Mircea Eliade

Mircea Eliade signatuur

Mircea Eliade (13. märts 1907 Bukarest – 22. aprill 1986 Chicago) oli Rumeenia päritolu usundiloolane, filosoof ja kirjanik.

"Kogemata avastatud tõdedest"

Tsitaadid väljaandest: Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33/2002.

Minu kaasaegsete (ja tihti minu enese) juures teeb mind kõige rahutumaks too kummaline tõsiasi, et elu esmane mõte on unustatud, too huvipuudus meie intellekti kõige pakilisemate vajaduste suhtes. On inimesi, kes teavad kõike eetikast, aga pole endalt kunagi küsinud, mida tähendab tõeline sõprus. On selliseid, kes uhkeldavad tehtud töödega või lahendatud probleemidega — samal ajal kui nende pelk olemasolu on tõeline ime. Meie kõige tavapärasema sõnavara igas sõnas kätkeb ime. Palutakse vaid neid tähele panna. (lk 8)
Naeruväärsuselt on alati midagi õppida; võid seda tajuda või tõlgendada, nagu tahad, oled vaba võtma, mis sulle meeldib, ja tegema sellega, mis pähe tuleb. Ratsionaalse, õigustatu, tõestatu ja autasustatuga on asjalood teisiti. Need tõed või hoiakud ei huvita enam elu, mis valmistub esile kerkima. Need tõed hoiavad maailma paigal. Keegi ei vaidle neile vastu ja keegi ei kahtle nende paikapidavuses. Need on surnud. Võit ise sai neile hauakiviks. Need tõed kõlbavad pruukida perekonnas, riigiasutustes ja pedagoogikas. (lk 9, "Üleskutse olla naeruväärne")
Naeruväärsus on vormel, mille inimkond on käibele lasknud siiruse vastu. Pole olemas inimlikku, siirast tegu, mis poleks naeruväärne. Ja armastuses on tõepoolest ülendav just tõsiasi, et sel õnnestub ületada naeruväärsus kahe inimese vahel, maha suruda nende siirust loomusunniliselt vaos hoidev tsensuur. Armastus on naeruväärne vaid kolmandale isikule. Ülejäänud suured siirusavaldused tunduvad naeruväärsed kõigile. (lk 11, "Üleskutse olla naeruväärne")
Suvi! — see on kogemata avastatud tõde, palju väärtuslikum kõigist traagilistest tõdedest (mis polegi traagilised). Suvi on tõde, mida keegi tähele ei pane, mis eksleb huupi tänavail, millest oled ehk sadu kordi mööda läinud. Kuna see on aga pelk juhutõde, kuna seda ei avastata heitluse ja pingutuse hinnaga, ei räägi sellest keegi ega ülista seda keegi. See tärkab hinges äkki, ja sa paned selle sügavust, rõõmu ja viljakust imeks. (lk 18, "Kogemata avastatud tõdedest")
Vaid inimene, kes on tõepoolest hõivatud ja oma töö eest vastutav, võib kogeda, milline õndsus ja tunnetusvahend on ajaraiskamine. Enamasti pole aga kaasaja inimesed iial hõivatud, nad on peaaegu alati valmis üürikesteks juhusteks; nende töö ei lähtu tahtest väljendada elu, mida nad endas kannavad; nad osutavad vaid teenust, uimastavad end ideedega (nagu teadustöö, eruditsioon, kultuur üldse) või töötavad masinlikult, hirmust üksinduse ees. Neis tingimustes ei saa ajaraiskamisihk tekkidagi; kõige rohkem soov lõõgastuda, pidutseda. Ajaraiskamine eeldab üliküllust, olemasolevate veendumuste ajutist kõrvaleheitmist, kusjuures säilivad tähelepanu ja mõtteselgus. (lk 22, "Raisake aega!")
Harva elad sa üllatavamalt ja viljakamalt kui aega raisates. Õigupoolest võid vaid siis tõeliselt kuulata; muidu kuulad vaid selleks, et vastata, et teavet saada. Ütleksin, et kui teatud lihtsad tõed ei käibi ja kaasaegset elu ei toida, siis enamjaolt tõsiasja tõttu, et keegi sind ei kuula, keegi ei raiska aega, vaid kõigil on vastus valmis, kõik tõlgendavad su sõnu, nagu tahavad, kõik teavad juba ette, mis sinus peitub ja mida sa mõtled. Teisisõnu, üks kõige otsustavamaid, samas üks lihtsamaid tõdesid on just see kahtlus, mida peaksid vähemalt mõne hetke tundma iga inimese suhtes: võib-olla varjab see inimene endas tragöödiat või elab ehk läbi imet, kes teab? Kuid inimene, kes ei oska aega raisata, ei tea midagi tollest osavõtlikust ootusest ja ei tunne seepärast inimesi. Tema lülitub alati sisse automaatselt; stimuleeri tal seda või teist tundmust, ja tulemuseks on üks vormel; virguta temas teatud ideeseoseid, ja tulemuseks on teine vormel. Kus on aga sinu ime, sinu elu? Neil kiirustajail, kes teavad alati kõike ette ja sinust rohkem, jääb tajumata just oluline: sinu sõltumatu elu, sinu looming. Nad ei oska aega raisata, nad ei saa lasta elul kõigi selle ilmutuste ja imedega endast läbi vooata. (lk 23, "Raisake aega!")
Filosoofia ja psühholoogia (esimese puhul Kantist ja teise puhul William Jamesist alates) on suutnud tõestada vaid seda, et maailm on meile antud kui süntees. See süntees on aga, ütleksin, üldine, kehtib kogu inimkonnale ja põhineb üldistel funktsioonidel (meeled, teadvuse kategooriad, mälu jms). Sootuks huvitavam, ähmasem ja viljakam on iga üksiku inimese isiklik süntees, konkreetset universumit (st universumit, nagu see on antud kogu inimkonnale) kattev kujutlusfilm. Ja selles filmis, mille varal inimene olevikust käesolevast hetkest pageb, loob ta mälu, loob toda inimisiksuse paradoksaalset igavikku. (lk 28 "La vida es sueño")
See, mis filosoofiat steriliseerib, on just loomishirm, konformism, skolastika. Me kohaneme tahes-tahtmata suurte mudelitega, unustades, et see, milles seisneb nende mudelite "suurus", on loomejulgus, vabadus, kohanematus. Me võiksime võtta endale eeskuju, aimata järele loovust, vabadus- ja iseseisvusihku, mida tema teos meile sajandite tagant lakkamatult kisendab. Meie aga aimame järele tema süsteemi, loomise raame, surnud vorme, selle asemel et imiteerida elavat tegu, mis selle lõi. (lk 64, "Pudemeid")
On loodud klišeesid, vaimseid skeeme, mis takistavad meid tõhusalt mõtlemast. Näiteks: poliitiline, poliitika, vaimne, tegutsemine, vahend, mõtlemine, enesevaatlus, seiklus jne. Kõik need on sõnad, mis mitte midagi ei ütle, millele aga vastavad laastavad vaimuskeemid. Kui me kuuleme või loeme seda sorti või sellesarnast sõna, tekib otsemaid täiesti väär mõtteskeem.

