Orpheuse lüüra

"Orpheuse lüüra" (The Lyre of Orpheus) on viimane osa Robertson Daviese Cornishi triloogiast. Teos ilmus 1988. aastal. Eesti keeles ilmus "Orpheuse lüüra" Marju Randlase tõlkes 2025. aastal.

Tsitaadid

Robertson Davies, "Orpheuse lüüra", tlk Marju Randlane, Varrak, 2025

Arthur, kes oskas meisterlikult koosolekuid juhatada, oli kohtumist lõpu poole tüürimas.

"Kas oleme kokku leppinud, et see ettepanek on ajuvaba, absurdne, et see võib osutuda uskumatult kalliks ja rikub kõiki konservatiivse rahanduse kirjutamata seadusi? Me oleme kõik siin eri moel öelnud, et mitte ükski selge mõistusega inimene ei teeks sellega mitte mingit tegemist. Kui arvestada Cornishi Fondi aluspõhimõtetega, siis kas pole need kõik suurepäraseks põhjuseks, et see ettepanek vastu võtta ja täiendada seda veel niimoodi, nagu me arutasime, ja asjaga edasi liikuda?"

Tal on tõesti muusikalist hoogu, mõtles Darcourt. Ta käsitleb iga koosolekut sümfooniliselt. Teema kuulutatakse välja, seda arendatakse mažooris ja minooris, seda räsitakse, õrritatakse, jälitatakse mööda pimedaid kõrvaltänavaid ja siis, kui hakkame sellest tüdima, ässitab ta meid üles erksaks finaaliks ja suunab mõne kõmiseva akordiga hääletama. (lk 9, romaani algus)

[Arthur Cornish:] Ettevaatlikkus ja eemalejäämine on metseenluse artriit. (lk 11)
Maailma silmis oli ta kirikuõpetaja Simon Darcourt, kreeka keele professor, väga lugupeetud teadlane ja õppejõud; ta oli rektori asetäitja Ploughwrighti kolledžis, ülikooli kraadiõppeasutuses; oli inimesi, kes pidasid teda targaks ja heatujuliseks kaaslaseks. Arthur kutsus teda aga abee Darcourtiks.

Mis asi on abee? Kas polnud tegu mitte tiitliga, mida mitu sajandit kasutati niisuguse vaimuliku iseloomustamiseks, kes oli päriselt vaid haritud ülemteener? Abee sõi sinu lauas, aga tal oli lossi raamatukogu kõrval oma toake, kus ta muudkui rügas erasekretäri, vahetalitaja ja probleemide lahendajana. Lavalaudadel ja romaanides torkasid abeed silma suurte intrigaanidena ja daamide meelelahutajatena. Tänapäevases maailmas on sellist nime kandev ühiskondlik kategooria kadunud, aga maailmas on alles nõudlus abeede järele ja Darcourt tundis, et temagi kuulub nende hulka, ehkki ta polnud rahul, et Arthur otsesõnu sellele tõsiasjale osutas. (lk 15-16)

Naine, kellel pole tulusat ametikohta, pühendub heategevusele. Kunsti ja muusika vallas on hulganisti musta tööd, mille tegemise on professionaalid lahkesti nõus jätma jõukatele vabatahtlikele. On olemas pikk kaastunderedel, millele ühiskond paigutab mitmesugused haigused selle järgi, kui prestiižsed need on. Seltskonnadaam orjab küürakate, pimedate ja jalutute heaks, vähihaigete, halvatute ja puuetega inimeste heaks ning muidugi veel ühes uues vaimustavas valdkonnas - jutt käib AIDSist. Peale selle on olemas sotsioloogilises mõttes haletsust äratavad kujud: kolki saanud naised, kolki saanud lapsed ja vägistatud tüdrukud, keda tundus olevat rohkem kui kunagi varem, või siis tulid nende kannatused sagedamini ilmsiks. Seltskonnadaam näitab, et tunneb muret kogu ühiskonna hädade pärast ja võitleb kannatlikult kaastunderedelil ülespoole liikumise eest, ringeldes võrgustikus, mis koosneb komisjonidest, nõukogudest, asepresidendi, presidendi ja ekspresidendi kohtadest ning kuberneri uurimisasutustest. Mõnda ootab aastatepikkuse töö järel autasuks Kanada orden. Aeg-ajalt sõid Maria ja tema abikaasa absurdselt kalli õhtusöögi omasuguste seltsis, aga seda ei tehtud lõbu pärast, oh ei, seda tehti raha kogumiseks mõnel väärikal eesmärgil või teaduse heaks, mille mainekus kuulus samasse valdkonda kui sajandi eest kaugetele maadele misjonäriks minek. Varanduse omamisega käivad kaasas kohustused; häda neile rikkuritele, kes katsuvad neist kohustustest eemale hoida! Seda kõike tehakse ülimalt väärikatel eesmärkidel, aga erilist naudingut see ei paku. (lk 23)
"Ja te arvate, et Parlabane oli teie isa."

"Hmm, ma tean seda. Mu mamps rääkis suu puhtaks. Enne surma ütles ta, et Parlabane oli ainus mees, kellelt ta sai esmaklassilise organismi. Ärge pange sellist sõnakasutust pahaks, aga nii ta ütles. Teate, ta oli väga vabameelne ja rääkis palju organismist. Whistlecraft ei mõiganud organismist vist eriti midagi. Ju ta siis oli selleks liiga suur luuletaja."

