Piret Jaaks

Piret Jaaks (sündinud 5. augustil 1980) on eesti kirjanik.

"Tаevа tütred"

Tsitaadid väljandest: Piret Jaaks, "Tаevа tütred", 2023.

Sellised need siis ongi, mäed. Isa oli rääkinud mägede valgetest tippudest, aga unustanud lisada, et see pole mitte ainult jää ja lumi, mis nad valgeks teeb, vaid ka heledat tooni kiviklibu. Tol hetkel Anna seda veel ei teadnud, lihtsalt vaatas oma Põhjamere karva hallide silmadega mägesid ja tajus, kuidas need tekitavad hubase tunde. Mitte koduse, ei, just nimelt hubase, sest nad kaotasid ära silmapiiri, ja mägede vahel oli tunne, nagu viibiksid piiritletud ruumis. See oli hoopis teistmoodi kui tema isakodus Eestis, kuid see ei vähendanud lumma, mida tekitas kümnete ja siis taas kümnete mägede vaatamine. Anna pani näo vastu rongiakent, et paremini näha, et näha rohkem, ahmida endasse mägesid, mille vaatamisest ei saanud kuidagi küllalt. Aknad olid küll söetolmust määrdunud, kuid vaadet see ei takistanud. Kas pole see mitte alati nii, et mida on vaja näha, seda sa ka näed, mõtiskles Anna. Küllap just seetõttu ei suutnud ta isegi rongivagunis viibivaid inimesi uudistada, lausa vägisi kiskus pilk jälle akna poole. Mägede kutse oli tugevam. (lk 11)
Vagunisse sisenedes leidsid nad kohad akna all, mis Annat rõõmustas. Talle meeldis võõraid maid vaadata ja võrrelda neid kodumaaga. Esimest korda Sankt-Peterburgi sõites oli teda hämmastanud lai Neeva jõgi, milletaolist polnud ta varem näinud isegi mitte Tartus, kuhu isa ta kord linnajuhtide koosviibimisele kaasa võttis ja millest jäid meelde Emajõe rauged vood. Esimest korda Malche piiblikooli sõites imetles ta jällegi Saksamaa lopsakate metsade hiiglaslikke põlispuid. Nüüd olid need mäed, mis teda võlusid. (lk 12)
"Ärge tehke sellest liiga suurt numbrit," lausus Anna piletit ulatades ja nägi, kuidas noormees tõsiseks tõmbus. Oma madala hääle tõttu mõjus ta meestele alati nii. See oli miski, mida ta ise ei mõistnud, kuid tajus sellegipoolest. Lapsest saadik oli tema kohta öeldud: tugev. Kõigile kasvas justkui pulk selgroo külge, mis sundis nad sirgemalt seisma ja noorele naisele suuremat lugupidamist osutama, kui see tema eakaaslaste puhul tavapärane oli. (lk 13)
"Mis teid ootab seal Marashis?" uuris Günther.

"Orbudekodu."

Mees noogutas.

"Vanemateta jäänud armeenia lapsed. Lähete emadeks?"

"Kas nüüd päris emadeks..." lausus Elfride.

"Aga kes nende emad siis enam on? Ikka teie, varsti ripuvad nad teil küljes ja tahavad, et õhtuti unejuttu loeksite," muutus mees taas heatujuliseks. "Mul on siin raudteetööliste seas ka mitmeid peresid."

"Kas armeenlaste peresid?" uudishimutses Elfride.

"Jah, lastega... Mõne jaoks olen isegi mina meeldiv, onuks kutsuvad," ütles mees naljatlevalt.

"Kas neil siis oma kodusid ei ole?" küsis Elfride.

"Kus neil siis on, osad jäid juba kirikute mahapõletamise aegu kodudest ilma."

Reaalsus tabas naisi ootamatult, paarikümne aasta taguse veresauna tagajärjed rullusid nende ees lahti. Elfride jäi ehmatusest paar sammu maha. (lk 18-19)

Elfride vaatas Annat pettunult, ta ju teadis, et Anna rääkis nelja keelt: kodunt oli ta saanud kaasa saksa ja eesti keele, õpingutest vene ja prantsuse keele, kuid ometi oli Elfride pettunud, et Anna türgi keelt ei osanud. Ta mõistis sealsamas, kui ebaõiglane oli tema nördimus, kuid ei saanud sinna midagi parata, sest salamisi lootis ta Anna peale palju rohkem, kui oleks soovinud eneselegi tunnistada. (lk 20-21)
Anna omakorda vidutas päikesesse vaadates silmi ja tundis, kuidas pika reisi väsimus on kontidest ühtäkki kadunud. Süda peksis ja peopesad tõmbusid higiseks. Nii oli võõrasse linna sõites iga kord. Rahutus ei lahtunud enne, kui kompsud olid magamiskoha juurde maha pandud ja suupoolist võetud. (lk 21)
Järsku vanker peatus ja hääle järgi võis oletada, et juht vannub türgi keeles. Hobune hirnatas, Anna tõstis pea ja nägi, kuidas loom tagajalgadele tõuseb. Siis märkaski ta neid - kaht tee peal seisvat püssimeest, relvarihmad üle õla. Mehed rääkisid midagi elavalt žestikuleerides, sealjuures näis Annale, nagu püüaks vankrijuht end välja vabandada, sest ta tõmbus kummaliselt kössi.

Üks meestest astus neile lähemale ja andis peaga märku, et nad vankrist maha roniksid. Naised kuuletusid. Elfride surus õla vastu Annat ja too tundis, kuidas õde üle keha värises, kui mees kohvri lahti tõmbas. See oli juba teine intsident kohvriga. Mida neil sealt ometi vaja oli? Olles kohvri läbi sobranud, jättis ta kõik asjad vankripõhja laiali ja Anna nägi, kuidas ta saapaga püha raamatu lahtivajunud kaane peale astus. Seda tehes vaatas mees talle otsa, küllap reaktsiooni oodates. Anna ei kõssanudki, lõi vaid pilgu maha. Taaveti laul keris tema peas edasi-tagasi nagu ära kriibitud grammofoniplaat: "Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, ei karda ma kurja, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga." (lk 22)

Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otsa, olles valmis seisma oma mõtte eest, üheainsa, kõige olulisema: ta on kristlane ja sellena ka sureb. Kuid mees taandus, nähes baltisaksa misjonäri terashalle silmi, millest ei puudunud paras annus protestivaimu. Sandarm astus paar sammu eemale, sülitas maha, lõi siis jalaga vankri kõrval kössitava mehe reit, et too üles kõbiks, viipas seejärel kaaslasele ja nad astusid küla poole tagasi, püssid pooleldi langetatult käsivartel. (lk 23)
Selline siis ongi Marash, Armeenia kuningate linn, kus elab kümneid tuhandeid armeenlasi, mõtles Anna viinamarjaistanduste juurest linnamüüride vahele jõudes. Müüride tagant ilmusid nähtavale kirikud ja punakaspruunidest savitellistest majad. Elujõuline linn oma igapäevatoimetustega oli tugevas kontrastis juttudega vaenutegevusest. Väikestest poeakendest müüsid mehed kahramanmaraşi, hiiglasuuri jäätiseid, mille ulatasid ostjatele luuavarre jämeduse pulga otsas. Lapsed sebisid ostjatel jalus ja lootsid saada ampsukest. Anna oli seda linna oodanud, uneski näinud. Enne Osmanite impeeriumi osaks saamist oli selle nimi kreeka keeles Germanicea ja nii oli Anna seda kohanud mainitavat ka vanades dokumentides. Kuigi Marash oli impeeriumi provints, peibutas vahemereline kliima süa ka turiste, rohkeid vilju kandvad apelsinipuud kasvasid kõikjal, siruta vaid käsi ja nopi. (lk 24)
Helid, lõhnad ja inimeste rohkus tänaval panid Annal pea ringi käima, õhus heljus vürtside magus aroom. Kostis kellukesi, kaupmeeste hõikeid ja metalset kõlinat, kui nad lõid labidatega vastu suuri plekist toidupanne. Müüdi suhkruõunu ja magusat roosat lokumit. Tänavail võis näha tõtakal sammul astuvaid mehi, rasked puuviljakorvid traksidega seljas. Anna hingas sügavate hingetõmmetega enda sisse seda kirevust, mida ta silmad polnud varem näinud. Kuidas peab ta siin küll omaks saama, kui kõik tundub nii võõras ja teistsugune, mõtles ta. Ehk siis, kui seda saab nimetada koduks, kuid millal saabub hetk, et nad saavad seda öelda? Seda Anna ei teadnud, sest heimat, nagu seda nimetas ema, oli jäänud kaugele maha. (lk 25)
Peeteli orbudekodu asus suures neljakordses hoones, mis oli ehitatud vaid paarkümmend aastat tagasi, Hamidiani veresauna järel. Anna oli kartnud, et selle müürid õhkavad emadest maha jäänud laste nuttu ja higistavad rõskuses nende pisaraid, kuid maja üldmulje ei olnud ei range ega pelutav. (lk 25-26)
Anna jälgis ta madalaid musti kingi, laitmatult triigitud pikka tuhakarva seelikut ja rätti, mis pead kattis, ja pidi tunnistama, et naine oli sellest ajast, kui nad esimest korda kohtusid, tuntavalt muutunud. Juli ei saanud olla temast vanem kui kümmekond aastat, aga tema olekus oli suursugusust, mis on omane naistele, kes on pidanud palju kogema ja keda ei ole võimalik tüssata tühise jutu, meelituste või uitmõtetega. (lk 27)
"Need, keda teie äsja nägite, olid väiksemad," lausus Juli. "Me kutsume neid isekeskis varblasteks, pruunide riiete tõttu. Suurematel tüdrukutel on juba ilusad triipudega pluusid."

