Orelirõdu

Proosa

Goethe ei vaadanud elu "kõrvalt", vaid kõrgusest. Kõrvaltvaatajana näed ühte külge, ei muud. Eks seegi ole parem kui rahvasummast välja vaadata (kirikus või turul - on’s seal vahet?), aga... Pühakotta minnes ei leia me kooripealsest paremat kohta - seal on torn lähemal ja seljad ei varja altarit. Kooripealne pole nii kõrgilt üleolev kui esimesed kohad põrandal! Kooripealne tähendab eraldatust, esimene rida põrandal tähendab oma tühiste maiste õiguste rõhutamist. Revolutsioonil on voli teha esimesed viimasteks, aga ei ealeski kõrgeid madalaks. Vaade kooripealselt (sama, mis hobuselt!) on jumalik vaade. Isegi kui põrandal kehtivad nii- või naasugused vaheseinad (vürstile vürstlikud, töölisele proletaarsed!), siis ülevalt vaadates on kõik võrdsed, ühtmoodi tühised, ühtviisi - all. Armetud seisusevahed!
- Marina Tsvetajeva, "Seeder", eessõna Sergei Volkonski raamatule "Kodumaa", tlk Mirjam Lepikult, rmt: "Kodumaa", tlk Peeter Volkonski, 2013, lk 29

Tartu Jaani kiriku puhul on põhiprobleem hoopiski muus. Nimelt ei saavat taastada ennesõjaaegset orelirõdu (ehk rahvakeeli kooripealset). Kolmekümnendail võis ülikoolilinn uhkeldada 56-registrilise ja 4-manuaalilise (!) Walckeriga. Muinsuskaitselistel põhjustel ei ole nüüd võimalik seda rõdu taastada, kuna see varjaks sõjajärgse restaureerimise käigus väljauuristatud-kaevatud inimsuurused terrakotafiguurid. Mis oleks samuti paha. Praegu käivad läbirääkimised võimalike kompromissvariantide leidmiseks orelifirmadega, vastasel korral jääks suur orel (suur orel algab 40 registrist) ehitamata, see oleks aga ütlemata kahju nii Tartu linnale kui eesti kultuurile laiemalt. Põhjamaade kauneim kirik väärib suurt ja enneolematut pillide kuningat!
- Toomas Trass, "Uute orelite ootuses", Sirp, 16.05.2003