütles: „Seda kõike lubab prohveti seadus, aga ainult rikas mees võib pidada rohkem kui üht naist ja vaesele on ühest naisest küllalt ja tihti ülearugi, sest naise kavalus võidab kõik muu kavaluse maa peal, kui mehel läheb niisamuti, nagu möldril, kes leidis aarde ja usaldas saladuse naisele. Antar, Antar, ega sa ometi ei ole kogemata endale naist võtnud?“ (lk 159, Teine raamat)
[Abu el-Kasim:] „Kuid luuletajate kasuks tuleb öelda, et nad ei tee, mida räägivad.“ (lk 161, Teine raamat)
Antti ütles:

“Ma usun Abu el-Kasimi rohkem kui sind ja Abu el-Kasim ütleb, et naise salakavalus on suurem kui kõik muu salakavalus maa peal. Sellepärast usun, et need arusaajad naised suudavad mind oma kavalusega kaitsta. Oma mõõga jälle vööle saanud, arvan, et olen leidnud täieliku hüvitise kogetud alanduste eest, nii et võin maadluse kui minu seisusele sobimatu ameti sinnapaika jätta. On küll kirjutatud, et kes kuuske kiikab, see kadakasse kukub, kuid ma plaanin vaimus mitmesugust sõdurile sobivat ajaveetmist. Üleliia head kaotab varsti maitse, kuigi need targad naised pakuvad mulle nii palju vaheldust, et ma poleks seda iial tõeks uskunud, kui poleks ise proovinud. Aga kui läheb hullusti ja sa näed ühel päeval mu keha konksu otsas rippumas, siis ära ülearu kurvasta, Mikael, sest meie saatus on ette määratud. Pane vaid mu hauale valge kivi ja selle otsa suur turban, et kõik näeksid, et kivi all magab suur mees.“ (lk 162, Teine raamat)

Nii nad [renegaadid] siunasid kibedalt ja ütlesid:

“Ükskõik milline muutus on meie jaoks muutus paremuse poole. Kui me ainult relvi saaks, aga meilt rööviti kavalusega meie head relvad, kui me siia neetud linna saabusime.“ (lk 163, Teine raamat)

Giulia jutu ära kuulanud, hakkasid mehed [kaupmehed] oma väärikaid habemeid kiskuma ja ütlesid:

“Kui prohveti püha lipp tõepoolest tõuseks merest päästma meid Selim ben-Hafsi ahnuse küüsist. Ükskõik missugune kord on parem kui meelevaldne kord, mis sunnib ka kõige rikkamat vastu koraani käske salgama oma rikkust. Kuid Selim ben-Hafsi sõduritel on teravad mõõgad ja tema timukatel vastupidavad köied.“ (lk 163, Teine raamat)

Abu el-Kasim rahustas mind öeldes: “Ah, Mikael el-Hakim, ainult oht vürtsitab elu, mugavus ja turvalisus lahtuvad kiiresti ja miski ei anna paremat söögiisu ja sügavamat und, kui hädaohu lähedus. Sest alles siis oskab inimene hinnata iga hetke väärtust, mis tal veel elada on.“ (lk 166 Teine raamat)
Veel ütles ta [Mustafa ben-Nakir]: „Kui usk sunnib dervišit riietuma haisvatesse kitsenahkadesse ja oma ihuliikmetesse haavu lõikama, siis see on derviši ja Allahi vaheline asi ja vaid lihtsameelsed peavad dervišit pühaks nii tobeda käitumise pärast.“ (lk 170, Teine raamat)
“Allah, Allah,“ ütles Mustafa vagalt. „Kõik leiab aset nii, nagu on lubatud. Ja see leiab aset kõige sobivamal ajal, sest Hispaania keisri armee Itaalias on suletud Napoli linna, Prantsuse kuninga ülekaalukate jõudude piiramisrõngasse. Ka tema laevastik on purustatud ja Doria laevastik suleb Prantsuse kuninga teenistuses Napoli sadama. Seega on keisril muud mõelda kui Alžiir. Nii on mulle räägitud.“ (lk 171, Teine raamat)
Aga ma ei tundnud teda veel piisavalt, sest mõne aja pärast tuli Antti tagasi meie juurde õue, veel hullemini kõikudes, kui enne, parv sõdureid kannul. Tal oli peas agaa turban, mida kaunistas vääriskividega tuppe pistetud suletutt, ja ta ohkas tulles ja ütles:

“Halastagu Allah mulle mu ränkade pattude pärast. Vist olen joonud ülearu ja ei tea enam, mida teen, nii et hoidke minust kinni, et ma oma nina puruks ei kukuks. Ma pidin nimelt oma agaa maha tapma, kuigi ülemale vigategemine on kõige hullem asi, mida sõdur võib teha. Olgu mu kaitseks öeldud, et ta oli tõesti õel mees ja haudus jäledaid plaane väikese Muhammedi pea mahavõtmiseks. (lk 178, Kolmas raamat)

Antti tõmbas liigutatult õhku ninna, kuid Mustafa ben-Nakir istus lavatsile surnukeha jalutsisse, tõmbas jalad risti istumise alla ja ütles:

