Robert Vaidlo

Robert Vaidlo (26. oktoobrini 1937 Robert Veedi; 14. veebruar 1921 Tartu – 1. oktoober 2004) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik.

"Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab"

Tsitaadid väljaandest: Robert Vaidlo, "Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab" 1963.

• Sõja käsi hakkas meid kobama. Ja see käsi on karm. Seda karmust suudavad täielikult mõista vaid need, keda ennast see on pigistanud. (lk 4-5)
• Sõda on julm. Mida rohkem tallasime me tema rasket rada, seda rohkem me seda mõistsime. Kunagi ei suuda keegi nii märkamatult ja tuimalt ära puhuda küünlaid, kui sõda kustutab elusid. Suleb igaveseks silmad inimestel, kes oleksid tahtnud veel näha ja korda saata nii palju. (lk 5)
• Sõda ei tunne halastust. Siin on vaid üks eesmärk — võita vaenlane. Iialgi aga ei saa eesmärk niisugustel, kes tulevad vallutama võõrast maad ja rõhuma teist rahvast, olla sedavõrd suur, kui ta on seda inimestel, kes kaitsevad oma kodumaad, oma vabadust Igale rahvale on tema kodumaa pind püha. Ja seda kaitstakse, vihates vaenlast ja tundmata tema vastu halastust, olgugi et vaenlased oma väljanägemiselt on niisamasugused kahejalgsed nagu sina ise. (lk 5)
• Sõdade aeg hakkab otsa lõppema. Me loodame seda ja võitleme selle eest. Kogu maailma rahvad võitlevad selle eest. (lk 5)
• Küllalt ilmekas nägu on sõja argipäeval. Sest kogu aeg me ei vajutanud ju püssi- või kuulipildujapäästikule, ei tulistanud suurtükkidest. Ma ei mõtle siin pikalt rääkida meie elust tagalas, sõjalisest väljaõppest kaugel rinde taga. Selles kõiges on küll samuti palju huvitavat, raskusi ja nalja, kuid see pole siiski rindesõda, sõja kõige karmim argipäev, verine ja porine kaevikusõda, kus kurbused on hoopis kurvemad, naer ja naljad hoopis karmimad, kus sa ei vali enam teed ega rada, vaid sõtkud aina edasi, tirides vaevaga säärikuid sitkest savist või põlvini ulatuvast porist. Seal ei tea sa tihtipeale, mis päev täna on, mitmes kuupäev, kas on jaanuar või veebruar, ja see kõik polegi rindesõdurile kuigi tähtis. Temal on siin vaid üks. üksainus, mis ei lähe meelest magadeski — lahingukäsk, temale antud sõjaline ülesanne. (lk 5-6)
• Sõda surub mehed küll ühtemoodi sinelitesse, paneb neile pähe ühesugused pajataolised kaitsevärvi kiivrid, kuid inimeste iseloomud jäävad, tulles raskustes eriti teravates värvides välja. Kõik muidugi mehistub, karmistub, aga põhikude jääb. Naljahammas jääb naljahambaks, tõsine mees tõsiseks ja nannipunn teinekord endiselt nannipunniks. Seepärast on ka rindel mitmesugust — nii nalja kui tõsidust, nii julgust kui ka põlvede värisemist. (lk 6)
• "Või kurgikoored!" venitas ülemus ja kärgatas samas: "Seda ma näen isegi. Kuidas nimi on?"

Lõin enda tikksirgeks, ütlesin, et Peeter Poligon, ning nimetasin sinna järele kähku ka küsija aukraadi, nagu sõjaväe kord seda nõuab. Kuid see kõik ei aidanud enam, vaid tegi minu olukorra veel räbalamaks. Olin nimelt eksinud auastmega, öelnud vähem kui õigus. See aga tekitas, nagu ma tõreleja näost võisin näha, veel palju suuremat pahandust kui kurgikoored.

Kui ma pool tundi hiljem pühapäeva vaikuses nühkisin märja kaltsuga ambulantsi pinnulist põrandat, hakkas mulle juba tasapisi selgeks saama, et distsipliiniga on siin lood siiski tugevasti teisiti kui koolis sõjaväeõpetuse tunnis. Ning aukraadi asi olgu täpne. Omapead mahavõtmine ei tule kasuks. Sugugi niipalju pahandust ei tekitanud aga muide see, kui vahel juhtusid kogemata juurde panema. (lk 8-9)

