Reet Kasik

Reet Kasik (sündinud 5. mail 1946) on eesti keeleteadlane.

Kirjutised

• Eesti kirjakeele korralduses on olnud mitmesuguseid perioode, aga ühtse kirjakeele taotlemine on alati kuulunud eesti rahvuskultuuri väärtuste hulka.
• Kuni 1970. aastate lõpuni juhtis keelekorraldust konservatiivse hoiakuga keeleteadlaste põlvkond, kelle meelest kirjakeel oli valmis ja selle norme ei olnud põhjust muuta, täiendada tuli üksnes sõnavara. Enamik keeleuuenduse poolt keelde toodust kuulutati rahvakeelest hälbivaks keeleliseks esteeditsemiseks, oluliseks peeti traditsioonidest kinnipidamist ja kõikuvuste vähendamist.
• Suhtumine keelenormidesse oli karm: keelekorralduslikud otsused olid kohustuslikud. Kontrollitud ühiskonnas kontrolliti ka keelekasutust. Levis hoiak, et sõna või vorm, mida ÕSis ei ole, on keelatud, selle kasutamine on viga. Keelevariantidest, allkeelte vajadustest või erinevatest keelekasutusvaldkondadest tollal ei räägitud, tunnistati vaid üht, üldrahvalikku, ühtset eesti normitud kirjakeelt.
• Kui oskuskeeles on põhjust taotleda rangemat süsteemi ja järjekindlust, siis loomulik keel on paljude võimalustega lahtine süsteem koos oma võimalike ebareeglipärasuste ja rööpvormidega. Loomulikule keelekasutusele on loomulik normide teadlik ja paindlik rakendamine olenevalt olukorrast.
• Oluline pööre eesti keelekorraldustöös toimus 1980. aastatel. Jäikade piiride asemel aktsepteeriti rohkem sujuvaid üleminekuid ja pakuti valikuvõimalusi. Moodustati VÕKi uus koosseis, kus normimuutusi ei arutatud enam üksiksõnade kaupa, vaid otsused hõlmasid kogu tüüpi või vormi. Normimuutmise otsustele eelnesid keelekasutuse uuringud, nii et järgnevate aastate normimuutustega lähendati norminguid tegelikule keelekasutusele.
• Uue sajandi ÕS on suunav ja selgitav sõnaraamat, mis ei piirdu keelenormide fikseerimisega, vaid annab ka hinnanguid ja soovitusi, mis on hea, mis halb keel. Uueaegsed õigekeelsussõnaraamatud pakuvad infot sõna kasutusvaldkonna kohta, on paindlikud ja rikkaliku materjaliga ega ole enam sellist põhimõttelist rahulolematust esile kutsunud nagu nõukogudeaegsed rangete keelenormidega eelkäijad.
• ÕSi sõnaseletusi peetakse ebavajalikuks, kasutades argumendina VÕKi 1980. aasta 7. mai otsust, et sõnapaaride üksteise ja teineteise ning oma ja enda tähendusi ei normita, mis laiendatakse üldistuseks, et sõnatähendusi ei normita, järelikult polevat sõnatähenduste esitamine üldse ÕSi ülesanne. Lihtne on leida näiteid ÕSi mahajäämuse kohta: ÕS nõudvat ühtmoodi, kui rahvas kasutab südamerahuga hoopis teistmoodi.

Kõne all oleva VÕKi otsuse selgituses on tõesti öeldud, et kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida. Samas on mööndud, et tähenduste täpne määratlemine on kindlasti vajalik võõrsõnade ja terminite puhul, mille vale kasutamine tekitaks väärarusaamist. Ka juhul, kui sõnade tähendusi ei normita, on paljusid sõnatähendusi siiski vaja seletada ja defineerida.*

• • *"Kirjakeele teataja 1979 – 1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused", Tallinn: Valgus, lk 72
• Hinnang ÕSile sõltub sellest, kuidas me ÕSi tõlgendame: kas ÕS sisaldab kõike seda, mis on lubatud ja millega me lepime (nagu nõukogude ajal), või seda, mida paljudest kasutusel olevatest variantidest soovitatakse korrektses neutraalses kirjakeeles kasutada.
• Soovitused on keelekorraldajate seisukohad, milline on hea keelekasutus ja millist keelendit võiks eelistada. Soovitamine (erinevalt lubamisest) nõuab läbimõeldumat põhjendust kui (sage) esinemine korpuses. Kui ÕSis on vaja (näiteks võrdlusmaterjalina või ortograafia näitamiseks) esitada materjali, mida küll aktsepteeritakse, aga mingil põhjusel ei soovitata neutraalsesse kirjakeelde või ei peeta võimalike variantide hulgast kõige paremaks, siis on see mingil viisil märgendatud (looksulud, eriala- ja stiilimärgendid vms).

Juba 1999. aasta väljaandest alates ei ole ÕSi eesmärgiks keelata ega nõuda, eriti mitte mõne sõna kasutamist teise asemel. Küll aga soovitada, ning sõnaraamatu kasutajate arvates on need soovitused vajalikud ja kasulikud.

• Keelekorraldus tähendab teaduslikult põhjendatud valikuid ja kokkuleppeid, juhtnööre ja soovitusi, et tagada kirjakeele ühtsus, selgus ja püsivus. Ei ole kahtlust, et avalik keelekasutus vajab korrastamist. Mida heterogeensem ja muutuvam on ühiskond, seda tähtsamaks on saanud korraldatud kirjakeele olemasolu teiste võimalike keelevariantide kõrval.
• Ei saa olla nii, et kogu see variantide rohkus, mida parajasti kasutatakse ja ühendsõnastikus registreeritakse, ongi praegusaja normitud kirjakeel.

Kirjakeel ei saa muutuda spontaanselt iga nädal, iga kuu või ka iga aasta. Ta peab olema midagi püsivamat ja kirjakeele normides muudatuste tegemine peab olema vajaduspõhine, teadlik ja läbimõeldud. Eesti keel on riigikeel. Riik ei tule toime, kui teda iga päev toimimas hoidvatel inimestel ei ole kasutada korrektset normitud kirjakeelt, kus sõnadel on kindlad, kokkulepitud tähendused.

• Reet Kasik, "ÕS on eesti kultuuritraditsioon", Postimees, 26. november 2022