“Me kõik peame ükskord surema ja iga hetk meie elus on ette ära määratud. Allahi tahtmisel istume siin supelmaja pesemisruumis, et saaksid puhastada oma südametunnistust ja korraldada kõik nii hästi kui võimalik. Räägi siis, maadleja Antar, ja ära kõhkle.“ (lk 183, Kolmas raamat)

Selles suhtes ma ei erine teistest inimestest, vaid kindlasti sünnib suurem osa kurja maailmas vaid sellepärast, et inimesel on kergem kuulata teiste kui iseenese sõna. (lk 187, Kolmas raamat)
[Mustafa ben-Nakir:] „Siiski peab sõjas arvestama sündsaid kombeid, nagu ka teistes imestevahelistes suhetes, sest ainult head kombed teevad elu meeldivaks.“ (lk 188, Kolmas raamat)
Kapten de Varga uskus ilmselt, et ka uus sultan on nõus ükskõik millega, kui vaid hispaanlaste soosingu saavutab. See oli minu arvates hea näide inimeste otsatust pimedusest ja uskumatust võimest mõista asju iga kord iseendale meeldival moel. (lk 191, Kolmas raamat)
Ma ei jõudnud tema kõrki kergeusklikkust ära imestada ja sain targemaks mõistes, et kõikides läbirääkimistes jääb nõrgemaks pooleks see, kes siiralt tõtt silmas peab, sel ajal kui teine kägu ajab. (lk 196, Kolmas raamat)
Ta [Mustafa ben-Nakir] plaksutas hajameelselt käsi kokku ja varsti kandis hulk teenijaid meile ette kaanega vaagnatel häid roogi. Naeratades käskis ta mul maitsta esimesena igalt vaagnast ja rikkus sellega mu söögiisu, aga kui oli mind piisavalt kiusanud, ütles ta:

“ Ära karda, ori Mikael. Igalt vaagnalt on enne sind maitsnud juba seitse orja ja ma käskisin sul maitsta vaid sellepärast, et näha, kas oled südames vaba mees. Tõesti vaba mees ei karda mürki ega mõõka, vaid usub oma õnnetähte. Kui inimesele paistab õnnetäht, siis ei saa miski talle kahju teha, vaid õnnetäht valvab teda ka magades. Kui aga inimesel ei ole õnnetähte, siis oleks tal parem surnud olla, sest halb õnn jälitab teda nii magades kui ka ärkvel olles. Kuid vaba mehe õnn on nagu väsimatu dromedar, kelle ta saduldab ja siis mööda taevavõlvi ratsutab.“ (lk 197, Kolmas raamat)

Abu el-Kasim ja mina läksime ruttu paleesse, sest Abu el-Kasim ütles: „Kõrgete isandate mälu on lühike ja nad unustavad kergesti, kui sa pidevalt nende ümber ei hüple. Me peame ometi su venna eest kostma ja juut Sinani kätte saama, ja me saame vähemasti paleest prii söömaaja, kui muud kasu ei tõusegi.“ (lk 219, Kolmas raamat)
Kuid Haireddini pruunid silmad välgatasid tigedalt ja ta ütles:

“Mu armsad lapsed, asjata virisete, sest teate hästi, et olen kõige ettevaatlikum mees ega sea end iial põhjuseta ohtu, kui seda vaid vältida võin. Te teate, et ma ei asu mitte millegi kallale ilma seda hoolikalt ette valmistamata, aga kui siis ründan, ründan esimesena, ootamatult ja täie jõuga. Meri on niisama tujukas kui inimese õnn, aga kui oled kõik oma parimat oskust mööda ette valmistanud, võid end mureta Allahi hoole alla anda, ja just selles peitub meresõja vaheldus ja põnevus, mida hästi teate, sest muidu te minu seltsis ei istuks. Uskuge siis mind, kui ütlen, et kaheksast päevast piisab, ja kui ei piisa, saan ma väga vihaseks, ja ka minusugune leebe loomuga mees võib vahel oma vihas hirmuäratav olla.“ (lk 220-221, Kolmas raamat)

Mustafa ben-Nakir uuris hajameelselt oma ilusaid küüsi ja ütles:

“Ma olen piisavalt kuulnud su tegudest, Haireddin, Näinud sind oma silmaga, usun, et selle naise ennustused on tõsi. Mulle on ka räägitud, et ta on üha puutumatu, ja see teeb tema sõnad seda usutavamaks, sest alles pärast mehega magamist on naine osavam valetama.“ (lk 231, Kolmas raamat)