• Päev-päevalt õppisime sõduritarkust juurde. Tihtipeale käisime süstimisel, küll ühe, küll teise tõve vastu. Nagu pärast aru saime, oli sellest suur kasu, sest rindel me peaaegu ei teadnudki, mis on haigused. Aga tookord virisesime — miks meid torgitakse. Tegime näo nagu haiget saanud lapsed ja ei suvatsenud pärast süstimist kätt ega jalga liigutada. Niimoodi aga just jäigi nõelakoht valusaks. Hiljem patareis me kargasime süstisaamise järel hoopis hobuste selga ja ratsutasime endid higiseks. Veri hakkas siis kiiresti käima ja viis seerumi ruttu üle terve keha laiali, nii et valusaks ei jäänud ükski koht. (lk 10)
• Sügisepoole hakkas tubakat väheks jääma. Kogu tagala töötas rinde heaks, ja kui me siin sõjakärast kaugel nurgas istusime vahetevahel ilma suitsuta, ei läinud seepärast sugugi veel ilm hukka. Suuremad suitsumehed hakkasid otsima tubaka aseaineid, proovisid lepalehti, kuivatatud ristikheina tupsusid, tammekoort. Kõige parem oli nende arvates aga vana pehkinud känd, niisugune, mis jalaga pihta lüües otsekohe pruuniks pulbriks pudeneb. (lk 11)
• Kui teised olid läinud, ütles mees, kellega koos olime tulnud vaatluspunkti: "Roni sinna kääride taha."

Ronisin ja asusin vaatama. Käärpikksilmade klaasidel oli peal mõõdustik.

"Kui kuskil sähvatab, märgi üles, kus kohal. Niimoodi otsime nende suurtükke. Kahe tunni pärast aja mind üles."

Nii nagu ta oli, lasi ta ennast langeda kitsale lavatsile.

"Aga kui..." tahtsin küsida, kuid polnud enam mõtet. Mees magas.

Vaatasin käärpikksilma mustavaisse klaasidesse. Kuskil paremal välgatas tuli. Mürsk õugas kõrgelt meist üle ja plahvatas tagapool. Aga kus oli sähvatanud? Missuguse joone juures?

Ei, sõber, on vaja hoolsamalt vaadata. Oled ju nüüd rindesõdur! (lk 19)

• Kui mees langes lahingus, oli see nagu paratamatu, mõistetav. Teine viskus tema keha varju ja tulistas edasi seda vihasemalt. Aga kui inimene sai surma kellegi kolmanda ettevaatamatusest, hoolimatusest, siis polnud see ka rindel kaugeltki mitte loomulik. See oli võrdne surmaga rahu ajal ja jättis seepärast ka hoopis sügavamad jäljed. (lk 21)
• Kord kunagi hiljem kohtasin ma sõdurit, kes otse paaniliselt hakkas otsima varju, kui kuulis lennukipõrinat. Ta nagu kaotas mõistuse, ei püüdnudki kindlaks teha, kas lennuk on oma või võõras. Mees kuulus mingisse varustusüksusse. Nad olid asunud oma ladudega parajasti suures mitmekordses kivimajas. Lennukipomm oli kukkunud otsejoones ruumi, kus nad magasid. Ainult tema üksi oli jäänud imekombel ellu. Kui ma seda lugu kuulsin, siis ma tema üle enam ei naernud. (lk 24)
• Aga kust võis vaenlane näha? See ei saanud olla juhus. Kuid köögikorstna suits ei oleks tohtinud paista linna taha vaenlase positsioonidele!

Tänavatel oli ärevat liikumist. Ka teisi üksusi oli proovitud tulistada nii öelda lagipähe. Kuskil pidi asuma keegi, kes näeb ja juhib tuld, sest teisiti see ei saanud olla.

Vooridele anti käsk sõita uuesti linnast välja. Ja alles siis, kui kirikutornist toodi alla sinna peitupugenud vaenlase luuraja, kes juhtis raadiosaatja kaudu tuld, tulime linna tagasi. Selge, miks hakkas kukkuma miine ka sinna halli maja juurde, kui meie köögikorsten hakkas üles ajama suitsu. Kirikutorni paistis see hästi ära. (lk 25)

• Ma käisin võlupeegli juures veel teinegi kord, õhtul. Siis oli ruum tühi. Ainult üks vanem sõdur seisis seal sügavas hämaruses. Ta oli kangutanud endale peegliraami küljest ühe neist puust nikerdatud inglilapsukestest ja silmitses seda. Kui ta märkas, et ma teda vaatan, peitis ta viguri ruttu tasku. Aga ma tean, et ta kandis seda endaga kaasas kogu sõja ja et see on tal praegugi alles. Miks? Sõduri mõtted käivad teinekord väga imelikku rada ja neist on raske aru saada sellel, kes ise ei ole saanud tunda, mida tähendab rindesõda. (lk 26)
• [Suurtükiväehobustest:] Mis sest, et kõigil on ühtemoodi neli jalga — meeled on igaühel erinevad.