"Jah, arusaadav. Aga millest te tahtsite minuga rääkida?" (lk 26)

Ja siis oli veel kindlustus. Yerko ja madam Laoutaro pidasid kindlustust omamoodi kihlveoks: sa vead kindlustusfirmaga kihla, et su maja ei põle maha, ja kui see juhtub, peetakse sind võitjaks ja sa saad veel priske noosi. (lk 40)
Ma olen värskendanud oma teadmisi Hoffmannist," ütles Maria. "Oleks hea, kui keegi fondis teaks ka, mis asjaga me tegelema hakkame."

"Kas sa oled lugenud kuulsaid "Lugusid"?"

"Jah, paari tükki. Ma ei lugenud tema muusikakriitikat, sest ma ei tea muusika tehnilisest poolest midagi. Ma olen natuke uurinud tema elulugu ja muidugi seda ooperit, "Britannia Arthurit", mille kallal ta töötas enne surma. Tal oli selguse hetki, kui ta palus sulge ja paberit, et midagi teha, kuigi tema abikaasa, kes paistab olevat üsna lihtsakoeline naine, ei ütle, mida ta siis tegi. Hoffmann oli ainult neljakümne kuuene. Närune elu, pidev töökohtade vahetamine, sest Napoleon tegi temasuguste elu väga raskeks; muidugi mitte muusiku või kirjanikuna, vaid juristina, kellena ta töötas, kui see oli võimalik. Ta jõi, mitte kogu aeg, aga käis pummeldamas. Tal oli kaks õnnetut armastust, kelle hulka tema abikaasa ei kuulunud. Ja ta ei löönudki heliloojana läbi, mida ta ise tahtis kõige rohkem."

"Jääb mulje, et puhas romantismi esindaja."

"Mitte täiesti. Ära unusta, et ta oli jurist. Väga lugupeetud kohtunik, kui Napoleon lasi tal seda tööd teha. See teebki minu meelest oivaliseks selle, mida ta kirjutas; see on nii asjalik, ja siis järsku - nätaki! - oled hoopis teises ilmas. Ma üritan hankida seda hullumeelset autobiograafilist romaani, mille ta kirjutas poolenisti vastiku silmakirjateenrist kõutsi vaatenurgast, kusjuures see kõuts pilkab kõike, mis on Hoffmannile kallis." (lk 42-43)

"Te tahate siis teada, mis saab, ja arvate, et mina oskan seda öelda. Kas teil ei ole häbi, isa Darcourt? Te ei ole päris katoliiklane, aga ikkagi mingit sorti kirikuõpetaja. Kas Piiblis ei ole midagi kirjas, et minusugustest tuleb eemale hoida?"

"Meid hoiatatakse mitmes kohas surnute vaimude ja ennustajate eest, kes sosistavad ja pomisevad. Aga me elame langenud maailmas, madam. Viimati, kui ma käisin piiskopi juures, oli ta väga hõivatud kiriku investeeringutega ega saanud mind vastu võtta, sest ta oli süvenenud vestlusse investeerimisnõustajaga, kes sosistas ja pomises aktsiaturgude kohta. Kui mu hing satub teilt nõu küsimise pärast ohtu, lepin ma sellega rõõmsalt."

Nii otsitigi kilpkonnaluust kaunist karbist välja tarokaardid ja mamusja segas neid osavalt. Ühtlasi ka ettevaatlikult, sest tore kaardipakk oli vana ja ajaga veidi räsida saanud. (lk 47-48)

