Minna Lindgren

Minna Liisa Gabriela Lindgren (sündinud 22. jaanuaril 1963 Helsinkis) on soome toimetaja ja kirjanik.

Raevukas lesk

Minna Lindgren, "Raevukas lesk", tlk Ülle Tarum, Pegasus, 2022

Hellule meeldis keeli õppida, kõiki võimalikke keeli. Ta ütles ikka, et õppida tuleb selleks, et teraseks jääda. Samal põhjusel käis Pike juba viiendat aastat turistidele mõeldud hispaania keele kursusel ja lisaks hakkas sel sügisel meiega koos itaalia keelt tudeerima, kuna kavatses millalgi ikkagi ellu viia oma Toscana veinireisi unistuse. Romaani keelte õppimisel olid neil kui vanadel kaladel ranged põhimõtted.

"Subjunktiivi ei tasu näppida. Alati saab otsast peale uuesti pihta hakata," seletas Hellu teadjalt. (lk 25-26)

Neetud, minust sai vanaema umbes samal ajal, kui esimesed kuumaboo üleminekuikka pinget tõid. Marko teismeea armastus jäi kogemata rasedaks ja vaid paar kuud pärast kiirpulmi sündis neil tütar. Olin vanaemaks saamisest ja oma poja liigvarajastest täiskasvanukohustustest niivõrd šokeeritud, et ei võtnud uut rolli omaks sama professionaalselt kui mu lang, see tähendab minia kuradima ema, kes kohe, kui oli rasedustesti tulemusest kuulnud, kuulutas, et on Memm ja sellest peale tutvustas end kõikjal ja kõikidele Memmena, just nagu oleks ta paganama päris nimi lapselapse sünniga rahvastikuregistrist haihtunud. Just tema hakkaski mind vanamemmetama, kuigi,jeerum küll, ma polnud veel viiskümmendki. (lk 26)
Tellisin juuksurilt täispaketi ehk kogu kupatuse. See tähendab siis pesu, õlihoolduse, massaaži ja psühhoanalüüsi, mitme värviga triibutamise, fassonglõikuse, föönitamise ja lõpuks lakkimise — protseduur just nagu antiikmööbli restaureerimisel. (lk 36)
"Juukseotsad on pisut haprad... või, noh, kuivad, seepärast kasutan oliiviõlipõhist palsamit, milles on ka kaera, mandlit ja tammetõrusid."

Mõtlesin, kui palju väärt toidukraami jääb inimestel söömata, sest see topitakse pensionäride elututesse, endast juba kõik andnud juustesse, ja langesin kergesse transsi, kuna piiga tugevad sõrmed masseerisid mind õrnemalt ja elegantsemalt kui keegi eales varem. Ah kui tänulikud meie, kliendid, oleme vähimagi hellituse eest, mida näiteks minu kutsealal pole tõesti võimalik pakkuda. Kas mu juuksur ise kah taipab, et on tegelikult suur rõõmutooja, suisa heategija? (lk 36-37)

Kirevase päralt, misasi üldse on lastekasvatus? Pelgalt neetud moevoolud. Vahetuvad meetodid tekitamaks süütunnet neis, kes ei oska olla paljunemata. Minu lapsepõlves tähendas kasvatus külma vett ja karastumist, käsukorras tööd ja kehva toitu, vanemate austamist ja koolitarkuse pähetuupimist, ranget distsipliini ja hirmuvalitsust. Täiskasvanute tingimustel. Mu enda lapsed sattusid aga vabakasvatuse kuldaega, mis tähendas, et elu käis laste tingimustel. Nemad, sunnikud said madrusesärkides ringi lipata ja end teostada. Mina olin omadega kõik need aastad nii kuradima läbi, et ei jaksanudki õieti kasvatada. Tegin midagi süüa ja kamandasin magama — see oli minu panus nende kasvatusse. (lk 48-49)
Vaid isekas inimene sokutab oma lähedase hoolekandeasutusse — nõnda karjuvad kõik. Ligimesearmastus, susi neid söögu. Säästuabiliste strateegia, põrgu päralt, rõhuda ligimesearmastusele, kuna ühiskond kõige nõrgematest enam ei hooli.

