Prantsuse revolutsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bastille' vallutamine

Proosa[muuda]


Parempoolsed esindavad pigem stabiilsust, kehtivat korda, hierarhilist ühiskonda ja kõrgemaid klasse, kes ikka kipuvad olemasoleva olukorraga pigem rahul olema - kui sul on elus hästi läinud, siis miks peaksidki sa tahtma oma elu pea peale keerata. Vasakpoolsed jällegi usuvad inimeste sünnipärast võrdsust ning toetavad madalamaid klasse, kellele tundub, et kehtiv kord rõhub neid ebaõiglaselt ning kes seetõttu taotlevad rohkem muutusi ja võimusuhete ümber mängimist. Ent nagu Rahvusassamblee jaotus ka väljendab, ei ole parem- ja vasakpoolsuses midagi absoluutset – kõik sõltub sellest, kus on parasjagu "mõõdukas keskpunkt".
Kui 1789. aastal istusid Rahvusassamblees paremal monarhistid ja kirikutegelased, siis 1791. aastal olid seal juba revolutsiooni toetavad Feuillants'ide klubi liikmed, kes eelistasid liberaalset, aga kuningavõimu säilitavat konstitutsiooni põhjalikumat ühiskonna ümberkorraldamist nõudvate jakobiinide nägemusele. Vaid kahe aastaga oli poliitiliste vaadete keskpunkt oluliselt nihkunud.


  • Marksism ei tunnista äkilisi plahvatusi keele arengus, olemasoleva keele äkksurma ja äkilist uue keele rajamist. Lafargue'il ei olnud õigus, kui ta rääkis "äkilisest keelerevolutsioonist, mis toimus 1789. ja 1794. aasta vahel" (vt Lafargue'i brošüür "Keel ja revolutsioon"). Tollal ei olnud Prantsusmaal mingit keelerevolutsiooni, ammugi äkilist. Muidugi täienes tol ajal prantsuse keele sõnavara uute sõnade ja väljenditega, kadusid kasutuselt mõned iganenud sõnad, muutus mõnede sõnade tähendus - ja kõik. Kuid sellised muutused ei määra mingil juhul keele saatust. Keeles on peamine selle grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara. Kuid prantsuse keele grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara Prantsuse revolutsiooni ajal mitte üksnes et ei kadunud, vaid säilisid ilma oluliste muutusteta, ja mitte üksnes ei säilinud, vaid jätkavad edasielamist ka tänapäevases prantsuse keeles.


  • "Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."
Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."
"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.
Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine." (lk 47)

Kirjandus[muuda]

  • Edmund Burke, "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega" Varrak, 2008, tlk Triinu Pakk-Allmann