Nikolai Laine
Nikolai Laine (Nikolai Gippijev; 27. mai 1920 Repola küla, Karjala - 18. veebruar 1984, Petroskoi, Karjala) oli Karjala soome- ja venekeelne luuletaja, prosaist ja ajakirjanik.
Luule
[muuda]Möödus sõjatorm. Sa vastu võtad
armsamat, kes tapatandrilt tuleb.
Ära truudust kinnitama tõtta,
sülelusse sõnatult ta sule.
Truudusest las rõõmupisar vestab
ning su naisekäte kirglik embus.
Põuetukse öelgu, et veel kestab
endistviisi hinge uimav lembus...
Sellest mõistab ta, kuis läbi turma
teda oodates su usk ei raugend,
kuidas võitsid mure, leina, surma
süngeil öödel, sulgemata lauge.
Kuid kui arvad, et sul jätta tasub
südamesse mõni mõte sootuks,
kui su hingel truudusetus lasub,
kui on lahtund igatsus ja ootus, —
ära sõduri eest tõde peida!
Olematuks ei saa see, mis juhtund.
Ära enam püüa hingest leida
tunnet, mis on ammuilma kuhtund...
Rindemehe puudutusest annab
järele kui roostes riiv kõik vale.
Pettus oleks alatu ja hale.
Ilu märki siiras arm vaid kannab!
- Nikolai Laine, "*Möödus sõjatorm. Sa vastu võtad...", tlk Ants Paikre, Looming 6/1980, lk 830 (valikkogust "Neljä vuosikymmentä", 1977)
Tuhandeharuline kännujuurikas on mu meelest mõnikord
otsekui köötsus muinasjutuvestja,
kes on surunud
pahklikud käsivarred
peaaegu õlgadeni
sügavale emakese maa põue,
et soojendada neid ta nähtamatute tulede kohal.
Aga mõnikord
on kännujuurikas nagu mu taat,
mu oma isepäine isa,
kes on klammerdunud sooniseil sõrmil
kodusesse kanarbikku
ja püüab sealt sirutuda
kõrgel rändavate pilvedeni —
korraks veel enne surma.
Kännujuurikas ja isa —
kalleim neist, keda armastasin, —
kel polnud oma eluajal mahti
rääkida minule
— oma pojale! —
endast suurt midagi.
Minus idaneb mõte:
see sajasõlmine kännujuurikas
on nagu tükk imelist [[elu,
millest seal üleval
mühama hakanud ladvad
pole midagi kuulnud.
Või äkki on?
Mine sa tea!
- Nikolai Laine, "Kännujuurikas", tlk Ants Paikre, Looming 6/1980, lk 830-831 (valikkogust "Neljä vuosikymmentä", 1977)