Mida rohkem ma õpin patarei hobuseid tundma, seda rohkem ma selles veendun. Hobuseid on vaja teada üdini. (lk 29)

• On hobuseid, kes juba oma laadilt on võrdlemisi puhta nahaga. Nende harjamisega pole palju vaeva. Aga mõned... Ega sõjaväehobuse juures ei loetud muide puhtuseks seda, kui ta polnud sõnnikuga koos. Niisugust asja ei kannatanud üks tõsine ratsamees juba isegi silma otsas. Hobuse nahk ja karvad pidid olema kõõmast ja tolmust nii puhtad, et kui paned valge kinda kätte ja tõmbad vastukarva, siis ei lähe kindasõrmed tooni võrragi tumedamaks. Niimoodi vähemalt räägiti. Aga proovi sa Käbil tõmmata — ei tunne enam kinnast äragi. Mingi salapärase seaduse põhjal ajas ta nahast tolmu ja kõõma välja nagu hõredast riidest tolmuimeja kott. Olin teda juba meeletuseni harjanud, sooja veega paar korda tallis üle pesnud, aga kui ma pärast lõunasööki talle uuesti käe külge panin, kõõmas ja tolmas ta, vaata et veel hullemini kui enne. (lk 33)
• Rahu ajal ei saa kindlasti keegi sellest aru, kui armsaks võib inimesele muutuda väike lihtne plekkahi. Meie "armsam" oli roostest punane, mõnest kohast lömmis, kohati juba läbikõrbenud seintega, aga meile oli ta nii kallis, et hinda ei oska ära öeldagi. Isegi suvel vedasime seda alati endaga kaasas nagu kõige suuremat aaret. (lk 37)
• Sellesama Paaveliga juhtus varsti teinegi äpardus, mis aga oleks võinud lõppeda palju kurvemini kui saabaste lugu. Ta oli kuskilt leidnud üleni porise ja savise saksa automaadi ning asus seda hommikul innukalt uurima, ise nari peal kõveras. Eks meie kükitanud samuti kõveras oma magamisasemetel ja vaadanud pealt. Paavel seletas ikka, et see nupp on selleks, see kruvi tolleks, see käib siit nii ja too sealt naa, kui korraga kuuliprits pani hüüdma. Õnn oli, et toru ots seisis lae poole. Esimesed kuulid plaksatasid peaaegu püstloodis lakke. Aga ehmatusest hakkasid Paaveli käed värisema ja nendega koos ka automaaditoru, kust lendas kuul kuuli järel nagu mesilasi pereheitmise ajal. Kogu laealune oli mõne hetke pärast palkidesse jooksnud kuulidest valgeks täkitud. Surmahirmus lõime me endid muidugi kõik otsekohe naridele seliti, aga palju see aitab. Ruum on ju madal, ja kui Paaveli käsi veidike vääratab. . . Katkestada ta seda kuulivalangut ei mõistnud.

Läks siiski õnnelikult. Tal jätkus külma verd kuni lõpuni ja toru otsa lasi allapoole alles siis, kui lõppesid padrunid. Aga näost oli Paavel valge veel tükk aega. Kuid ega keegi teinegi vist punetanud. (lk 39)

• Niimoodi olid kõik meie voori veokid varsti vagunitele tõstetud. Nüüd oli kord hobuste käes. Aga katsu sa saada hobust õhtul kaubavagunisse! Loom ei taha kohe kuidagi mustavast ukseavast sisse minna Samal põhjusel on raske hobuseid välja saada ka põlevast hoonest. Ta ei lähe valguse käest pimedusse. Üks abinõu on selle vastu olemas. Kargad hobusele selga ja ratsutad temaga põlevast hoonest välja. Meie muidugi ratsutasime vagunisse sisse. Ja niisugust looma, kes ikkagi veel tõrkus, ergutasime ühiselt tagant, kuni ka tema pidi oma meelt muutma. (lk 40)
• Nüüd siis jälle laulavad rongirattad oma tuttavat laulu meie all: taram-taram, taram-taram, taramtaram... Nagu kõneleks sinuga mõni vana hea tuttav, räägiks sulle lugusid, küll juba ammutuntuid, kuid ikkagi armsaid, omaseid, lähedasi. Sõjamehele on rongirataste rütm nagu tükike kodust. Sest ka seal kõnelesid need niisamuti, ikka taram-taram, taram-taram. Rongisõit võib tüüdata, aga rataste laul minu arvates kunagi mitte. (lk 42)
• Jõe kaldad ja jää nende vahel olid pikalt täis laipu, moonutatud, rebitud, tardunud, külmunud inimkehi. Suurtükimürsud ja miinid olid tagunud jää auklikuks. Ning nendest õitsesid välja võikad jäälilled, laipade kobarad, mida vool aukudest üles ajas. Kaugemal oli jää lastud päris puruks ja seal mustas vaba vesi. Palju, veel jää all võis mehi olla!

