Reis öö lõppu

Esmaväljaande kaas, Éditions Denoël et Steele 1932

"Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit) on prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Céline'i 1932. aastal ilmunud romaan. Eesti keeles ilmus teos 2010. aastal Heli Alliku tõlkes.

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Louis-Ferdinand Céline, "Reis öö lõppu", tlk Heli Allik, 2016.

• Aga see polnud veel kogu Bikomimbo öiste rõõmude saaga.

„Ja siis on veel küla,” rääkis sõber edasi. „Seal pole sadat neegritki sees, tead, aga mürtsu teevad kümne tuhande eest!... Maniakid!... Ma ütlen teile, te saate seda veel näha! Ah! kui te tulite tam-tami kuulama, siis olete õiges koloonias!... Sest siin on nii, et kord taovad nad sellepärast, et kuu on väljas, siis sellepärast, et pole enam kuud... ja siis sellepärast, et kuu jälle paistma hakkaks... Ühesõnaga, alati leiab põhjuse! Nagu oleks loomadega kokku leppinud, et teile kambaga ajudele käia, need raibad! Täiesti tappev, ma ütlen teile! Mina, kui ma nii jube väsinud poleks, ma lööks kogu selle kamasuutra ühe hoobiga mättasse!... Aga eks ma panen siis vatti kõrva... Alguses oli mul esmaabikarbis veel vaseliini, siis määrisin vati sellega sisse, aga nüüd panen selle asemel banaanirasva... See on päris hea asi, see banaanirasv... Kui seda on, siis keppigu need kuradi vorstinahad või laevamürinaga! Rasvavatiga mul ükskõik, mitte midagi ei kuule! Küll te näete, need neegrid on igavesed lontrused ja molkused!... Päeva ajal lõkutavad külje peal maas nagu muumiad, tundub, et ei jaksa puu taha kuselegi minna, aga kui pimedaks läheb, siis hoia alt! Soodom! Gomorra! Sugutung! Hüsteeria! Nihukesed kuradi neegrid, ma ütlen! Haiged inimesed... Väärakad!...”

„Käivad nad tihti teilt ostmas?”

„Ostmas? Ah! Segi olete peast või! See tehke endale kohe selgeks: neilt tuleb varastada enne, kui nemad sinult varastavad, see on kogu äri, mitte midagi muud! Öösel, kui mul on banaanivatid kõrvus, ei lase nad ennast minust üldse häirida! Ja lollid olekski, kui laseks, eks ole?” (lk 175)

• Lõpuks hakkasid esimestena saabuma mõned alamastme laborirotid, suur osa juba raskelt jalgu järel vedades, igaühel käe otsas kõrval turult ostetud toiduvõrk. Siis astusid väravast sisse suuredki õpetlased, väikeste halvasti raseeritud ja pobisevate salkadena, veel lohinamal ja vastumeelsemalt kui nende hädised alluvad. Nad valgusid koridoridesse laiali, nühkides seinte pealt värvi. Vanad hallid koolipoisid vihmavarjudega, juhmistunud pedantsest rutiinist, okseleajavatest eksperimentidest, aheldatud kõigiks oma küpse ea aastateks näljapalkade eest neisse ustega mikroobikatlaisse, hautama igavesti seda köögiviljakoorte, lämbuvate merisigade ja muude roiskmete ühepajatoitu.

Lõpuks ei olnud nad ise ka enam muud kui koletud vanad närilised, ainult palitud seljas. Meie ajal on kuulsus ja au ainult rikaste päralt, olgu nad õpetatud või mitte. Teadusuuringu plebeid said hinges püsimiseks loota ainult oma isiklikule hirmule kaotada koht selles soojas, struktureeritud, ülemaailmse kuulsusega jäätmetünnis. Kõige kõvemini klammerdusid nad ametliku õpetlasetiitli külge, tänu millele apteekrid veel usaldasid neile, küll naeruväärse tasu eest, sülje- ja uriinianalüüside tegemist. Teadusemehe mudane haltuura.

Kohe, kui metoodiline uurija tööle saabus, läks ta ja kummardas rituaalselt mõneks minutiks vängete, mürknevate soolikatega möödunudnädalase küüliku kohale, mis oli alati muutumatult ja klassikaliselt eksponeeritud ühes laboratooriumi nurgas, rõve teaduse altar. Kui hais muutus juba tõepoolest absoluutselt talumatuks, siis ohverdati järgmine küülik, aga mitte enne, sest professor Hépatite, instituudi ülisuur direktor, hoidis instituuti oma kokkuhoiupoliitika fanaatilises haardes.

Tänu sellele teadussuundale andsid mõned elajaraiped välja uskumatud edasimoodustisi ja ennenägematuid uudisprodukte. Aga kõik on harjumise küsimus. Mõned pikema staažiga laborisellid oleks võinud vabalt keeta endale sööke ka surnuga käärivas kirstus, sedavõrd immuunsed olid nad juba contra igasugu raip ja selle hais! /.../

Kui teadlased olid lõpetanud rituaalsete merisigade ja ohvriküülikute vaatluse, järgnes sujuvalt igapäevase teadusrutiini teine vaatus: sigaret. Katse neutraliseerida tubakasuitsuga üle kõige hõljuv haisupilv ja tüdimus. Ja niimoodi, koni koni järel, jõudsid need targad mehed umbes kella viieks oma päevaga õhtusse. Siis pandi roiskmed tagasi vaikselt surisevatesse inkubaatoritesse. /.../

Tõeline teadlane kulutab kakskümmend aastat keskmiselt selle ühe ja põhjapaneva avastuse peale: ühtede luulud ei too veel tingimata teistele õnne, igaühte häirib naabri hulluhoog. (lk 294-295)

• Noorus, sellel on kogu aeg hirmus tamp peal, et tilli püksist kuhugile nühkida, selline press on noortel selgas kogu aeg kõike kinni krabada, mis nende meelest väikese seksini viib, et seal, kus midagi tunda on, seal nad kaks korda ei vaata ja kohe kukuvad tundma! Nagu reisijad jaamapuhvetis, kõik ruttu näkku, kahe vile vahel, anna ainult ette! Anna ainult paar-kolm suvalist reakest neile noortele kätte, mis nende meelest vestluse kenasti aluspükste poole lükkavad, ja juba on noor kohutavalt rahul! Imelihtne on noorust lõbustada! Neil aina tuleb, igast asendist! (lk 397)