Pärast lõunatamist läks Simon klubi raamatukokku, et ei peaks minema tagasi oma kabinetti Ploughwrightis, kus tal oleks tulnud seista silmitsi kadunud Francis Cornishi elu kajastavate masinakirjalehtede mäega - biograafiaga, mille keskel haigutas seesama kohutav, põhjatu auk. Ta vaatas vastumeelselt lauda, millel oli välja pandud valik tähelepandamatuid akadeemilisi ajakirju, mida igas kvartalis ilmus loendamatutes kogustes, masendavaid üllitisi, milles teadlased uhkeldasid uurimustega, mis olid neile maailmas kõige kallimad, aga mille suhtes nende kolleegid üldiselt mitte mingit tõmmet ei tundnud. Ta teadis, et peaks läbi vaatama enda valdkonna omad, aga väljas oli kevad ja ta ei suutnud end sundida teadlase kohuseid täitma. Ja nii ta uitaski järgmise lauani, millel ei lebanud teadusajakirjad, ja võttis kätte Vogue'i. (lk 68)
Inimesed, kes elavad kaunis ümbruses, harjuvad sellega ära ja muutuvad selle suhtes isegi ükskõikseks. (lk 86)
Ootused oli kõrged ja isegi Hollier oli varem tagasi tulnud ühelt oma Transilvaania-reisilt, kus ta käis enda sõnul kultuurifossiile välja tuhnimas. Kui hea ta välja näeb, mõtles Maria, ja kui ebaõiglane see on, et hea välimus annab kaalu juurde kõigele, mida ta ütleb; Simon pole sugugi kena, aga tema teeb fondi jaoks ära palju rohkem kui Hollier. Arthur näeb hea välja, aga mitte nii suursugune kui Hollier; samas suudab Arthur rattad käima panna ja jagu saada kõigist takistustest, milleks Hollier üldse suuteline ei ole. Ma olen vist naise kohta sama ilus kui Hollier mehe kohta ja ma tean, kui vähe ilust abi on, et asju ära teha. (lk 87)
Issand jumal,kui ma mõtlen sellele, mismoodi see käis, kui mina tõin oopereid lavale Bambergis - sama juhtus isegi Berliinis - ja vaevasin vahel pead, kuidas leida küllalt palju muusikuid, et saada kokku nii suur orkester nagu vaja! Ja mis muusikud mõned neist olid! Päeval rätsepmeister, öösel klarnetimängija! Ja siis veel need solistid! Koor oli kõige hullem. Mul on meeles, kuidas osa neist hiilis lavalt ära, kui neil polnud midagi teha, ja siis kolme minuti pärast tagasi, pühkides suud käeseljaga! Ja nad kandsid aluspükse sukkpükste all, nii et krahv Kelle-Iganes õukondlased nägid välja, nagu nad oleksid äsja Lapimaa avarustest kohale mütanud. Praegu on lood palju paremad. Vahel õnnestub mul imbuda mõnele Wagneri etendusele - Wagner kirjutas minu kohta ülihäid sõnu ja tunnistas minu mõju oma imetabases oskuses kasutada leitmotiivi - ja nii paljukest, kui üks vari suudab nutta, nutan ma rõõmu pärast, et kõik lauljad on nii puhtad! Kõik mehed paistavad olevat etenduse päeval habet ajanud. Kõik naised, ehkki paksuvõitu, on lapseootel alla viie kuu. Paljud oskavad näidelda ja teevadki seda, isegi kui see ei kuku hästi välja. Pole üldse kahtlust, et ooper on väga palju edenenud mu Bambergi ajaga võrreldes. (lk 110-111, E. T. A Hoffmann limbos)
[Geraint Powell:] "Teises vaatuses algab ooperi mõttes tõesti kõva andmine. Kõigepealt kujutatakse kuninganna kevadpidustuste stseeni; ta on koos daamidega metsas ja nad korjavad maikellukesi. Ma arvan, et ta võiks ratsutada hobusel. Ooperis tähendab hobune alati kindla peale minekut. See näitab, et millegi pealt ei ole kokku hoitud. Kui hobusele on tund aega enne etenduse algust tehtud klistiiri ja on olemas piisavalt inimesi, kes teda ringi talutavad, siis peaks isegi koloratuursopran suutma tal seljas istuda küllalt kaua, et jätta väga võluv mulje. Metsas kohtub ta Lancelotiga ja nad laulavad oma kirglikust armastusest - pärast seda muidugi, kui hobune ja daamid on läinud. Morgan le Fay kuulab neid siiski pealt, ta on maskeerinud end vanamutiks, vanaks metsanõiaks. Ta ei suuda end tagasi hoida. Ta tormab paarikese juurde ja kuulutab nad kuninga reetjateks; nad kinnitavad oma süütust ja ustavust Arthurile. Kui nõid on läinud, ilmub välja Merlin, kes hoiatab armastajaid maikellukestes luurava kurjuse ja maikuu ohtlikkuse eest. Nemad ei saa temast kahjuks aru." (lk 153-154)
"Opakad nagu kõik ooperitegelased," ütles Hollier.

"Ära nõiutud nagu kõik armunud," ütles Dahl-Soot. "Teate, ooperitegelased on tegelikult nagu tavalised inimesed, nad ainult näitavad meile oma hinge."

"Kui nõid ja võlur hoiatavad mind millegi eest, siis ma arvaks küll, et mul on küllalt oidu neid kuulda võtta," märkis Hollier.

"Tõenäoliselt. Sellepärast ei olegi ühtegi ooperit professoritest," ütles Dahl-Soot. (lk 154)

Hollier ei olnud aga rahul.

"Te jätate liiga palju inimesi käigu pealt kõrvale," ütles ta. "Mis saab Elaine’ist? Tema lapsest? Me teame, et see laps oli Galahad, Puhas rüütel, kes nägi Püha Graali. Te ei saa neid pärast teist vaatust lihtsalt kõrvale heita."

"Jah, saan küll," ütles Powell. "See on ooper, mitte Nibelungide tsükkel. Me peame eesriide alla laskma ikka umbes üheteistkümneks."

"Te ei öelnud midagi selle kohta, et Modred sündis Arthuri ja Morgan le Fay intsestist."

"Intsestiks pole aega," ütles Powell. "Süžee on juba niigi keeruline. Intsest keeraks kõik lihtsalt metsa."

"Ma ei ole nõus ühegi ooperiga, milles on laps," teatas Dahl-Soot. "Hobustega on laval juba küllalt häda, aga lapsed on põrgu."

"Inimestele jääb mulje, et nad on petta saanud," ütles Hollier. "Kõik, kes tunnevad Maloryt, teavad ju, et Caliburnust ei visanud vette tagasi Merlin, vaid Sir Bedivere. Ja Arthuri kandsid minema kolm kuningannat. See kõik ei vasta üldse originaalile."

"Las nad kirjutavad siis lehtedele," ütles Powell. "Las musikoloogid jahuvad sellel teemal järgmised kakskümmend aastat. Meil peab olema arusaadav süžee ja me peame asja ära lõpetama, enne kui lavatöölistel hakkab öine lisatasu tiksuma. Mitu inimest ooperi vaatajate seas teavad, mida Malory kirjutas - mis te arvate?" (lk 156-157)

"See Merlin - see võlur - on sinu jutustatud loos, Powell, tähtsam, kui ma oleksin arvanud," ütles Dahl-Soot. "Ooperi termineid kasutades ütleksin ma, et ta on viies osaline, ja tema lauljat tuleb hoolega valida. Mis hääl ta sinu arust on? Meil on bass kurjam ja bariton on kangelane, tenor on armastaja ja kontraalt kuri naine, koloratuursopran on kangelanna ja metsosopran ullike - see petta saanud tüdruk, kuidas ta nimi nüüd oligi? - Elaine! Aga Merlin? Mida sa ütleksid haute-contre'i peale - tead küll, mõne kõrge, ebamaise hääle peale?"

"Kas sa mõtled kontratenorit? Mis võiks veel paremini sobida? See teeks ta kõigist teistest erinevaks."

"Jah, ja see oleks väga kasulik ansamblistseenides. Need meesaldid on nagu trompetid, ainult kummalised..."

"Haldjamaa pasunad hüüavad õrnalt," ütles Powell. (lk 160)

"Teile paistab Gerainti üldjoontes kirjeldatud libreto meeldivat," ütles Arthur.

"Oh, seda tuleb mõnest kohast töö käigus veidi kohendada," ütles Dahl-Soot. "Aga see on hea üldskeem; nende inimeste jaoks, kes ei suuda jälgida keerulist süžeed, on see sidus ja lihtne, aga ühtlasi on selles peidus omajagu tähendust. Ooperil peab olema kindel alus; midagi suurt, näiteks õnnetu armastus või kättemaks või mõni auküsimus. Sest, teate, see meeldib inimestele. Seal nad istuvad, kõik need börsihaid ja rikkad kirurgid ja kindlustusmaaklerid, ja nad tunduvad nii tõsised ja vaiksed, nagu neid ei suudaks miski erutada. Sisimas mäsleb neil aga õnnetu armastus või kättemaks või mõni auküsimus või auahnus - see kõik seondub tööeluga. Nad kuulavad "Boheemi" või "Traviatat" ja neil tuleb meelde mõni varasem suhe, mida võiks pidada armetuks, kui see ei oleks nende endiga juhtunud; või nad vaatavad "Rigolettot" ja mõtlevad, kuidas juhatuse esimees neid viimasel koosolekul alandas; või nad vaatavad "Macbethi" ja mõtlevad, et nad tahaks juhatuse esimehe ära tappa ja tema töökoha endale saada. Ainult et nad ei mõtle seda, vaid tunnevad sügaval sisimas ja ketravad seda ja kannatavad selle pärast oma hinge lihtsakoelises allilmas. Ka palumise peale ei saaks neid kunagi panna seda üles tunnistama. Ooper kõnetab südant nii, nagu ükski teine kunst seda ei tee, sest oma põhiolemuselt on ta lihtne." (lk 161)

Kui ma olin kohtunik, siis kuulsin kohutavaid lugusid kodus valitsevatest türannidest. Mõni mees võib olla tuttavate ees kõige lugupeetavam kodanlane, aga kodus käituda nagu jõhkard ja püstikurat. (lk 165, E. T. A Hoffmann limbos)
Me ju teame, mis on tragöödia. Tragöödias on kangelaslikud tegelaskujud, kes kuulutavad oma kannatusi maailmale ja nõuavad maailmalt, et see suhtuks neisse kannatustesse aukartusega. Väike jurist, kes tahab saada suureks heliloojaks ja on tõtt-öelda üsna ebatavaline kirjamees, ja talle pühendunud poolatarist abikaasa ei ole säärased tegelased. Tragöödia ei saa olla nendesugustest tavalistest inimestest. Nende elu on parimal juhul melodraama, milles karm tegelikkus vaheldub koomiliste või isegi farsilike stseenidega. Nad ei ela tragöödia tinase taeva all. Nende jaoks paistis midagi vahel ka pilvede vahelt. (lk 167, E. T. A Hoffmann limbos)
[Mervyn Gwilt:] "Missugust laadi daam abiellub poeediga? Kaheldamatult selline daam, kes tunneb sügavaid kirgi ja külluslikke naiselikke kaastundmusi. Tema haletsus ulatus ka peresõbrani, samuti ülimalt kirjandusliku meelelaadiga inimeseni. Haletsus! Haletsus, mu sõbrad! Ja kaastunne üksildase, suure, otsingupiinades geeniuse vastu. Sellega ongi need asjalood selgitatud."

"Ei. Asi oli organismis," ütles Wally südikalt.

"Orgasmis, Wally! Jumala eest, mitu korda ma pean seda sulle ütlema? Orgasmis!" Mervyn Gwilt kõneles sisinal.

