Riin Tamm

Riin Tamm, 2012.

Riin Tamm (sündinud 12. augustil 1981) on eesti geneetik ja teaduspopularisaator.

Intervjuud

• Doktorantuuris oli väga hea olla, ma sain teha teadust ja just nimelt endale meelepäraseid tegevusi ning panna oma karjäärile alus.
• Kui laps läheb huviringi, siis temaga peavad tegelema kvaliteetsed õpetajad ja noorsootöötajad. Huvitegevuses peab kõik olema heal tasemel.
• Ka kuldmedalist võib tegelikult ju minna kutsekooli, kui ta leiab oma südamelähedase eriala.
• "Rakett 69" saatesse otsime ka ikkagi tikutulega neid teadushuvilisi tüdrukuid taga.
• Minu üks eesmärk teaduse populariseerimisega oli näidata seda, et ka noored naisterahvad võivad teadust teha ja olla väga nutikad.
• Tuleb teha seda, mis teeb sind õnnelikuks, ükskõik, mis asi see ka siis on ja mis teised sellest arvavad.
  • Riin Tamm, intervjuu: Marie-Johanna Kippar, "Riin Tamm: ka kuldmedaliga lõpetanu võib kutsekooli minna", ERR, 06.12.2023

• Paraku on nii, et kui saadame noored rahvusvahelistele olümpiaadidele, siis väga suur osa valib endale tulevikus välismaa ülikooli. Need tipud ei peaks tegelikult Eestist ära minema. Aga nad lähevad.
• Teine asi on see, et Eesti riik ei tunnusta absoluutselt neid noori, kes käivad maailmas oma teadmistega meid esindamas.

Mõnikord oleme pidanud raha otsima ka selleks, et õpilased üldse saaksid olümpiaadile sõita. Ministeerium vastab: kas siis igal olümpiaadil on vaja käia?

Richard Luhtaru tõi Põhja- ja Baltimaade füüsikaolümpiaadilt kuldmedali ja kuulutati üldvõitjaks. Ta toob igalt poolt, kuhu läheb, medali. Aga ka tema puhul küsiti, kas on vaja minna?! Mida me tahame Eestis saavutada, kui me ei suuda isegi sellist väikest asja.

Eesti riik ei pane neid tublisid noori absoluutselt tähele. Kui tulevad sportlased medalitega, siis juba lennujaamas ootab tseremoonia, teinekord ka raeplatsil. Tänavu suvel tulid noored suurtelt olümpiaadidelt järjest medalitega!

Siis me hädaldame, et nad lähevad välismaa ülikoolidesse õppima. Lähevadki!

• Kui ma mõtlen enda peale, siis kui mina käisin muusikakoolis, ei tähendanud see, et oleksin pidanud muusikuks saama. Aga muusikakool andis elule hästi palju juurde, mõjutas mu maailma ja mõtlemist.
• Esimese lapsega on ikka nii, et paned ta igasugustesse ringidesse, et ta milleski maha ei jääks. Nüüd olen maha rahunenud. Lapsel peab lapsepõlv ka olema. Kui ma ütlengi talle, et miski on äge, siis las ta ise otsustab, kas see on äge ka tema meelest. Lasen tal maailma avastada.
  • Riin Tamm, intervjuu: Aime Jõgi, "Teaduskooli uus direktor Riin Tamm: Eesti riik ei tunnusta võimekaid noori piisavalt", Postimees, 19. september 2018

• Mu vanatädi suri põhimõtteliselt vanadusse. Ta ilmselt tundis, et ei jaksa enam.

Tal sai eluisu otsa ja ei olnud enam ühtegi eesmärki. Kõik sõbrad ümberringi olid ära kadunud, ta lihtsalt veetis oma päevi.

Ma ei ole päris kindel, kas mina niimoodi elada tahaksin.

• Jah, kui oled nii noor, et sul ei ole peret, siis mõtled vananemise peale tunduvalt vähem kui siis, kui sul sünnib laps, kui tekib järgmine põlvkond. Siis pead rohkem mõtlema, et ka sa ise saad vanemaks ja sinu vanemad saavad vanemaks. Laps kasvab nii ruttu, ja ma vahel vist ei anna endale aru, et ka mina vananen sama ruttu.
• Või vaatame inimeste organeid. Need vananevad täiesti erineva kiirusega. Rohkem saab vatti süda, see vananeb kiiremini. Aga meie aju – see elaks üle seitse keha!
• Isegi kui rääkida pikaealiste endiga, et kuidas kaua elada, siis on vastused sedasorti, et ah ma söön palju salatit või olen elus palju jalgrattaga sõitnud.

Ja kõrvale kuuled seda, kuidas mõnel 116-aastasel on terve elu meeldinud sigareid tõmmata...

See on keeruline.

• Nüüd võiks mõelda, et vananemine ise ei ole surma põhjusena üldse olulisel kohal. Et kui meid ei segaks keskkond, õnnetused ega need epigeneetilised muutused, siis inimeses on potentsiaal elada väga kaua.

Jah, kui keha saaks oma ressurssi kasutada ainult selleks, et organismi säilitada. Aga nii ei saaks inimene päriselt elada, õnnelik olla ega millestki rõõmu tunda. Ta peaks olema kusagil suletud süsteemis.

• Ma arvan, et see eluplaani tegemine tuleb kaudselt, arvestades erinevaid faktoreid...

Et kui me teame oma geneetilisi eelsoodumusi haigustele, teaksime käia arsti juures kontrollis... Oma geene tundes võiksime teada näiteks suitsetamise ja päikesekiirguse mõju organismile...

Kõik need teadmised annavad meile kasulikke vihjeid, kuidas elada tervemalt ja kauem.

Just tervelt elamine on oluline, mitte see, et lihtsalt eluiga pikendada.

• Arutlesime, kas üldse ja kuidas on võimalik elada vanemaks kui 122. Arvamus oli, et see on üsna maksimumi piiril, et inimese süda ei jaksa rohkem.

Teisalt – näiteks enamikku kehaosi on võimalik asendada proteesidega või vahetada kulunud elundid uute vastu. Aga kas see on eesmärk omaette? Mina ei arva, et see oleks mõistlik lihtsalt eluea pikendamise eesmärgi nimel.

Mõni aeg tagasi ilmus uudis, et juba on võimalik kasvatada doonorsigu, kelles kasvatatakse inimestele pärisorganid! Kõike on võimalik teha, aga kas seda on vaja. Miks me peaksime looduse vastu võitlema.

• Aga teine asi on, et me iial ei tea, mida me mõtleme ise, kui oleme suremas. Inimese elujanu on suur.

Sõltub väga palju sellest, mis vanuses see juhtub. Ma arvan, et kui oled sada ja rohkem ning kui kedagi eakaaslastest ei ole enam elus, siis võib tunne olla teine. Kui su lapselapsed ja nende lapsed sebivad ringi, kui neil on täiesti omad teemad ega ole aegagi, et sinuga kuidagi õigesti suhestuda.

• Alati ja igas päevas peab positiivsuse üles leidma. Sest stress on üks faktor, mis aitab kaasa haiguste vallandumisele.
• Seepärast ei jagunegi rakud lõputult, kuna rakk saab aru, et edasi jagunedes hakkavad tal tekkima geenidesse vead. See on selline kaitsemehhanism.
• Mida vanemaks sa elad, seda tõenäolisem on see, et sul on selleks geneetiline soodumus.

Aga milline täpselt on see hea komplekt, missugune see hea keskkond ja õige elustiil? See on väga personaalne. Kindlasti annavad vihjeid eelnenud põlvkonnad su enda perekonnas, aga tuleb meeles pidada, et see keskkond, milles nemad elasid, ja elustiil olid sootuks erinevad kui tänapäeval.

• Kronoloogiline vanus ei ole kunagi esimene asi, millega inimene end määratlema peaks. Ka väga vana inimene on palju enamat kui lihtsalt ta sünniaasta või ta kõrge vanus.
  • Riin Tamm, intervjuu: Aime Jõgi, "Geeniteadlane Riin Tamm: meie aju elaks üle seitse keha", Postimees, 30. august 2016

• Ei ole nii, et sa lähed hommikul kell üheksa laborisse ja tuled kell viis, et nüüd ma tegin kaheksa tundi teadust. Sellist asja ei ole olemas, sa teed teadust kogu aeg.
• Et minust selline paduteadlane saab, nagu ma praegu olen, ei osanud ma siis arvata, kui ma ülikooli astusin. Selle peab ise ära tundma ja seda peab tahtma.
  • Riin Tamm, intervjuu: "Noor teadlane: teadlaseks olemine ei ole amet, vaid elustiil", ERR/ETV "Terevisioon", 17.01.2012