[Giulia:] „Ja ma ei kavatsenud oma tegudega kiidelda, sest naise jaoks on võrratult parem, kui teda peetakse lihtsameelseks ja mitte targaks. Mehed kardavad tarku naisi ja kui mees paneb käe targa naise ümber ja püüab puudutada tema rindu, kardab mees kogu aeg, mida naine temast mõtleb, kuid lihtsa naise seltsis käitub mees vabalt ja loomulikult, mis on meelepärasem nii naisele kui ka mehele endale.“ (lk 234, Kolmas raamat)
Ka juut Sinan ütles imestusega: „Unistus pimestab sageli inimese silmad ja selle täitumine ei vasta tavaliselt ootusele, kuid sina oled ilmselt saanud rohkem, kui oskasid oodata. Nii pöörase naise kõrval ei hakka sa kindlasti teisi naisi igatsema, ja su elu tuleb odav, Mikael el-Hakim.“ (lk 244, Neljas raamat)
[Mikael:] „Minule on selle asemel pea kõige kallim ja õrnem koht ja mu pea on päästnud meid mõlemat paljudest kimbatustest, ja midagi niisugust ei oleks juhtunud, kui sa oleksid mind öösel sündsalt koju saatnud, aga sina jäid kindlasti jälle palee supelmajja riivatusi jahtima.“ (lk 247, Neljas raamat)
Ja miski ei ärritanud mind rohkem kui säherdune eksiarvamus, sest mõõdukas ettevaatus ei ole hoopiski argpüksus ja enda arvates olin ma oma eluajal küllalt näidanud, et julgen seda mida teisedki, ja vahel isegi rohkem. (lk 253, Neljas raamat)
Kapten de Varga ütles: „Vaprad mehed mõistavad teineteist alati, kuid argpüksid ei saa sellest kunagi aru. Mul on sulle suur palve. Kui selle täidad, võin rahus surra.“

Haireddin vastas: „Ma ei ole surmast veel rääkinud, kuid mis on su soov ja luban juba ette selle täita, kui see on minu võimuses ja su palve ei ületa sündsuse piire vaprate meeste vahelistes suhetes.“ (lk 261, Neljas raamat)

Lõpuks Mustafa ben-Nakir tüdines pahurast vaikimisest, pani raamatu käest ja kõnetas mind sõnadega:

“Oled hämmastav mees, Mikael el-Hakim, ja ma ei tea enam, mida sinust mõelda. Sa tõused mu silmis ja küllap mõistad juba, et vestluse alustaja jääb üldiselt nõrgemaks pooleks. Nii on kõige parem suu pidada ja lasta teisel oma asi ära rääkida, enne kui ise sekkud. Selles suhtes on mul olnud palju abi mu pärsia luuletustest, sest olen liigagi kannatamatu mees. Ma tean mõnda, kes sõrmitseb palvehelmeid oma rõivavoltide vahel, et väärikalt vait olla, ja tark mees loeb kümneni, enne kui midagi ütleb. Vahel peaks hoopis sajani lugema või tegema peas keerulisi arvutusi, aga see nõuab märkimisväärset matemaatika tundmist ja paljud targadki riigimehed on läinud peast segi väärikat vaikimist harjutades. Loobume siis teesklusest, Mikael el-Hakim, oleme omavahel siirad ja kõneleme teineteisele avameelselt kui vennad.“

Taipasin, et ta tahab kavalusega mind oma mõtteid avaldama sundida. Seepärast ütlesin:

“Mustafa ben-Nakir, kui olen õppinud oma suud pidama, siis olen ka õppinud, et ei ole ühtegi petlikumat ettepanekut kui julgustus rääkida omavahel avameelselt. Kes midagi niisugust ette paneb, paljastab juba nende sõnadegagi oma silmakirjalikkuse, pealegi ma lihtsalt ei usu, et inimesed võiksid iial omavahel päris siiralt vestelda. Inimesel on ju raske, kui mitte võimatu olla avameelne ka iseendaga, nii et ta lõpuks ei tea oma südamest just eriti palju. Seda mõistad ehk kõige paremini sina, kes sa ütled, et käid oma tujude järgi.“ (lk 267, Neljas raamat)

“Ma tänan sind selle õnne eest,“ ütlesin pilklikult, kuigi tema sõnad olid pannud mind hoolega kuulama. „Ma ei ole siiski auahne mees ja mulle tundub, et mida kõrgemale ori ronib, seda kõrgemalt ta ka ükskord kukub.“ (lk 269, Neljas raamat)
Giulia ütles: „Nii liialdav sõprus kahe mehe vahel on kahtlane asi. Kui nad ka veedavad oma päevi koos, siis kas nad peavad tingimata ka kõrvuti magama, sest minu arvates võiks sultanite sultan valida endale loomulikumaid voodikaaslasi.“

Kuid Mustafa ben-Nakir ainult naeratas oma säravate silmadega ja ütles: „Meestevahelises sõpruses on palju niisugust, mida naised mitte kunagi ei mõista ega talu, kuid selles asjas ei peaks sa hauduma inetuid kahtlusi, sest sultan Soliman imetleb vägagi rõõmsaid naisi ja tal on juba mitu poega, kellest esimene, minu nimekaim Mustafa, sündis ühest imekaunist tšerkessi orjatarist.“ (lk 272, Neljas raamat)

[Mustafa ben Nakir:] „Kes on rännukihu verre saanud, sellel on raske rändamist jätta. Ehk võtan kunagi su endale rännukaaslaseks kaugetesse maadesse, kuni Pärsia ja Indiani välja, kui su habe ei ole sultani serailis jõudnud liiga pikaks kasvada, Mikael el-Hakim.“ (lk 274, Neljas raamat)
Nähes, et hämmastun, jätkas Mustafa ben-Nakir öeldes:

“Võib-olla pead mind ja mu isandat suurusehulludeks, ori Mikael, kuid ajaloos on aegu ja hetki, mil kõik endine oleks nagu küps, et kaduda, ja selle asemele tõuseb midagi uut. Sa ei tunne veel Osmanite riiki, ori Mikael, ja ka islamit ei tunne sa veel õieti. Kristlaste keiser on ise esile mananud selle mõtte, sest tahab saada oma määratus võimuahnuses kogu maailma isandaks ja püüab võita Prantsusmaad ja alistada kõik Euroopa maad oma võimu alla, et suunata nende ühine jõud suureks ristiretkeks Osmanite riigi ja sultani vastu. Kuid sa ise oled oma silmaga näinud, ori Mikael, kui asjatult ta püüab raudahelatega kokku siduda lagunevaid riike, nii nagu püütakse raudvööga päästa vanadusest pehkivat puu laiali lagunemast. Sellepärast peab keisri kukutama ja maailma isandaks saab sultanite sultan Soliman. Selle asja kohta on arvukaid ennustusi, mida on asjata üles lugeda, sest mina ei usu märke ega endeid, vaid ainult külma mõistuse etteöeldud kavatsusi, mis teostuvad sammhaaval, nii nagu Allah tahab.“

Ja ta jätkas: „Me oleme vaibakudujad, ori Mikael, ja me koome tohutut vaipa. Igaühel meist on kudumiseks eri värvi lõngad ja mustrid, aga vaiba tervet kuju me ei aima. Ometi on see olemas, ja lõngad võivad katkeda, värvid minna viltu ja mustrid segamini, kuid kannatlik kaitsja parandab eksitused kohe, pidades silmas suurt tervikpilti. Hakka ka sina vaibakudujaks, ori Mikael, ja iga sinu tegu ja mõte hakkab täitma väikest tühja kohta suures vaibas ja sa ei ela asjata, vaid su elul on mõte.“ (lk 275, Neljas raamat)

Giulia oli kannatlikult kuulanud, aga nüüd ta tõusis öeldes: „Olen kuulnud naisi supelmajas kileda häälega patramas, et nende seas oma häält ei kuulegi, aga ka nende jutuvadinas on rohkem mõistust kui meeste mõttetus suupruukimises. Silmad peas pärani, räägite vaibakudumisest ja maailmavalitsejaks olemisest, keisrist, sultanist ja Mikaeli habemekasvust, aga selle ajaga kuivavad kanapojad savikannus ära ja kastmele tuleb paks nahk peale.“ (lk 276, Neljas raamat)
[Mustafa ben-Nakir:] „Naistel on nimelt kombeks küsida lakkamata nõu teistelt ja siis teha ikkagi vaid oma pea järgi.“ (lk 277, Neljas raamat)
Aimasin halba, kuid püüdsin teda küünarnukkidest üles tõsta ja rahustada. Tema aga nuttis aina kibedamalt, kuni Mustafa ben-Nakir sai pahaseks ja ütles:

„Lõpeta see tönnimine, Dalila, sest südames oled sa ometi kaval naine. Ei ole midagi tüütumat ja asjatumat kui kasutu saladuste avaldamine, meeste ja naiste suhetes oleks võrratult parem, kui kumbki mataks oma eksituse oma südamesse, ilma teise meelt pahandamata. Ka kõige hardamast andeksandmisest hoolimata tõusevad saladused aastate jooksul esile nagu kummitused ja kripeldavad siis veel hullemini kui praegu, kui himu ja hellus hajutavad ka kibeda pahameele. Miks, Allahi nimel, ei lase sa siis Mikaelil end purju juua, vaid kiusad teda asjata?“ (lk 277-278, Neljas raamat)

Ta [Giulia] hakkas Mustafa ben-Nakiri rutuga toast välja lükkama, kuid Mustafa hoiatas mind sõnadega:

“Pea meeles, Mikael el-Hakim, armastus on meeldiv uim ja kirg hukutav joobumus, kuid joobumuse järel tuleb kord alati ärkamise kõle hetk ja kire kassiahastus on alati koledam kui see, mida tekitab vein.“ (lk 282, Neljas raamat)