"Mamps rääkis alati organismist," ütles Wally taltunult. "Ma tean, mida mamps rääkis. Ja ärge arvake, et ma teda süüdistan. Ta oli minu mamps ja ma ei keera talle selga ega tunne häbi. Sa ütlesid midagi selle kohta, Merv; sa ütlesid midagi selle kohta nagu ladina keeles, De mortos või midagi sellist. Sa ütlesid, et see tähendas, et "Ära kalla enda omadele sitta pähe"." (lk 173-174)

[Simon Darcourt:] "Kui sa arvad, et homoseksuaalsus tähendab ainult müramist Türgi saunas ja seda, mida Hamlet nimetas paariks haisvaks musuks ja kaela kõditamiseks neetud sõrmega kusagil armetus motellitoas, paned sa ikka kõvasti mööda. Nagu sa ise ütled, ja mina olen samal arvamusel, on Arthur õilsa hingega ja niisugune värk ei sobi talle üldse. Ja kui aus olla, ei sobi see minu arust ka Powellile. Aga homoseksuaalsus on seegi - eeldusel, et tuul puhub sobivas suunas -, kui kinnisideena imetletakse teist meest, kellel on kadestamisväärseid omadusi ja kelle eest ollakse meelsasti valmis suurt raha välja käima ja sattuma ohtu, mis võib suurena näida. Õilsameelsus ei tähenda ettevaatlikkust, nagu sa tead. Arthur on tõesti arthurlik: ta otsib midagi ebatavalist - suurt seiklust, Püha Graali - ja Powell paistab seda pakkuvat ja ongi seepärast vastupandamatu." (lk 186)
"Simon! Kes ma sinu arust olen?

"Minu arust oled sa muu seas ka armukade naine."

"Powelli peale armukade? Ma vihkan Powellit!"

"Oh Maria, kas sa ei ole ülikooliaastate jooksul midagi õppinud?"

"Mis mõttes?"

"Selles mõttes, et viha on kurikuulsalt lähedal armastusele, ja mõlemad on kinnisideed. Kirg võib vahel muutuda iseenda vastandiks, kui avaldatakse liiga tugevat survet." (lk 187)

... kriitika maailmas on ju üldlevinud põhimõte, et ükski elusolev inimene ei saa olla niisama hea kui surnud. (lk 198)
"... Ja siis muidugi veel kaks mustanahalist."

"Mustanahalised?" küsis Arthur. "Mida nad teevad kuuenda sajandi Britannias?"

"Sest kui tänapäeva ooperis ei ole paari mustanahalist, siis tõmmatakse meid liistule," ütles Powell. "Õnneks saame kasutada Sir Pellenore’i ja Sir Palamedest, mõlemad on saratseenid, ja asi ants."

"Aga saratseenid ei olnud mustad," ütles Hollier.

"Selles lavastuses on küll," ütles Powell. "Ma ei taha mingeid pahandusi."

"See ei ole usutav," ütles Hollier.

"On küll. Siis on, kui mina selle lavale toon," ütles Powell. "Ooperis on kõik usutav. Nii, kui nüüd naistest..."

"Oodake nüüd," segas Hollier vahele, "kas kogu see asi on pullitegemine? Kas te teete sellest komöödia?"

"Üldsegi mitte," ütles Dahl-Soot. "Ma saan aru, mida Powell silmas peab. Ooper esitab müütilist tõde, isegi kui selleks kasutatakse üheksateistkümnenda sajandi litse, kellel oli kuldne süda. Ja müütiline tõde annab vabaduse leha paljusid väga praktilisi asju. Kuidas naistega siis jääb?"

"Igale rüütlile üks naine," ütles Powell. "Neile pole vaja nimesid ega tegelaskujusid. Välja arvatud Lady Clarissant, Guinevere’i parem käsi, kes kannab tema lehvikut või püüab ta kinni, kui ta minestab, ja teeb kõike muud, mida vaja. Põhimõtteliselt on Clarissant koori liige, kuigi ta saab veidi rohkem raha, sest ta mängib nimelist tegelast. Nii et sellised lood. Kokku on neid kakskümmend üheksa ja siis paar statisti sõnumitoojateks ja pasunapuhujateks ja muidugi dublandid ja kokku saame ikka alla neljakümne. Kunagi ei ole laval korraga üle kolmekümne nelja inimese. Stratfordi lavale ei mahu rohkem, kui me ei taha just kujutada tipptundi metroos." (lk 218-219)

"Kui palju lauljad tõenäoliselt tahavad?" küsis Darcourt.

"Nende tasud on päris kindlalt paigas vastavalt mainele. Selleks tükiks tahame me teise kategooria lauljaid..."

"Kas meil on vaja piirduda ainult nendega?" küsis Arthur.

"Sa said must valesti aru. Ma pean silmas tipust ühe sammu jagu allpool olevaid soliste, mitte teisejärgulisi soliste. Ei maksa tahta kõige suurema nimega staare ja ega me neid ei saaks ka, sest nad on broneeritud kolmeks-neljaks aastaks ette, ja kuna nende repertuaar on üsna piiratud, ei oleks nad nõus õppima paari etenduse jaoks uut rolli. Pealegi ei ole nad harjunud proovides käima. Nad kihutavad lennukiga kohale, teevad ära oma tavalise Violetta või Rigoletto või ükskõik kelle, ilma pööramata erilist tähelepanu sellele, kus nad on või kellega koos nad on, ja siis kihutavad nad jälle minema, raha pihku pigistatud. Ei, ma räägin oskajatest lauljatest ja ühtlasi muusikutest, kellel on olemas näitlemisoskus ja kes suudavad oma kehakaalu ohjes hoida. Praegusel ajal on selliseid üsna palju ja nemad ongi ooperi tulevik. Aga nad on alati hõivatud ja neid ei saa odavalt ehk siis tuleb loota, et meil veab. (lk 220)

Sest nimelt kusagil bordellis - ma ei saa öelda täpselt, millises linnas neist paljudest, kus ma karjääri tegin - juhtus nii, et ma hankisin endale haiguse, mis muu seas tõukas tagant mu liigvarast surma. Muidugi sain ma ravi, aga tolle aja ravi ei parandanud midagi peale arstide rahalise seisu. Arvasin, et olin paranenud, aga hiljem selgus, et see polnud nii. See juhtus 1818. aastal, ja kui ma jäin kohutavalt haigeks ja surin 1822. aastal, teadsin ma, et seda ei põhjustanud ainult maksahädad, mis süvenesid kogu joodud šampanja tõttu, ega salapärane halvatus, mis viimaks diagnoositi tabes dorsalis'eks - järjekordne näide selle iidvana haiguse paljudest nimetustest - ja mu hauda viis. Samamoodi oli see hauda viinud vaese Schuberti, kes, nagu ma nüüd limbost vaadates olen aru saanud, oli sunnitud kandma absurdset parukat, et varjata süüfilisest tekkinud kiilaspäisust. Ja Schumanni, kes suri enda näljutamisse, mida aga omakorda põhjustas teda kaua vallanud hullus - hullus, mis tulenes morbus gallicus'est. (lk 234, E. T. A Hoffmann limbos)
[Simon Darcourt:] "Kuulake nüüd hoolega, proua Dahl-Soot, kes te käite mulle peale nagu uni! Te süüdistate mind varastamises. Mida teie ise ütleksite, kui ma süüdistaksin teid muusikaliste ideede varguses?"

"Ma eitaks seda nördinult. Aga teie olete liiga tark, et lasta end petta, ja te teate, et paljud muusikud laenavad ja kohendavad teiste ideid ja tavaliselt muudetakse neid nii, et ainult väga teravmeelne kriitik saab sellest aru. Sest see, mida laenatakse, läbib teise inimese loomingulise sisikonna ja sealt tuleb välja midagi täiesti erinevat. Kas te teate seda vana lugu Händelist? Keegi süüdistas teda teise helilooja idee varguses, aga tema kehitas õlgu ja ütles: "Jah, aga mida tema sellega tegi?" Mis on vargus ja mis on kellegi mõju või austusavaldus kellelegi? Kui Hoffmann käib välja Mozarti, nagu ta mõnedes teostes teeb, siis ei ole see vargus, vaid austusavaldus. Nii et kas teil on keegi, kes teid mõjutab?"

"Kui me räägime nendest asjadest niimoodi, siis soovin ma kindlasti üle minna sinatamisele ja Nillale."

"See oleks mulle suur au. Ja mina kutsun sind Simoniks!"

"Nojah, Nilla, see väide, et ma ei ole luuletaja, solvab mind, aga ometi annan ma üle teksti, mis kahtlemata on luule."

"Võib-olla solvab, aga minu arust on see tõsi."

"Sedasi vihjad sa, et ma olen petis."

"Kõik kunstnikud on Hermese lapsed ja tema oli arhepetis." (lk 257)

Sõbraliku raamatukoguhoidja abi pea oli ilmunud vaheseina äärde.

"Professor Darcourt, kas tahaksite tassi kohvi?"

"Jumala eest, ja kuidas veel!" ütles Simon ja sekretär, veidi jahmunud vastuse ägedusest, pani ta ette lauale papptopsi vedelikuga, mida raamatukogutöötajad kutsusid teadlastele omase vastutulelikkusega kohviks. (lk 279)

Ottawa ei ole koht, kuhu keegi läheks novembri lõpus ainult meelt lahutama. Aastast aastasse valmistus sel ajal maailma väidetavalt kõige külmem pealinn, millega võrreldes Moskvas on kõigest jahedavõitu aastalõpu metsikuks rünnakuks oma elanike vastupidavuse, heasoovlikkuse ja leidlikkuse vastu. (lk 280)
Darcourti vaimuseisund oli kergelt küüniline, sest ta oli autot oodates veidi toitu sisse ahminud ja see ei sobinud hästi kokku rongis söödud šokolaadiga. Seedehäireid tuleb pidada võimsaks küünilisuse motivaatoriks. (lk 284-285)
Suuremeelsus võib ümberkaudsetele äärmiselt vaevav olla, sest see surub nad teisejärgulistesse rollidesse, mida ei ole kuigi lõbus mängida. (lk 295)
Iseäranis metsas jõudis ta kõige rohkem edasi jahmatavas arusaamises, kes ta on ja kuidas ta peab elama. Kanadalasi peetakse suures maailmas - iga kord, kui suur maailm vaevub nende peale mõtlema - põhjamaiste avaruste elanikeks. Lõviosa neist elab aga ikkagi üheskoos, suurtes või väikestes kogukondades, kus nende elu valitsevad kogukondlikud mured ja üldlevinud arusaamad. Kui nad seavad sammud metsa - ja ei tee seda metsa ekspluateerimiseks ehk maha saagimiseks -, lähevad nad sinna, et kihutada mäest alla kas suuskadel või bobikelguga, et pingutada talispordi saavutuste nimel, et pärast rasket päevatööd baaris või tantsupõrandal korralikult hõisata. Nad ei lähe metsa iseennast otsima, vaid unustama seda, kelleks nad on hakanud end pidama. Sport tuimastab linnast kaasa toodud muresid. Nad ei palu metsal endiga rääkida. Kuid mets räägib, kui leiab endale kuulaja, ja Darcourt kuulas, kõmpides üksildastel radadel, niis olid sisse käidud hiigelsuurte mändide vahele, ja kui puudelt - ühegi kuuldamatu tuulehinguseta - pudenes tema õlgadele lund, pani ta tähele sügavamaid soovitusi, mis ei olnud kuidagi sõnalise maailmaga seotud. (lk 320-321)
Kui tõe avaldumiseks jõuab kätte õige aeg, võib see valida harjumatu keele; siis tuleb kuulata, mida öeldakse. (lk 324)
Mida püüdis kuningas Arthur teha? Ta üritas inimühiskonda edasi viia ja nõudis sünnipära alusel kindlalt eliiti kuulunud rüütlitelt, et nad võtaksid soojalt vastu säärase arusaama rüütellikkusest, mis määrab eliiti kuulumise ära saavutuste järgi. See ei tähendanud lihtsalt võimu, vaid võimu mõistlikku ja isetut kasutamist maailma parandamiseks; see oligi asja mõte. (lk 330)
Kõige paremini sujusid abielud, milles kokkukuuluvus jättis ruumi ka mõningasele eraldiolekule; see ei tähendanud vastu rinda tagumist, et kuulutada end sõltumatuks, vaid seda, et mõlemad - nii mees kui naine - valitsevad ise kindlalt oma hinge.