Jalaväel olid siin olnud rasked lahingud. Ma läksin tagasi ja nähtu rõhus mind hulk aega. Aga vett jõin ma edasi samast august, sest mujalt seda võtta polnud. Ja sealtsamast jõid seda ka teised. Jõin ja mõtlesin — alles see oli, kui ma sõitsin Tallinnas trammis ja lugesin selle laekumeruselt soovitust — tarvitage joogiks ainult keedetud vett. Tulid meelde ka teised plakatid — sööge õunu, sest need sisaldavad vitamiine; peske enne sööki alati käsi, sellega hoiate ära nakatumise. Kuidas küll sõda lööb uperkuuti rahuajal loomulikena tunduvad nõuded. Rindel panevad need muigama. (lk 44)

• Kahel päeval ei saadud meile patareist sööki järele saata, sest tulevahetus oli niivõrd äge. Poisid olid mulle paremad palad alles hoidnud. Kui ma ükskord eesliinilt minema sain, pistsin need oma ahnuses kõik korraga kinni. Oi, kuidas pärast seda mu sisikond valutas. Ma jäin nii nõrgaks, et ei jõudnud enam oksendadagi. Ja kui ma kord kunagi hiljem kuulsin, et üks sõjamees oli oma kodus kuskil Kohila kandis söönud esimese valuga endale sisse nii palju seapekki, et surnud selle kätte ära, siis ma selle üle sugugi ei imestanud, et niimoodi võib juhtuda. Sest mina ise vaakusin palju lahjema toiduga ka juba õige mitu päeva. (lk 45)
• Don sattus meie patareisse üsnagi imelikul kombel. Ta oli väga ilus hobune. Kõrge, tugeva rinna ja tugevate jalgadega täkk, helepruun, ei, siiski mitte ka pruun, vaid kollakas, tiigrikarva. Ja seljal jooksis tal lakast sabani tume vööt. Ka oma iseloomult oli, ta pooleldi metslane. Sellepärast ta meie patareisse õieti sattuski.

Sõjaväkke oli võetud Don kuskilt lõunast, Ukrainast või kuskilt sealtpoolt. Oma vaba, jõulise rühiga tuletas ta meelde ääretuid stepilagendikke, kus võib tuulena tormata, tundmata ühtegi takistust. Loom nägi uhke välja, eriti kui ta jooksis: pea kõrgel üleval, ninasõõrmed ärevalt laiali, tume lakk ja saba lehvimas. Ja kuidas ta jooksis! Ning joosta võis ta meeletult. Alguses kartsime, et ta kihutab enda surnuks ja hoidsime teda tagasi. (lk 46)

• Ei läinud nädalatki, kui polgus hakkasid liikuma jutud, et see võrratult ilus hobune olevat poolmetsik Ülemus ei tulevat temaga toime. Teised täkud tikuvad ka vahel hammustama ja mõni üksik lööb jalagagi, tavaliselt teevad viimast vaid märahobused, aga Donil kabjad ja hambad aina välkuvat. Teised täkud ajasid endid ka vahel kahele tagumisele jalale püsti, kui nad tahtsid ratsanikku seljast maha raputada. Kuid Don ei leppinud ainult püstiajamisega. Ta tõusis kahele tagumisele jalale ja peksis esimestega, kuid kui ratsanik sadulast ei kadunud, siis virutas enda halastamatult selili. Seda teevad vaid üksikud eriti metsiku iseloomuga hobused. (lk 47)
• Meid kõiki aeti siis Doni püüdma, sest ta ei andnud ennast kellelegi kätte. Oli tükk tegu, enne kui ta tallide juurde saime. Polk seisis nimelt Narva rinde tagalas ühes külas ja osa hobuseid olid mahutatud kolhoosi talli. Ega muidu poleks me Doni nii naljalt kätte saanudki, aga iga hobune, olgu ta siis nii metsik kui tahes, kardab, kui teed, nagu võtaksid midagi maast ja viskad tema poole. Siis kihutab ta kõrvale. