Reet Made

Reet Made (umbes 2002-2003).

Reet Made (kuni 1963 Jõeots; sündinud 4. mail 1941 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, saatejuht ja kirjanik.

"Veli Oliver"

Tsitaadid väljaandest: Reet Made, "Veli Oliver", Tallinn: Tänapäev, 2005.

• Uks vajus poikvele ja sealt piilus sisse jõehobu Hipo. "Kas Teie Kuninglik Kõrgus on suvatsenud ärgata?" küsis ta issi moonutatud häälega.

"Jah, me suvatsesime ärgata," vastas Anna-Maria peenutsedes ja häälele kuninglikult tähtsat kõla andes.

"Väga kena," ütles issi hääl, millel seekord oli teistsugune varjund. "Siis meil on au ulatada taburetilt teie kuninglik hommikumantel. Ehk suvatseksite end sellega rüütada. Vannituba ootab teid kergele kümblusele," teatas teine ukseprakku ilmunud jõehobu Botamus. Mõlemad, nii Hipo kui ka Botamus, olid Anna-Maria igivanad ja hirmus kallid mänguasjad. Tavaliselt magasid nad nagu lugupeetud kaisuloomad ikka Anna-Maria juures voodis. Eile õhtul aga oli tüdruk võtnud nad elutuppa kodukino vaatama. Ja sinna pehmete kott-toolide juurde jõehobud ununesidki. Võib-olla seepärast tulidki kõiksugu rahutud unenäod? (lk 14-15)

• Ema-isa istusid juba kohvilauas, kui tütar kohale tuiskas. Anna-Mariale meeldisid need ühised kohvihommikud. Siin, uues kodus, kattis ema madalale diivanilauale kamina ette. Külmade ilmade puhul tegi ta kaminasse väikese tule. Kuna istumisnurk oli vaatega terrassile, tundus maast laeni kõrguvast katmata aknast välja vaadates, justkui oleksid õues tuulele lõõtsuda. Aga praksuvad halud tõid su tagasi tuppa, mõnusasse tugitooli. Vanas kodus, kus ühiseid istumisi peeti tillukeses köögis, olid need tüdrukule veel rohkem meeldinud. Seal väikestel taburettidel olid nad tihedalt üksteise kõrval. Tunnetasid tuge ja küünarnukki. Siin oli samuti mõnus. Ema ja isa jõid päriskohvi, Anna-Maria viljakohvi või kakaod. Igaüks röstis endale sooja saia. Vorst, juust, marmelaad - nii tavalised asjad - tundusid nendel hommikutel imehead. Nad olid kokku leppinud, et laupäeval tehku igaüks oma tegemisi, kuid pühapäev on pere jaoks. Et siis ärgu keegi kiirustagu ega kuhugi rutaku. Aeg maha! (lk 13-14)
• Ehkki neil hommikutel tundus toidul eriliselt hea mekk, oli kõige parem osa siiski omavaheline jutuajamine. Põhiliselt rääkisid isa ja ema. Nad kõnelesid asjadest ja inim estest, kes olid Anna-Mariale sageli tundmatud. Kuid tütrele meeldis emmet-issit lihtsalt kuulata. Nad ei salatsenud lapse ees ega kõnelenud midagi võõrkeeles. Kaisu räägib, et ta teab kohe, kui tema eest püütakse mõnda juttu varjata. Siis lähevad vanemad saksa keele peale üle. Kaisu on öelnud, et see ajab teda hullult vihale. Ja tema suurim unistus on saksa keel salaja ära õppida, et siis, kui nad jälle nii rääkima hakkavad, paneks ootamatult piraki! omalt poolt sekka.

Õnneks Anna-Maria kodus nõnda ei olnud. (lk 14-15)

• Sel pühapäevahommikul rääkis ema oma eelseisvast esinemisest. Ta mängis juba keskkooli ajast peale ühes isetegevuslikus teatris. Praegu valmistati seal ette kirevat kava. Ühe numbrina pidi ema lugema luuletust, kus väike tüdruk ütleb, et ta ei igatse terves ilmas midagi muud nii väga kui punast vihmavarju.

