Richard Alekõrs

Richard Alekõrs.

Richard Alekõrs (16. jaanuar (vkj 3. jaanuar) 1914 Äksi kirikumõis, Sootaga vald, Tartumaa – 5. aprill 1973 Tallinn) oli eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.

Proosa

• Arhitektuuriliste ja kirjandus- ning kultuurilooliste panoraamidega võib vist juhtuda ühtemoodi: nad muudavad kuju, toovad nähtavale uusi kvaliteete.

Veel võrdlemisi hiljuti pidasime Tallinna Võidu väljaku fassaadis loomulikuks, et majadesein "Moskva" kohvikust Kunstnike Liidu hooneni ei tõuse kõikjal ühe ja sama kõrguse jooneni. Olime sellega nii väga harjunud. Ent nüüd? Juba mitme aasta jooksul oleme võinud näha vahepealset maja — jutt on Kunstihoonest — ta uues kõrguses. Küllap harjume peagi ka sellega.

Midagi samataolist on teoks saanud eesti kriitilise realismi hoonestuses, nimelt Vilde—Peterson—Liiv—Kitzberg joonel. E. Peterson-Särgava nime kohal olime kaua harjunud laega, mille kandva talana tavatsesime näidata "Rahvavalgustajat". See, nagu teame, tähendas käesoleva sajandi algust. Kas võisime arvata, et tervelt nelikümmend aastat hiljem võetakse ette seada paigale uus, senisest hästi kõrgem lagi, ja et see saab kõigile silmaga nähtavaks ning käega katsutavaks kuuskümmend viis aastat hiljem!

Tallinna Kunstihoone uue kõrguse puhul võib vist vaielda kvaliteedi üle, seda küll. E. Särgava uue "hoone" puhul võidakse ehk jälle kord küsida: Mis? Kuidas? Kust see niisugune on siia saanud? Kuid selle põhikvaliteetide üle vaidlemine osutub küll vähemõttekaks. Ja kuigi romaani "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama" tähendus käesolevas ajapunktis ei ole kergesti piiritletav, osutub ilmsesti kindlaks ja vaieldamatuks üks: E. Särgava teose näo) on tegemist olulise muutusega meie kirjandusloo vaateväljas, seda nii väliselt ulatuselt kui ka omadustelt. Sellega tuleb nüüd hakata harjuma... (lk 1578)

• Üldiselt ei ole vist enam uudiseks vihjed, mida vahepeal sihiti Ernst Särgava loomingulise töö lõpetamise põhjustele. Need pole muidugi mitte mingid mõistlikud vihjamised. Mis puutub näiteks Fr. Tuglase tuntud esseesse "Eduard Vilde ja Ernst Peterson" (1909), siis ei ole E. Särgava, vähemasti nende ridade kirjutajale, seda millalgi mingi otsustava motiivina ette toonud. Vestlemisel septembris 1955 loeb kirjanik üles põhjused, mis Tallinna-perioodil ta loovat tööd pidurdasid: kolm ränka haigust — tüüfus, kopsupõletik, südame tromboos; koolitöö, õpikute kirjutamine, maja ehitamine, töö seltsides; neli last koolis või ülikoolis... "See unustatakse ära," tähendab kirjanik kibestunult.

Tegelikult ei katkenud E. Särgava kirjanikutöö päriselt õieti ei kunagi. Veel vähem võib seda arvata ta kavatsuste kohta. Ent vist tuleb siingi nähtavale ühe või teise tegija erinev temperament. Üks kuulutab vaprasti tööst, mida ei ole ja mis jääbki tulemata, teine vaikib sellestki, mis tehtud. Mida meie ei osanud ehk aimatagi, seda teadis E. Särgava ise küllap üsna kindlasti. Teadis ehk sedagi, et lagi võib tõusta seda kõrgemale, mida sügavamale kaevatakse vundament. Selleks aga kulub aega, aega, aega ...

Postuumne pärand on siin-seal ikka ja jälle võinud elamajäänuid üllatada. See on teoks saanud küll tavaliste, küll nn. spetsiaalsete vormide näol nagu päevik, pihtimused, "tunnistamised". Seda kõike kavatsetud, juhuslikel või pära tarnatuil asjaoludel. Mõnikord, näiteks E. Särgava romaani puhul, võib olla tegu mitme põhjuse liitumisega.

Alles hiljuti märkis Fr. Tuglas, kõneldes kirjutuses "Natuke kurb-lõbusat meie kirjandusloost" ("Sirp ja Vasar" 1968, nr. 21) sellest, kuidas ta olnud haiglas koos E. Särgavaga: "Aga seda ta mulle siiski ei paljastanud, et kirjutas parajasti oma suurimat teost." Parem õnn ei saanud osaks teistelegi; allakirjutanule, muide, avaldas E. Särgava veel 1955, et alates 1940. aastast leidub tal "käsikirju, mida vaja restaureerida", kuid vaikis romaanist. Kõigi nende võimalike põhjuste kõrval jääb küllap oletada, et tookordne "aeg" ei innustanud sellest kõnelema ei kirjanikku ennast ega ta perelisi. (lk 1578-1579)

• Richard Alekõrs, "Uuest hoonest vanal vundamendil", Looming 10/1968, lk 1578-1587 (Arvustus: Ernst Särgava, "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".)