[Antti:] „Samas on muhameedlaste laulatus küll üsna puudulik talitus kristliku abielusakramendi kõ[r]val, mille papp pühitseb ladina keeles, aga kuivõrd olen sinu naist Giuliat tundma õppinud, siis kardan, et sul on raskem saada temast lahti kui temaga samasse voodisse.“ (lk 284, Neljas raamat)
Sellal kui ta hääl mõttetult mu kõrvus vulises ja soe rind oli minu pihus, hakkasin kui unes ja nagu varem sama hetke läbi elanuna mõtlema, kes ta õieti on ja mis mind temaga seob. Mu pea valutas, mu hing tõmbus külmaks ja ma tundsin valusalt, et pärast mu meelte joobumuse kustumist oli ta vaid võõras inimene, kes lamas juhuslikult mu kõrval, ja meie lähedus oli üksnes kahe inimkeha üksildane lähedus. (lk 285, Neljas raamat)
Kuid ta [Haireddin] vandus, et nülib mind elusalt oma käega, kui varastan rahast oma taskusse rohkem kui viiskümmend kuldraha. Ta ütles, et tunneb orjade kombeid ja teab hästi, et varastan tema tagant igal juhul, ja et ta ei taha minu üle selle pärast liiga karmilt kohut mõista, sest tunneb inimloomuse nõrkust, kui ma vaid lepiksin varastama parajuse ja sündsuse piirides. Tema kahtlustus solvas mind, nii et mul tõusis veri pähe ja ma keelasin tal vihaste sõnadega minu aususes kahtlemise. Ta naeris magusasti mu tundelisuse üle, patsutas mind seljale ja saatis mu enda eest minema, nii et Abu el-Kasimi majja tagasi jõudnud, hakkasin kõhklevalt mõtlema, kas piinlikult täpne ausus ei ole vaid inimese liialdatud eneseväärikus, sest inimene ei saa olla üheski asjas täiuslik, vaid puudulikkus ja ebatäiuslikkus kuuluvad inimese loomulikku olemusse. (lk 296, Neljas raamat)
Ja selles asjas ei ole vahet kristlaste ja muhameedlaste vahel, orja või sultani vahel, vaid kõik mehed on ühtviisi nõrgad oma naise ees ja naine sõtkub neid kui pehmet tainast. (lk 297, Neljas raamat)
[Mikael:] „Oma usu kaotanul on alati kindlam vait olla, sest suur hulk inimesi tahab igavesti uskuda, ja usu möödapääsmatu tagajärg on teiste tapmine usuliste lahknevuste pärast.“ (lk 317, Neljas raamat)
[Aloisio Gritti:] „Ta äratas oma suupruukimisega avalikku pahameelt, nii et ta kutsuti mõlema ilmajao sõjakohtunike ette ja nemad mõistsid ta peast ilma jääma, sest uskuda võib muidugi mida tahes, kui aga suu kinni pead.“ (lk 318, Neljas raamat)
Nii tundus, nagu oleksid kõik väravad meie mõlema ees jälle kinni selles salapärases linnas, kus edu saavutamiseks ei paistnud olevat mingit seadust, vaid ainult tuju ja juhus otsustasid inimese saatuse üle. (lk 353, Viies raamat)
Uskumatu pilt, mida pakkus tohutu armee, kinnitas mu meelt ja ma hakkasin uskuma, et Allah tõesti oli määranud kristlaskonna hävima islami võimu all, sest nii tohutut armeed ei oleks keiser suutnud palgata isegi mitte kõigist kristlikest maadest kokku, kui tal ka oleks olnud raha, et oma vennale Ferdinandile appi tormata. Kuid keisril ei olnud ju raha ja teda takistas üha sõda Prantsusmaa vastu. Lisaks oli Saksa riik Lutheri pärast täielikus kaoses ja Lutheri sõbrad ei tahtnud hoopiski aidata keisrit või tema venda, vaid vastupidi, nende asjale aitas kaasa kõik, mis nõrgendas keisri võimu. (lk 391, Kuues raamat)
Antti vaidles mulle ägedasti vastu: "Mu vend Mikael, ära räägi rumalusi, sest sina ei mõista sõjakäigu asjasest asjadest rohkem kui siga tinalusikast. Kui sõjapidamiseks läheks mõistust vaja, siis tõepoolest, sõdu peetaks teistmoodi kui tänini või vähemasti mõeldaks kaks korda, enne kui pasunaid puhudes sõtta minnakse ja tullakse tagasi, hambad irevil haavu lakkudes. Ei, ei, Mikael, sõjapidamisel ei ole mõistusega midagi tegemist, sest sel juhul jäetaks sõjad kenasti pidamata." (lk 401, Kuues raamat)
Tõlkisin talle [ehitaja Sinan] oma mõtted ja ta noogutas pead öeldes:

“Kõige haletsusväärsem ja imeteldavam inimeses on tema määratu valmisolek surra oma usu ja õigeks peetud asja eest, kuigi ka kõige rumalam peaks aru saama, et mitte kellegi usk ei saa olla veatu ja asi lõpuni õige, sest Jumal on loonud inimese juba loomu poolest puudulikuks. Inimene ei või tunnistada oma usku ja asja kuidagi õigeks selle eest langedes ja niisama vähe paraneb asi või usk võidust. Lubab ju Allah oma seletamatuses võita niisama tihti õigel kui valel asjal ja sellepärast ei saa ükski inimene ette teada, mis asi on Allahi ees õige ja mis vale. Niisiis vaid jõud ja hoopiski mitte igavene õigus otsustab riikide ja rahvaste saatuse, ja mida targemaks ja arukamaks rahvas saab, seda nõrgemaks jääb ta sõjas. Sest tark inimene saab aru sõja mõttetusest ega haara meelsasti relva järele. Ehk seepärast ongi Allahi eesmärk, et rahvad lainetavad ajast aega üle üksteise, uputades endast nõrgema igaveses lainetuses, mis tõstab inimese ja rahva üheks hetkeks oma õlgadele ja paiskab ta siis kohe lainepõhja. Neid ketserlikke mõtteid luban endale siin süngel väljal, kus meid ei kuulata, kuid ulamaade ja mufti ees vaikin, sest vaikimine on alati tõelise tarkuse märk. Kuid kui olin oma mõtted ära selitanud, valisin ehitaja ameti, sest kui vahetuvad ka ajad ja rahvad, siis kõige kauemini säilivad suured hooned, ja tõepoolest, ega inimese kätetööst ei jää küll midagi muud alles kui suured kivihooned.“ (lk 422-423, Kuues raamat)

