Nimede eestistamine

Proosa

• "See oled jälle sina, Miilu?" ohkab Olga. "No mis ma sinuga peale hakkan?"

Miilu kehitab õlgu, söandab ligemale tulla, paneb lõpuks sõrmed ja lõua kõrge leti äärele.

Olga Killi võitleb enesega kaua — ainult nimede eestistamist saab tänapäeval tasuta — ja kaalub lõpuks tuututäie mannat.

"Keedad vanaisale ja endale," õpetab ta. (lk 167)

• Lilli Promet, "Üksi", rmt: "Kes levitab anekdoote?", 1967

• Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline. Loogika järgi peaks preili Kuckuck Itaaliast miljoni päranduseks saama, siis võiks ta oma nime ära eestistada, seni pole ta seda teha söandanud, sest kui mõni Itaalia miljonär talle oma varanduse pärandab, mitte mõni juhuslik miljonär muidugi, vaid sugulane, siis ei leia ükski notar teda üles, kui Kuckuckist äkki KÄGU on saanud. Kaks korda aastas, lihavõtte ja jõulu ajal, käib preili Kuckuck notari käest küsimas, kas tema nimele pole Itaaliast mõnd tähitud panderolli tulnud. Seni ei ole. (lk 25)
  • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987

• Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

• Minu isapoolsed vanavanemad olid Järiste kõrtsi rentnikud. Piisavalt raha kogunud, ostsid nad Luke külla Rebase talu. Talus kasvasid viis venda ja kolm õde. Külast 2 km eemal oli lahustükk suurest talust, kus alguses oli rentnik, hiljem tulid siia vanavanemad koos kõige noorema pojaga. Sauna räästa all oleval sindlilaastul seisis kirjas: Neue-Rebbase.

Emale ei meeldinud rebaste kanalaudas käimised. Ju seepärast ka talu nimi. Nimede eestistamise aegu sai ka talu nime muuta. Peaaegu ümberringi oli soo, seepärast mõeldi kahest variandist – "Udusoo" või "Haldja". Haldjad emale meeldisid. Tal olid oma mõttehaldjad, toa-ja õuehaldjad, lindude-loomade, puude-ja lilledehaldjad.

• Helju Mikkel, intervjuu: "Rahvatantsumemm Helju Mikkel: "Oma maa armastus peab olema!"", Kultuur ja Elu 2/2005

• Isegi arsti nimega oli mul tegu. Lemmesoo? — muidugi on see omal ajal eestistatud. Kuidas on arukas inimene võinud endale võtta nii maitsetu nime? Tõenäoliselt pretendeerib selle nime kandja koos oma kutsega mingile üldisele inimsoo heategevusele. Olin juba niikaugel, et hakkasin kahtlema sellise nimereklaamiga arsti meditsiinilistes võimetes. (lk 26)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42