"Kuidas te siis suuremaid kutsute?" päris Anna.

"Lihtsalt tütardeks," vastas Juli ja juhatas nad suurde söögituppa, kuhu neile oli kaetud laud. (lk 30)

"Meil on siin mõned reeglid, mida pean lisaks mainima," lisas Juli ja helgus temas asendus rangusega.

"Mis need oleks?" päris Elfride kerge ärevusega hääles. Selleks ei olnud palju vaja, et teda endast välja ajada.

"Meie üksi väljaspool müüre ei liigu. Linnatänavail käime alati kahekesi või mõne saatjaga," teatas Juli. "Teine reegel on see, et kui keegi tahab lapsi näha, siis sisse kedagi ei lase, vaid kutsute kohe mind." (lk 32)

Uksest libises hääletult sisse naine, kes ulatas neile kerge kummarduse saatel linad. Need olid kulunud.

"Danke," lausus Anna. Naine, vist armeenlanna, noogutas alandliku moega, pooleldi kummardades, ja kadus toast kärmelt. Anna tegi voodi üles ja libistas käega üle karedate linade. Kellele need küll enne teda olid kuulunud? Kui palju tunde oma noorest elust on ta pidanud veetma võõraste linade vahel! Nüüd algab see jälle. (lk 33)

"Mina olen Anna."

"Kas anne, nagu ema?" uuris laps.

"Miks just ema?" küsis Anna.

"Mu kasuema õpetas, et anne on türgi keeles ema," ütles tüdruk.

See tegi Anna mõtlikuks. Olid nad ju tõesti siia emadeks kutsutud, aga kas ta nimi peaks kõlama just nii?

"Mul on üks nimi veel: Hedvig," lausus ta siis.

"Mulle meeldib Hedvig," teatas tüdruk innukalt.

"Mulle on see ka alati rohkem meeldinud. Sa võid mind nii kutsuda," ütles Anna ja tundis tüdruku söakat olekut imetledes muiet vägisi suunurka kerkimas.

"Mulle meeldib Hedvig, mulle meeldib Hedviiiig," hüüdis tüdruk üle hoovi, nii et Anna ehmatas, et ega keegi kuule. Kuid keegi ei kuulnud.

Hedvigiks oli ta end nimetanud terve lapsepõlve. Ta oli sundinud vanemaidki end Hedvigiks nimetama, kuni läks Venemaale õppima ja seal peeti Annat omasemaks ja suupärasemaks ning ta leidis endas jõudu sellega leppida. Tol päeval plaatani all istudes ja lapse selgetesse silmadesse vaadates võttis ta vastu otsuse, et on nüüdsest alati ainult õde Hedvig. (lk 34-35)

"Minu abikaasa keskmine nimi oli samuti Gottlieb," jätkas ema Luise. "Aga tema ei ole juba kaks aastat enam meiega," teatas ta nukraks muutudes, kui surma vari tema hingele langes. Luise jättis mainimata veel kolm surma. Õrnas eas olid lahkunud tema kolm last. Iga meenutus neist lahkumistest tegi ema mõtlikuks, viis ta justkui teise maailma, jättes temast mulje kui istuvast kehast, kelle vaim pole enam päris siin ilmas. Kuid mehe surm oli teda vapustanud neist vaat et enimgi, samamoodi nagu temast maha jäänud teisi tütreid. (lk 38-39)
"Emake, aga teie ei nuta ju kunagi. Kuivade silmadega olete kõik oma lapsed matnud. Miks te ei nuta?"

"Kivid ei nuta, lapseke."

"Ema, siis mina ka ei nuta. Kui Venemaale lähen, siis ka ei nuta. Ja teile kirjutades ka ei kurda kunagi."

"Igatsusest ja meeleliigutusest ikka võid nutta. Emale kirjutades võid nutta."

"Ei, mina ei nuta. Ma luban, mina ei nuta." Seda lausudes ajas oli Hedvig veendunud, et tulgu või kõige raskem katsumus, mida Issand saab inimesele saata, aga tema silmad jäävad kuivaks, nii nagu armsal emalgi. (lk 46)

Sealsamas kuusepuu all jutustas Hedvig lastele lindudest, kes elasid tema sünnikodus, mille maad kattis valge lumevaip. Lapsed vaatasid teda suurte silmadega, mõni kuulas lausa suu lahti juttu kummalisest võlumaast, mis muutub ligi pooleks aastaks üleni valgeks. Hedvig jutustas neile uisutamisest, suusatamisest, kelgutamisest ja sellest, kuidas sellel imelikul maal usutakse, et pika liu peale kasvavad pikad linad. Palavuse käes mängides ei suutnud lapsed taibata lume olemust ja paljud polnud seda näinudki. Nii puistas Hedvig peopessa väikseid paberitükikesi ja viskas need õhku. Pudemeid langes ülevalt lastele peale ja nad püüdsid seda kilgete saatel. Mõni toppis tükikesi põuegi, et pisutki näilist ilu voodisse kaasa võtta ja enne uinumist peopesas imetleda. (lk 48)
Ühel päeval leidis Nane nööri. Ta seisis keset magamistuba ja hüüdis: "Nöör, nöör liigutab!" Tema ümber tormlesid teised lapsed ja peagi oli kuulda elevust ja kisa. Hedvig tormas tuppa, et näha jubedat pilti: nööri asemel oli maas vingerdav madu, kes oli end laste eest kaitstes pooleldi püsti ajanud. Ta vaatas seda õudusega, sest laste magamisasemed olid sealsamas, paljud magasid ikka veel põrandal, kõigil ei olnud nari ega voodit. Hedvig võttis pulga, õngitses ussi selle peale, ehkki see mitu korda maha kukkus, ja läks, lastekari sabas, seda õue viima.

"Miks ta tuppa tuli, õde Hedvig?" küsis Nane, kui Hedvig teda magama pani. "Kas ta ei saa aru, kus on tema koht?"

"Äkki tal oli külm," pakkus Hedvig.

"Kas ussil siis on külm?" imestas laps.

"Muidugi, ta on ju elus hing," vastas õde.

"Aga kas uss ei ole siis mitte saatana loom?"

"Kes sulle seda rääkis?"

"Kõik räägivad ju seda."

"Need, kes sellist asja väidavad, kardavad usse," vastas Hedvig. "Selliseid jutte räägitakse hirmust."

"Mina ei karda usse," lubas Nane selle peale, kui Hedvig talle pai tegi. (lk 49-50)

Hommikuti oli saksa keele tund. See keel oli kokkusaamispaik õpetajate ja laste vahel. Hedvig oli veendunud, et kõikides keeltes on peidus varandused, mida hakkab mõistma alles see, kes tunneb tähtede taga olevaid maailmu. Neid maailmu kavatses Hedvig avastada, olles siia jõudes sukeldunud pühendunult armeenia keele õpingutesse. Ta uskus, et iga sõna kannab endas lõhnu, maitseid ja tundeid, nagu ka uudiseid tundmatutest kohtadest. Iga täht on juba varem kellegi maalitud, inimeste käe läbi, kellega nii saab kohtuda. (lk 50)
"Õde Hedvig," tõstis laps käe. "Mida tähendab ilmutama?"

"Ilmutama," kordas Hedvig. Kuidas pidi ta seda lastele selgitama? Oli ilmne, et täiskasvanu mõistaks seda sealsamas, aga kuidas seletada seda lapsele, kel puudub arusaam sisemisest kõnest, mõtetest, mis poevad pähe teadmata nurkadest, sünnivad justkui tuulest ja tolmust, panevad hinge helisema ja tekitavad tunde, et sa ei ole enam kunagi üksi, sinu eest on hoolitsetud, sind on mõistetud, sinuga on arvestatud? Kuidas seletada seda kõike lapsele, kellelt need tunded on röövitud?

"See on siis, kui Jumal sinuga räägib," lausus ta võimalikult lihtsalt.

"Aga kuidas ma tean, et Jumal minuga räägib, ja mis keeles Jumal minuga räägib?” päris tüdruk järelejätmatult.

Hedvig vaatas seda väikest last, kelles oli nii palju teadmishimu ja soovi tõele lähemale jõuda, ja tundis hinges härdust ja tänu korraga, et talle oli antud võimalus õpetada nii teraseid väikeseid inimesi, kes teda ainiti vaatasid ja janunesid tõelise teadmiste lätte järele.

"Jumal räägib kõiki keeli," lausus Hedvig lohutavalt. (lk 51)

"Lapsed ei ole kunagi pahad," katkestas Hedvig teda. Ta kükitas Lusini juurde maha ja võttis tema käe oma pihku. "Lapsed on Jumala kingitus meile, täiskasvanutele."

Lusin vaatas Hedvigile üllatunult otsa ja nägi, et aknast langes valgus otse Hedvigi taha, nagu ta oleks mõni naine pühapiltidelt, mida õde Juli oli neile näidanud. Rätt Hedvigi juustel oli lahti vajunud ja ta pidi selle kokku sõlmima, mis lõhkus nimbuse taevaliku illusiooni. (lk 52)

Välislingid