Seda, et olen mitteametlik hooldaja, taipasin alles siis, kui olin juba kuus aastat 24/7 oma toataime eest hoolt kandnud. Sõlmisin ühiskonnaga tähtajatu sunnitöö kokkuleppe. "Liigume edasi üks päev korraga," ütles sotsiaaltöötaja. Rahapalk ja õigus puhkusele. Mäletamist mööda sain 300 eurot kuus — miinus maksud — selle eest, et ma ei sokutanud Ollit riigi hoole alla, mis olnuks hiljemalt pärast teist rabandust täiesti õigustatud. Ühiskond säästis sellega 75000 eurot aastas. (lk 58)

Siis aga meenus talle, et ta räägib ju lubjastunud taibuga raugaga. "KAS SA IKKA OSKAD FILMIDA? MOBIILIGA?"

Laste esinemiste puhul oligi kõige tähtsam nende salvestamine, ehkki keegi kunagi ei vaadanud noid väriseva käega ja liiga kaugelt filmitud trollitantse ja päkapikuetendusi, milles emme hingeliigutusest nutune õhkimine mattis nii laste hääled kui ka muusika. Kuid linnuke oli sellega kirjas, kuni salvestis tükkis arvutiga aegus. Minust oli vanaemana saanud videote tegemisel kibe käsi, selles polnud mind tarvis õpetada, erinevalt telekapuldist. Marko esimese tootmispartii saavutusi võtsin algul videolintidele — mida aeg edasi, seda väiksematele — ja need viskas Susanna pärast Olli surma koristushulluse käigus ära; seejärel salvestasin mälukaartidele, mis samuti rändasid prügikotti, ning nüüd siis hakkan kaksikute sebimist pilve riputama. Ja seal hõljuvad need veel pärast sedagi, kui asteroid on maakeraga kokku põrganud ning ellu on jäänud vaid bakterid ja prussakad.

"Laen faili sulle Google Drive'i. Või Dropboxi. Või iCloudi, Picasasse, kuhu iganes soovid," ütlesin.

"Ahaa. Jahaa. Seda et... pean Petriinalt küsima, mida ta kasutab." (lk 80)

"Mina ei hoia mustadeks päevadeks midagi. Need on mul juba seljataga!" rõõmutses Pike. "Kuid rahaasjades olen täpne. Kaalun väga põhjalikult, kuhu oma veeringud investeerin. Ja sõpru ning vahuveini pole ma kunagi kahetsenud!" (lk 106-107)
Hommikul helistas mulle keegi hädine pooltöötu majandusuuringutest ning palus mul ohverdada neli minutit paari sotsiaalse küsimuse arutamiseks. Kuna mul polnud midagi targemat teha, olin nõus. Esimene küsimus oli mu vanus. Küsitleja luges püüdlikult ette erinevad vanuserühmad, alustades 9-aastastest. Viimane sats olid 61-65-aastased. Ja kui ma siis ütlesin, et olen 74, teatas too telefoniahistaja, et ma ei sobi vastajate sihtgruppi. Puhtast uudishimust küsisin, mis teemat uuring puudutas. Neid oli mitu: riigikaitse, Ahvenamaa autonoomia, kodanikupalk ja igapäevased ostud toidupoest.

"Ja neist asjust peaks mõni 9-aastane teadma rohkem kui mina? Ma täitsa vihastasin selle tegelase peale." (lk 107)

Seenager on just kõike seda, millest teismelised unistavad — ainult et 60 aastat vanem.

"Tööd me ei pea tegema, kuid kontole raha tiksub, meil on omaette elamine, juhiload ja auto, keegi ei käsi teatud kellaajaks koju tulla ja me ei pea kartma rasedaks jäämist. Lihtsalt täiuslik!" (lk 108)

Mul oli ju juba selge pilt, kuidas mu lapsed suhtuvad võimalusse mõelda minust kui naisest. Ma olen nende ema, ma kuulun neile, nende maailmas pole mul muud ülesannet kui olla oma halvasti kasvatatud lapselastele vanaema, nende tulevase päranduse kosutaja ning nende petlikes mälestustes armsa isa abikaasa ja ennastohverdav põetaja. Ning lisaks keegi, keda süüdistada kõiges halvas, mis elus juhtub. (lk 127-128)