Kuid Antti ütles arukalt: „Tõtt öelda on janitšarid alati oma tahtmist saanud ja ka sultan ise ei suuda neid talitseda muidu kui rahaga, kui nad kord oma kallid pajad kummuli on löönud. Lisaks mõistan kui sõdur hästi nende tundeid, sest vaba röövimine on sõdurite ühesugune õigus nii kristlaste kui muhameedlaste, isegi paganate seas. Ja vaesel sõduril ei ole muud tasu kõigi vaevade ja elu ohtuseadmise eest.“ (lk 437, Kuues raamat)
Ta [Antti] kõneles, vaadates isukalt enda ümber, ja mina hoidsin tal käsivarrest kinni. Lõpuks vaatas ta mulle oma ausate hallide silmadega otsa ja ütles:

“Jumal halastagu, Mikael, kas me siis mõlemad ei ole sõdurid! Mis kuramuse kasu meil on, kui teised saavad kogu saagi, sest linn rüüstatakse igal juhul. Raha on minu arvates alati olnud parem oma kukrus kui teise omas. Hüüete järgi otsustades pakuvad kaupmehed noorte poiste ja tüdrukute eest häid hindu.“ (lk 438, Kuues raamat)

[Suurvesiir Ibrahim:] „Kuid inimest võib kasutada oma eesmärkidel vaid teatud piirides, arvestades iga hetk tema ebakindlust ja nõrkust võõraste ahvatluste ees.“ (lk 441, Kuues raamat)
[Suuvesiir Ibrahim:] „Kui tühine on elu rumal pisike mäng, kui julm ja tujukas ja kõigest hoolimata imeline see on! Kuidas võiksin sind usaldada, Mikael el-Hakim, kuna oled vaid inimene. Hobuse truudust ja koera kuulekust võib usaldada, aga mitte inimest. Koer ei hammusta kätt, mis teda silitab ja söödab, kuid inimese kõige hullem vaenlane on alati talle kõige kallim inimene, ja ehk on inimene oma südame salajas iseenese kõige hullem vaenlane.“ (lk 442, Kuues raamat)
Ta [Julien d'Avril] lõi hardalt risti ette, palus Jumalat, et see meile meie jõledad kahtlused andeks annaks, ja ütles:

“Issanda teed on äraarvamatud ja temale ei ole miski võimatu.“ (lk 497, Seitsmes raamat)

Sel moel kasutas see ahne juut salakavalalt ära meie surmahäda, kuid kannatas kindlasti ka kergeid südametunnistuse piinu, sest kirjutas veel oma kirjas, et on kindlasti aus mees, mõistuse piirides muidugi, ja peab sellepärast vajalikuks nimetada, et igasuguses arukas tehingus määrab kauba hinna see, kui hädasti ja kiiresti ostja seda vajab, ja tema kui juut ei pea end olevat kohustatud arvestama sõjakomissari pasundatud hindu, sest need on lõpuks vaid silmapetteks, et ausaid inimesi röövida. (lk 508, Seitsmes raamat)
Ütlesin ausalt: „Luther on isepäine mees, nagu mina kõige paremini tean, ja tahab olla üksi nagu kukk sõnnikuhunniku otsas ega kannata teisi prohveteid. Omaettehoidmine kuulub peale selle igasuguse ketserluse loomulikku olemusse, sest kui kord hakatakse kirjatähti painutama, siis painutab üks ühe, teine teise kirjatähe, kuni lõpuks varisevad kõik kirjatähed ja prohvet kuulutab, et Jumal kõneleb otse tema suu kaudu. Kuid nad on igal juhul kristlased ja ühinenud protestantlik Saksamaa pöörduks niisama hirmutavalt nii islami kui ka paavsti vastu.“ (lk 523, Seitsmes raamat)
Oleks võinud kergesti arvata, et neis oli mingi varjatud hingeviga, mis ei lasknud neil korraliku eluga kohaneda. Dervišite elukommetest räägiti rohkesti inetuid lugusid. Kuid vajaduse korral oskasid nad näiteks dervišite lippu kandes käituda kõige väärikamalt, kuigi alati pilklik helk silmanurgas. Nii uskusin neid, kui nad ilma mingi sunnita kinnitasid, et on vabatahtlikult valinud elu vaesuses ja puuduses, mitte et niisugune elu oleks Allahi jaoks väärikam kui usin sündsus, vaid kuna see andis vabaduse mõelda kõigist asjadest nii, nagu ise tahad, ilma sultanit liialt austamata. (lk 623, Kaheksas raamat)
Kui ma püüdsin seletada, et teemant on igal juhul kallis asi, mille võis hädaolukorras maha müüa, nii et lisaks võrratule ilule andis see omanikule teatud majandusliku kindluse, tõmbas pesemise ja palvetamise unustanud luuletaja Baki vaibaserva oma tolmuste jalgade peale varjuks ja ütles:

“Asjad ei ole hoopiski mitte inimese omad, vaid aja jooksul hakkavad asjad inimest enda omaks pidama. Teemantidel ja iluasjadel ei ole mingit muud tegelikku väärtust kui neis peituv kaunidus, kuid omaniku muudab kaunidus niisama hästi orjaks kui inetus. Tulbipõselist tüdrukutki on kindlam armastada kaugelt kui liiga lähedalt, sest kui oled tema omanik, saad tema orjaks ja minetad vabaduse. Niisamuti on igasugune omanikuks olemine vabaduse kaotamine ja vabaduse kaotamine pikaldane surm. Nii unetaoline ja lühike on meie elu, et kõige rohkem võidad, kui elad oma elu algusest lõpuni vabana. Räbal keep on seega aukaftanist parem, kuid uued sandaalid võiksid mulle siiski kinkida, Mikael el-Hakim, sest omad kaotasin eile öösel ära, kui jooksin pakku ühe vihase abielumehe eest, kes ei saa luulest kohe üldse aru.“ (lk 624, Kaheksas raamat)

Niimoodi olin sunnitud vaikiva pealtkuulajana mõrult tunnistama kogu kõrge poliitika täielikku meeletust, sest ka kõige parematest kavatsustest hoolimata ei suuda inimene seda valitseda, vaid asjade käigu otsustavad olud. (lk 636, Kaheksas raamat)
Vürstile ja suurtsugu mehele on rahvas alati valmis andeks andma ka kõige hullemad eksimused, aga et keegi rahva enese keskelt tõuseb teistest kõrgemale positsioonile, seda ei kannatata. (lk 688, Üheksas raamat)
Kui lahku läksime, ütles Piri-reis nukralt:

“Ära riidle minuga, suurtsugu kapudan-paša, kui siiski tunnen mõru meelehärmi sinu otsuse üle. Olen juba vana mees, aga iga kord, kui püüan parimat, olen pidanud jääma vaid poolele teele kõike uut hullemini kui kividega pillutud saatanat kartvate merepašade vastuseisu pärast. Ka sina jääd poolele teele, Haireddin, ja jälle jõuavad kristlased meist ette, nii nagu nende kell ja ajaarvamine on muhameedlaste ajast ees. Kõige hiilgavamad ja julgemad plaanid on minu majas õide puhkenud vaid selleks, et kohe närbuda inimeste mõistmatuse jäises puhangus.“ (lk 731, Üheksas raamat)