"Ja tead, Mati," jutustas ema isale, "huvitav on see, et ka mina tahtsin lapsena hirmsasti vihmavarju. Isegi ei tea õieti, miks. Värv polnud tähtis. Peaasi, et vihmavari. Ja kui ma selle kätte sain - ma olin umbes meie Mari vanune -, siis ei hoolinud ma sest suurt midagi."

"Eks lapse soovidega ole sageli nii," arvas isa.

"Ei-ei, Mati, ära tee suuri üldistusi. Vahel võivad olla soovid sellised, et..." Ema vaatas kõledale ja tühjale terrassile säärase pilguga, nagu näeks seal mõnda oma lapsepõlve suursoovi. "Aga... praegu on mul selle luuletuse puhul... ebakindlus. Ma ei tunneta seda igatsust. Kas teil on kannatust kuulata, kui ma selle teile ette loen? Ja siis olge halastamatud kohtumõistjad."

"Lase tulla," ütles isa ja lubas olla suur kõrv ise. Ema tõusis laua tagant püsti, läks akna alla, vaatas terrassile, kus ta oli hetk varem oma lapsepõlvesoovi näinud, ja hakkas luuletust lugema. Anna-Maria meelest tegi ema seda väga hästi. Tütrel oli tunne, et tüdrukuke, kelle nahas ema praegu on, tahab punast vihmavarju tõesti rohkem kui tervet maailma. Ema lõpetas. Ta pilk oli veel jupp aega tühjas aias. (lk 15-16; luuletuse autor on Betti Alver)

• Anna-Maria tundis, et hoolimata sellest, et teda viimasel ajal aina sagedamini suureks tüdrukuks kutsuti, on ta ikka väga väike ja kaitsetu. Hoitud, armastatud, toidetud ja riietatud, kuid... kaitsetu. Tema soovil — olgu see nii suur kui tahes — on ainult pisikese lapse soovi kaal. (lk 18)
• "Unistada tohib ikka," ütles Anna-Maria löriseval ninahäälel.

Ema tõusis lauast, tõmbas tütre sügavast tugitoolist üles enda vastu, embas õrnalt ja sõnas trööstivalt:

"Muidugi. Unistamine on lubatud. Seda tohib alati." (lk 19)

• Oli teisipäev ja jälle kunstiring. Seekord oli seal hästi põnev. Eelmises tunnis olid lapsed voolinud plastiliinist loomi. Tänaseks oli õpetaja kõigi tööd üle vaadanud ja seletas, mis tehtud hästi ning millega olid noored kunstnikud jänni jäänud. Anna-Maria oli voolinud koera. Õpetaja oli ta koera kiitnud, kuid lisanud, et loomale tuleks rohkem liikumist anda.

"Muidu on tegu lihtsalt plastiliinist koeraga. Õige kunst peab tekitama tunde, et tööl on hing sees, et see on nagu päris," seletas õpetaja. (lk 21-22)

• "Anna siis vähemalt mu raha tagasi! Ja ... õpilaspilet! Mul oli kotis ka õpilaspilet."

Poiss püsis tükk aega jopi tõmbluku kallal. Paistis, et see oli rikkis. Lõpuks sai ta luku lahti. Jopi siseküljele oli õmmeldud neljakandiline tükk lillelist riiet. Õmblustöö oli teinud väga oskamatu õmbleja pikkade ebaühtlaste pistetega. See oli omameisterdatud põuetasku. Sealt õngitseski poiss lagedale Anna-Maria õpilaspileti.

Tüdruk oli üllatunud. Tegelikult polnud ta hetkekski uskunud, et seda veel näeb. Püha koolidokument oli puhas ja ainsa kortsuta. Fotolt vaatas vastu tumedasilmne pruuni hobusesabasoenguga I b klassi tüdruk Anna-Maria Ladvik.

"Miks sa selle alles jätsid, kui terve ja korraliku rahakoti minema viskasid?" tahtis tüdruk teada.

"See oli ilus," vastas poiss ja... naeratas. "Mul ei olnud ühtegi pilti. Ema pilt oli, aga... Muks tõmbas katki." (lk 24)

• Anna-Maria vakatas.

"Kus su isa ja ema siis on?" päris ta pärast pausi ettevaatlikult.

