Poleerimine

Proosa

Majas oli ka suure trepi käsipuu, vaskne, hoolega läikima hõõrutud, nagu tohutu, mitme kõverusega S-täht, mis laskus kullasähvakuna kõige ülemiselt korruselt alumise korruse karunahale.

Niipea kui Tistou jäi üksi, ronis ta alati kaksiratsa käsipuule ja tegi seda mööda peadpööritavat sõitu. See käsipuu oli tema isiklik kelk, tema lendav vaip, tema võluraudtee, ja teener Carolus puhastas ning poleeris seda igal hommikul tohutu innuga.

Kuna härra Isa ja proua Ema armastasid kõike, mis säras, siis nähti palju vaeva, et nad rahul oleksid. (lk 17)

Teener Carolus oli omaleiutatud pulbriga teinud trepikäsipuust ennenägematu meistritöö. Seda pulbrit kasutas ta ka ukselinkide, hõbuküünlajalgade, kristall-lühtrite, soola- ja suhkrutooside ning vööpannalde puhastamiseks. (lk 17-18)
Maurice Druon, "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tlk Helle Michelson, 1976

Ma suundusin otseteed metsa. Sammal oli soe ja väga pehme, kuid sõnajalgade all laius sügav vari. Kõikjal sagis nii palju kõiksugu roomavaid ja lendavaid olendeid, keda ma veel kunagi polnud näinud, ent mõistagi olid nad kõik liiga väikesed selleks, et nendega tõsiselt rääkida. Viimaks nägin üht elatanud siiliemandat, kes istus omaette ja poleeris parajasti pähklikoort.

"Tere hommikust!" ütlesin. "Ma olen üksildane rändaja, kes on sündinud täiesti iseäraliku tähe all."

"Või nii," kostis siil võrdlemisi ükskõikselt. "Ma teen tööd. Sellest tuleb hapupiimakauss."

"Jaa?" ütlesin mina ning tundsin, et olen näljane. "Kelle oma see ilus koht siin õieti on?"

"Ei kellegi. Kõigi oma!" kostis siil ja kehitas õlgu.

"Kas ka minu oma?" küsisin.

"Minugi poolest," pomises tema ja jätkas oma hapupiimanõu poleerimist.

Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid", rmt: "Muumitroll", tlk Vladimir Beekman, 1975, lk 111

See oli esimene kroonimine, kus Vimes viibis. Ta oli oodanud, et see on... kummalisem, natuke hiilguse maiguga. Selle asemel oli see hoopis igav, kuid vähemalt võimsalt igav - seda igavust oli kultiveeritud tuhandeid aastaid, kuni see omandas suursuguse sära, mille omandab isegi mustus, kui seda piisavalt kaua poleerida.

See oli igavus, millele on antud tseremoonia vorm.

Ühtlasi oli selle pikkus määratud niisuguseks, et see paneks proovile keskmise põie vastupidamisvõime.

Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, 2006, lk 333-334