Inimene usub alati meelsamini seda, mida loodab, keeldudes nägemast koguni omaenese silmade selget tunnistust. (lk 752, Üheksas raamat)
Kõige saavutatud rikkuse, luksuse ja elumugavuse kõrval olid teadmised ja mõistmine siiski minu arvates inimesele elus kõige väärtuslikumad, kuigi teadmise kasvamine ehk vaid lisas inimesele muret. Kuid kõrgeid ülikoole ma enam ei igatsenud nagu oma nooruse päevadel, sest olin juba liiga selgesti taibanud, et suurim õpetatus ei olnud alati faktilistes teadmistes, vaid haisvatesse kitsenahkadesse riietatud derviš, siledaks kulunud rännukepp pihus, teadis sageli elust ja inimestest rohkem kui õpetuse kaheksa kõige kõrgemat aukaftanis valvurit kokku. (lk 756-757, Üheksas raamat)
Kõige parem oli vaadata igaks juhuks ette asjades, millest ei võinud midagi kindlat teada. (lk 772, Kümnes raamat)
“Inimeste kadedus, kibe kui sapp, on kõige kindlam tõend mehe õnnest ja edust,“ kinnitas ta [Abu el-Kasim]. (lk 781, Kümnes raamat)
[Antti:] „On ju patuse suurim rõõm näha, kuidas vaga õigelt teelt kõrvale libastub.“ (lk 788, Kümnes raamat)
Nõrkus, ütlesin endamisi, su nimi on inimene. Kuid haletsevad mõtted ei parandanud mu oma lootusetut seisu mitte sugugi. (lk 796, Kümnes raamat)
Oli ju alati kergem asjad ootele jätta kui eksida. (lk 819, Kümnes raamat)
Olin juba liiga mitu korda märganud, et ka kõige suurem rikkus ei tee inimest õnnelikuks, kui uss salaja tema südant sööb. Seevastu möönan muidugi meelsasti, et sünnis jõukus rahustab mingil moel inimest ja teeb ebaõnnestumised talle kergemaks üle elada. (lk 820, Kümnes raamat)
Eunuhh ütles: „Oh, suurtsugu Mikael el-Hakim, oled imelik mees, kui arvad, et rahvas mäletab, mis toimus nii kümme aastat tagasi. Rahval on rahva mälu. Vaene mees ei mõtle muust, kui et ta peab vahetama hea hõbeda odavama hõbeda vastu, kui ta ei taha ilma jääda oma ninast karistuseks endiste asperite varjamise eest kassalt. Sultanit ei või keegi süüdistada, sest sultan oma kõrguses on kõikidest alatutest süüdistustest ülemal. Kuid süüdlane tuleb muidugi leida ja miks, Allahi nimel, me ei süüdistaks suurvesiiri, nagu oleme juba kaua harjunud süüdistama teda kõiges, mis toimub. Suurvesiir on vaid ori ja sultani paha tuju süljekauss.“ (lk 820-821, Kümnes raamat)
Eunuhh pühkis oma õliseid käsi kaltsu sisse, heitis mulle kavala pilgu ja ütles: „Ehk ei ole suurvesiiri arvamist küsitud. Mis see tema asi on, kuidas kassa vahetusraha puudumise ära korraldab. Ega tühise asjaga sobi tülitada suurt isandat, kellel on selletagi alati kiire.“ (lk 821, Kümnes raamat)
[Meister Francois:] „Ka naised tujutsevad vähemasti korra kuus, kuid mõistev mees talub rahulikult nende vaevad.“ (lk 824, Kümnes raamat)
[Suurvesiir Ibdrahim:] „Enese õigustamine on niisama asjatu kui süüdistamine, kui kaalukauss on täis saanud ja kaal lööb kõikuma. Seda ei saanud ma takistada ja ükski inimene ei oleks saanud seda takistada, sest me ise ei valitse oma tegude üle. Ei, me ei valitse oma tegude üle, vaid vastupidi, teod valitsevad halastamata, juhatades vääramatult uutele tegudele. Tihti taipasin õigesti, niisama tihti eksisin, sest olen ainult inimene, aga oleks meeletu kiidelda õigete mõtetega või õigustada eksimusi, sest mõlemad on nähtamatutest niitidest, millest saab punuda tugeva köie mind kinni siduma. Igaühe neist oleksin võinud vaevata katki teha, aga kui süüd aegade kuludes ühte põimuvad, ei suuda ka kõige tugevam inimjõud enam kägistavat köit katkestada. Nii valitsevad sündmused inimest ja mitte inimene sündmusi, on siis jõud ja võim näiliselt nii määratu kui tahes.“ (lk 830, Kümnes raamat)
[Suurvesiir Ibdrahim:] „Ustavuse eest ei täna sind keegi, sest kogu kõrge poliitika seisukohalt on see ainult rumalus.“ (lk 834, Kümnes raamat)
[Suurvesiir Ibdrahim:] „Et sind köidab minu külge tänulikkus? See ei ole ometi tõsi. Ei ole olemas tänamatumat olendit kui inimene, sest vastupidi loomale vihkab inimene südames oma heategijat alati ja annab lahkesti andeks ka halva, aga teenimata headust ei iialgi. See haruldane omadus eristab inimest kõige paremini headest ja leebetest loomadest, kes tapavad üksteist vaid, et oleks süüa. Miks ometi, Mikael el-Hakim. Räägi, sest olen väga uudishimulik.“ (lk 835, Kümnes raamat)
[Mikael:] „Ükski arukas muutus maailma asjades ei saa olla muud kui muutus paremuse poole. Inimese loomus oma aegluses ja puudulikkuses teeb küll võimatuks liiga järsud võnked paremale ja pahemale. See on parim pidur, mis takistab vankreid ojja kukkumast, kui näiteks geomailerid sikutaksid salaja ohjadest.“ (lk 850, Kümnes raamat)
Ta [Mustafa ben-Nakir] vaatas mulle imeks pannes otsa ja ütles külmalt: „Mul on maailmas oma positsioon ja ülesanne. Tõelisuse taju on kõrge poliitika esimene ja vältimatu seadus. Vaid aruta mees murdub koos kaotatud asjaga. Tark loobub aegsasti asjatust lahingust, teeb täispöörde ja ühineb võitjate väega kui üks neist, et saada osa saagist. Kõige paremal juhul õhutab ta enne minekut rumalaid jätkama lootusetut vastupanu, et jõuda õigel ajal läbirääkimistele ja krabada endale saagi jagamisel parim istekoht. Tegelikult on reetur alati võrratult paremal positsioonil kui võitja ise, sest ta teab rohkem ja võib oma teadmise kalli hinnaga maha müüa.“ (lk 865-866, Kümnes raamat)
Kuid ta [Mustafa ben-Nakir] ei vihastanud ja ütles oma laitmatut enesevalitsust säilitades:

“Oled siis südames ometi rumal mees, Mikael el-Hakim, ja ma olen sinus eksinud. Pea ainult meeles, et inimesi karistatakse rumaluse eest. Kurjuse eest ei karistata, ahnuse eest ei karistata, reetmise eest ei karistata, häbi eest ei karistata, äralangemise eest ei karistata, ainult rumaluse eest karistatakse inimesi. Küllap mõistad, et ma räägin peamiselt kõrgest poliitikast, kuid sama seadus käib elu kohta nüüd ja alati. Iseäranis tõde on kõige hullem ja karistatavam rumalus, Mikael el-Hakim, sest vaid poolearulised arvavad, et on leidnud tõe. Sa ise tead seda hästi, kui viitsid mõelda, kuid me ei kõnele sellest asjast rohkem. Ma ei taha mingil moel sinusugust rumalat meest meelitada.“ (lk 866-867, Kümnes raamat)

[Kislar-agaa:] „Selles ei ole ju tegelikult midagi halba, sest igaüks peab oma võimaluse ära kasutama. Nüüd on minu võimalus, nagu kindlasti mõistad.“ (lk 894, Kümnes raamat)
Inimesel on komme teha siiralt mitmesuguseid asjatuid otsuseid, millel ei ole mõninga aja pärast mingit kasutust. (lk 898-899, Kümnes raamat)