"Isast ei tea ma midagi," kostis Oliver ükskõikse häälega. Tüdruk oli niisugust asja ennegi kuulnud. Heili, üks Anna-Maria sõbrannadest, ei teadnud oma isast samuti mitte midagi ega tahtnud sel teemal kunagi rääkida.

"Emast..." poiss neelatas, "...ei tea ma..." Oliver tõstis kõik kümme sõrme püsti ja liigutas neid mõtlikult, "...kuus kuud ja kaks päeva. Siis... ta ei tulnud enam köju."

Oliver jutustas, et ta kodu oli Koplis. Ühel neist tänavatest, mida kutsutakse liinideks. Kui ema polnud juba mitu päeva koju tulnud, siis tädi Maara nende majast ütles, et ema on teadmata kadunud. Ta võttis Oliveri enda juurde. Poisi päriskodus seadsid end sisse mingid tundmatud. Aga tädi Maara juures oli halb. Seal käis palju võõraid ja Oliveril polnud üldse mingit olemist. Ühel päeval kadus ka Oliver ära. Läks õue ega läinud enam tädi Maara juurde tagasi. Nüüd ta elab, kus juhtub. Enamasti koos Muksiga, kes on täitsa suur - kaheteistaastane.

Oliver jutustas oma lugu nagu kõige igapäevasemat ja tavalisemat asja. Anna-Maria kuulas seda nagu kõige ebatavalisemat. (lk 27-28)

• Kodus ootas Anna-Mariat tädi Tanja. Ta oli nende pere koduabiline ja käis oma toimetusi tegemas paar korda nädalas. Kraamimispäeval tuli ta juba hommikul. Suur maja võttis palju aega. Siis oli pererahvas kodunt ära, tädi Tanjal ruumid vabad ja rahulik talitada. Muudel kordadel oli ta ametis ainult mõne tunni: pesi laari pesu ja kuivatas kuivatusmasinas ära kah. Sel ajal kui kuivatusmasin trumlit keerutas, valmistas tädi Tanja kerge eine. Ta rihtis nii, et jõuaks Anna-Maria koolist tulekuks kõik korda. Siis oli tüdrukul soe toit ootamas ning tädi Tanjagi sai koos tüdrukuga pruukosti võtta. (lk 31)
• Oliver peitis koera oma pihkude vahele ja soojendas hingeõhuga. Plastiliin soojenes ja muutus voolitavaks. Nüüd vast hakkasid Oliveri kriimud sõrmed kuju vajutama ja siluma, venitama ja kokku lükkama. Need töötasid loomakese kallal kiiresti ja vilunult. Anna-Maria vaatas suu ammuli, kuidas tema väljavenitatud kerega peni läks iga sõrmelngutusega järjest kenamaks koeraks. Lõpuks sai meisterdajal töö valmis. Ta asetas kuju oma peopesale seisma. Koer püsis seal tõesti ega mõelnudki külili keerata. Kõige vapustavam oli aga see, et loomake paistis tõepoolest elus olevat. Nagu jookseks täie vardiga, kõrvad laiali, saba taga tuules lehvimas. (lk 38)
• "Ei, kella mul ei ole," vastas poiss rahulikult. "Aga ma olen ju alati õigel ajal kohal olnud." Seepeale kuulis Anna-Maria pika loengu Tallinna kelladest, alates kirikute ja raekoja tornikelladest ning lõpetades vaateakendega, kuhu mõni tiksuja oli välja pandud. (lk 55)
• Oliver ei suutnud uskuda, et see, mis temaga praegu toimub, on tõesti tõsi. Helesinine duširuum, mööda pead, selga ja kõhtu voolavad mõnusad soojad veejoad - kas sai niisugune ime päriselt olla?! Dušši oli Oliver oma elu jooksul paar puhku varemgi nautida saanud. Esimene kord, mida ta mäletas, oh siis, kui ta sattus päris pisikesena haiglasse. Tookord oli ta aga liialt väike ja liiga haige, et veemöllust midagi toredat meelde oleks jäänud. Hiljem oli ta koos emaga mõned korrad suures linnasaunas käinud. Senikaua kui ema ennast pesi, mõnules poeg duši all. Oi, see oli küll tore! Oliver oleks sooja vihma alla jäänudki, kui saunalised poleks hakanud kurjustama, et näe, poiss on asutanud end duši alla päris elama ega lase teisi loputama. Oliver oleks nüüdki kõditavatesse voogudesse elama jäänud. Ta keeras vee täie vungiga tulema, hüples ja puristas. Lausa kahju oli võtta šampoonipudel ja niisuguse argise asjaga nagu pesemine peale hakata. Siiski, ka see oli ootamatult mõnus. Esimene šampooniportsjon kadus juustesse nii ära, et ei hakanud vahutamagi. Alles teine laar lõi pea kobrutama. Nüüd, kus Oliver ise nägi, missugused hallid vahutordid ta peast mööda õlgu ja kõhtu duširuumi põrandale libisesid ja sealt keereldes äravoolurestist alla läksid, mõistis poiss, kui must ja kasimata ta tegelikult oli olnud. Kas selline puhas tüdruk nagu Anna-Maria tahab üldse nii räpase inimesega tuttav olla? Sõprusest rääkimata. See karm mõte pani vee ja vahutortidega lulliva poisi end pesukäsnaga armetult nühkima. Ka kaela ja kõrvu. Isegi kõrvataguseid! Jalgu, põlvi ja kandu. Lausa varbavahesid! Iga sentimeeter sai nuustikult oma jao kätte. (lk 63-64)
• Enamasti on lapse taskuraha niisugune nähtus, mis kergekäeliselt tühja-tähja peale lihtsalt ära raisatakse. Suur osa rändab R-kioski lettidele ikka nendesamade pulgakommide, kartulikrõpsude või magusa joogi eest, Vahel ostetakse kleepsualbumisse uusi pilte või mudelauto. Harva tuleb ette selliseid, kes raha koguvad. Näiteks kino jaoks. Aga et keegi kulutaks taskuraha tavalise söögi peale?! Leivapätsi peale?! Mis te nüüd! (lk 79-80)
• Õnneks tähti poiss siiski enam-vähem tundis. Nende õpetamise oli Anna-Maria oma mureks võtnud. Suure vaevaga õnnestus Oliveril lihtsatest ja lühikestest sõnadest oidu saada. Näiteks sellistest nagu kass ja koer. Aga kaelkirjak käis täiesti üle jõu. Seepärast tuli Anna-Marial tellijaile öelda, et ärgu nad kunstnikule väga täpseid soove kirjalikult esitagu. Kui saadakse sea asemel siil - no mis sellest! Kunsti tegemine ei ole mingi lihtne tükitöö. Selleks on vaja inspiratsiooni! Vaimuvälgatust! Õpetaja oli neile kunstiringis rääkinud, kui oluline loomerahvale selline välgatus on. Nii et olgu klassiõed-vennad rahulikud. Imekaunid plastiliinikujukesed nad saavad, aga kas just täpselt need mis tellitud, on iseasi. Nõnda leidis tüdruk Oliveri kirjaoskamatusest ilusa väljapääsu. Pole teistel vaja teada, et skulptor ei tunne õieti veel tähtigi. (lk 82)
• Oliver laskus umbpimedasse keldrisse. Ta teadis täpselt, mitu trepiastet tuli astuda ja millal ümber nurga pöörata. Ehkki ta oli niiviisi korduvalt keldrisse hiilinud, tundis poiss alati hirmu. Selleks hetkeks olid siia kogunenud kõik muinasjuttude kollid. (lk 101)
• Praegu tundusid need Oliverile võõrad mured. Elu oli poissi õpetanud, et kui mõni täiskasvanu ütleb end elavat üks päev korraga, siis tänavalaps elab tund korraga. Oliver ei teinud pikki plaane ega kandnud ka pidevat murekühmu endaga kaasas. Praegu oli tal umbse õhuga bussis soe ja kaenla alla oli kindlalt surutud plastiliinikarp. Sellest piisas. (lk 104)
• Isa rääkis sellest, et elu ei koosne ainult igapäevastest asjadest. Et siin tuleb ette ka suurt ja imelist. Ja enamasti on need tulemised ootamatud ja vapustavad. Et meie mõte ja meel peab nendega harjuma. Siis ta suudab need omaks võtta. Ta jutustas, et mõned teadasaamised on nii suured, et nende omaksvõtmine nõuab ka rohkem aega. (lk 156)