Näiteks kui loeme sõna "poliitiline", söödab automaatselt tööle hakanud vaimne skeem meile ette järgmised omavahel seotud mõisted: reaalne tegutsemine, täpsus ettevõtmistes, tõhusus, suured huvid (või väiklased, sest on olemas ka paralleelne pejoratiivne vaimuskeem), võitlus, taktika jne. Kui aga kohtame sõna "vaimne", söödab ohtrast lugemisest ja ähmastest vestlustest sündinud vaimuskeem meile ette mõisted: abstraktsioon, reaalsusest pagemine, üksindus, eraklus, elutus, teovõimetus, vahetu kasuiha puudumine jne.

Kõik need skeemid pole mitte ainult väärad, vaid ka ebatõhusad, see tähendab need ei aita meil sugugi mõelda. Me pruugime vaid vaimseid skeeme, mille oleme teatud eas omandanud (lk 67, "Pudemeid")

Hämmastav, kui vastupidavad on "tõed". Masendav pole mitte tõsiasi, et vana- ja keskaja targad tegid kohutavaid vigu, vaid tõsiasi, et sajad samuti targad inimesed neid kordasid ja sajandite vältel akumuleerisid. Masendav on inimkond, kes peab kangekaelselt kinni "tõest", hoolimata selle silmanähtavast paikapidamatusest. Mind ei tee rahutuks tõsiasi, et roomakatoliku kirik klammerdus mõningate vanaaja eksituste külge (nii paljude viljakate tõdede kõrval), vaid tõsiasi, et kirikut selle pärast rünnatakse. Inimesed peavad kirikut kangekaelselt tõveks, paheks — sest oma nooruses on nad omaks võtnud teadusliku "tõe", mis on neile kirikust ja usust säherdusi rumalusi rääkinud.

Tõed on niisama ohtlikud nagu eksitused. Hoides kramplikult kinni "tõest" (mille oled laenanud nooruses, enne vaimset luustumist), ei näe sa ümbritsevas tegelikkuses enam midagi muud. Sa ei saa enam kasvada ja oled määratud kogu elu "mõistma" seda reaalsuse sektorit, mille valisid oma tahkumise tunnil. (lk 70, "Pudemeid")

Olemasolu ainus õigustus on elu, selle intensiivsus, viljakus, sügavus. Rõõm, valgus, võit, halastus, ületamine, pidev ületamine, lootus — kõik need on märgid, et elu pulbitseb täiuslikult ja korrastatult. Hinnake inimest, mõtet, teost selle eheduse järgi; see tähendab selle järgi, kuivõrd lähedal on see võrdusele olemasolu = looming. (lk 72, "Pudemeid")