Kas oli mõtet rääkida Arthuri ja Mariaga hingest? Ega vist. Praegusel ajal ei ole hinged moes. Inimesed kuulavad imetabase allaheitlikkusega teadlaste juttu igasugu nähtamatutest asjandustest, mis on väidetavalt igal pool ja on ülitähtsad, aga nad kohkuvad tagasi, kui jutuks võetakse hing. Tuumaenergia ajastul on hing omandanud halva maine. (lk 331-332)

[Geraint:] "Sim-bach, ma tahaks väga, et sa ei materdaks enam retoorikat. Mis see on? See on allikas, mille poole luuletaja pöördub, kui muusa on unehõlmas. See on allikas, mille poole jutlustaja pöördub, kui tema jutt peab jõudma nende kõrva, kelle meelt on vaja tähelepanu saamiseks lahutada. Need meie seast, kes elavad kunstimaailmas, oleksid omadega läbi, kui meid ei toetaks retoorika. Retoorika on ainult siis labane, kui labased inimesed seda kasutavad." (lk 336)
Värsid võeti vastu vaikusega. Maria oli esimene, kes rääkima hakkas, ja asus neid tõelise ülikoolis õpetatud naisena kritiseerima sõnadega, mis lähtusid talle antud õpetusest; tal oli oma kritiseerimissüsteem, mis võimaldas luule eksimatult taandada tehniliseks oskuseks ja sõita suhinal üle selle sisust. Süsteemi korraliku rakendamise puhul sai Homerosele koha kätte näidata ja Shakespeare’i sonetid kriitika mõttes pulbriks jahvatada. Ilma et seda oleks otseselt kavatsetud, pakkus süsteem pärast omandamist võimaluse saada igavesti vabaks - kui seda tahta - kõigest, mida luuletajad, olgu nad hingelt kui õilsad tahes, on iial tundnud ja maailmaga jaganud. (lk 339-340)
Tõsised freudistid kuulutaksid peaaegu kindlalt, et Arthuri ja Gerainti vahel on ägedavõitu homoseksuaalne side, mis avaldub ühe ja sama naise omamises. Darcourt ei kaldunud aga eriti freudistlikesse tõlgendustesse. Parimal juhul kujutasid need endast süngeid pooltõdesid, mille selgitusjõud ja ravivõime jäi ebatavaliselt väikeseks. Need uurisid südame kolikambri mustust ja rääma, nagu Yeats seda kutsus, aga ei toonud üldse kaasa apollonlikku valgust, mida Yeats ja paljud teised luuletajad heitsid südame sõnnikuhunnikule. (lk 341)
Lõviosa autoportreedest kipub otse vaatajat jõllitama. Maalikunstnik, kes eeldatavasti vaatab ennast molberti kõrval peeglist, peab jõllitama, peab vahtima ühe silmaga kogu aeg vaataja silmadesse, ja mida eneseteadlikum maalikunstnik on, seda pingsamaks see pilk muutub. Rembrandtid, kes julgevad end maalida eestvaates ja objektiivselt, on ebatavalised. (lk 345-346)
"Ma ei ole kunagi kuulnud, et onu Frank oli religioosne."

"Meie praegustel segastel aegadel mõistetakse seda sõna ülimalt valesti," ütles Darcourt, "aga nii palju, kui see tähendab püüet teada ja elada, milleks on vaja minna elu pealispinna alla, ning olla teadlik pealiskaudsuse all peituvast tegelikkusest, siis uskuge mind, kui ma ütlen, et Francis oli tõeliselt religioosne inimene." (lk 365)

Ratsionalism, mõtles Darcourt, on kena intellektuaalne vahend, millega peita vaiba alla hulk tähelepanuväärseid ja tülikaid asju. (lk 382)
Koori kuulusid ainult head muusikud, aga kakskümmend kaks head lauljat ei moodusta veel koori, ja neid tuli õrnalt veenda koos laulma ja tegema seda mitte ainult noodi järgi, vaid ka samal ajal noodi järgi, ja intonatsiooni veidi muutma, et kõlada kokku solistidega, kes võivad stressi tekitavate tugevate elamuste mõjul laulda oma partiid imenapi pooltoonikese jagu kõrgemalt või madalamalt. (lk 386)
Esimene ühisproov toimus konservatooriumi räpases, kehva valgustusega keldris. See haises säästulõunate järele, mida üliõpilased olid seal aastate jooksul nahka pistnud; ninna lõi hädavaevu söömiskõlbulike banaanide lehk, mis segunes maapähklivõi omaga. Ruumi ei olnud kuigi palju, sest seal hoiti kolme timpanikomplekti ja nurka olid kogunenud tühjad kontrabassikastid, nagu peetaks seal senaatorite koosolekut. (lk 388)
Kui sageli maadlesin lauljatega, kelle meelest oli itaalia keel ainus lauldav keel ja kes manasid meie õilsat saksa keelt barbaarsuse pärast maapõhja! Mõistagi tõid nad - mõned neist - kuuldavale imelisi helisid, aga nende helidega kaasnev tähendus oli piiratud; itaalia keel soojendab südant ja me võlgneme sellele palju, aga meie põhjamaised keeled on varjudes peituva luulenõtkuse poolest rikkamad ja varjud on minu põhitoidus nii helilooja kui kirjanikuna. (ETAH limbos, lk 394)
Metseenil on kaks valikut: ta võib end peale suruda ja kogu supi ära rikkuda, nõudes maitsestamiseks liiga palju soola või pipart, või ta võib lihtsalt teha seda, milleks Jumal on talle võimaluse andnud, ja see tähendab rahakoti välja võtmist ja muudkui maksmist! Ma käitusin omal ajal sama hullusti kui teised. Ma suudlesin käsi, ma kummardasin maani, ma tegin komplimente, aga mõttes manasin neid kõiki põrgupõhja, sest nad olid tee peal ees, kui mul oli vaja tööd teha. Kui vaadata mind mu oma loominguna, meisterliku muusiku Johannes Kreislerina, siis ma põlastasin oma patroone ega pidanud neid millekski enamaks kui vihatud Kater Murri käsilasteks! (ETAH limbos, lk 396-397)
Ühes töökojas maaliti hiiglaslikel tellingutel dekoratsioone, sest Powell tahtis, et need oleksid korralikud, mitte ei kasutataks, nagu harjumuseks saanud, horisonti kujutavat kaarduvat tagaseina, mille kortsunud pind jätab mulje, et taevas on jäänud pesus väiksemaks ja kahvatumaks. (lk 402)
"Ma vihkan teatrit, kus vaatajale öeldakse, et kasuta oma kujutlusvõimet," ütles Dulcy. "See on vilets lahendus. Vaatajad käivad välja head raha, et üürida kujutlusvõimet kelleltki, kellel on seda rohkem, kui nemad on osanud iial unistadagi." (lk 403)
Gunilla teadis, kuidas panna orkester oma tahte järgi tantsima, ja tal oli pealegi muusikute lugupidamise ära teeninud terav keel - ta oli professionaalselt karm, ilma minemata isiklikuks. Mida ta eile ütleski harfimängijale? "Arpedžod peavad olema kaalutletud nagu veini sisse kukutatud pärlid, mitte libisevad nagu banaanikoorel libastuv paks naine." Mitte päris Oscar Wilde, aga proovi jaoks käib küll. (lk 428)
Kui pärast lühikest ja armast prelüüdi eesriie avanes, tundus publikule, et nad vaatavad otsatusse õievahtu uppunud viirpuutihnikusse. Kaugel-kaugel, eemal õiteudu sees, ilmus nähtavale paažist juhitud mustal hobusel nõtkelt naistesadulas istuv kuninganna Guinevere. Valgetes keepides õukonna daamid tulid ühekaupa lavaservale lähemale, aga keegi neist ei tulnud nii kaugele, et varjutada taamal paistvat kuningannat. Daamid ei laulnud, vaid tundusid olevat nõiutud, sest kogu stseen kujutas võluväge, ja samal ajal, kui muusika tõusis ja langes, kogunesid nemad kuningannat oodates maalilistesse rühmadesse. Nad kandsid maikellukestest vanikuid. Midagi tõeliselt imelist oli teoksil.

Darcourt teadis, kuidas see efekt on tekitatud. Ta oli osalenud enamikus proovides ja kuulnud palju vaidlusi selle tähelepanuväärse stseeni teostamise üle, kuid ikkagi haaras võlujõud ta endasse ja ta mõistis midagi, mida ei olnud varem teadnud: seda, et suure teatrikunsti võlujõu viivud luuakse paljuski publiku enda poolt; et võlujõudu ei saa käega katsuda, aga see on väljendusrikkalt kohal; ja et valgustuse ja värviga trikitamisest alguse saanud ettevõtmine saab suurema kuju ja täiustub vaatajate reaktsiooni kaudu. Suurt etendust ei saa anda ilma suure publikuta ja seda barjääri ei õnnestu ületada ei kinol ega televisioonil, ükskõik kui palju need ei pinguta, sest nende puhul ei ole üldse suhtlust selle vahel, mida tehakse, ja nende vahel, kelle jaoks seda tehakse. Mõlemal pool rampi luuakse suurt teatrikunsti - suurt muusikadraamat - ikka ja jälle uuesti. (lk 479)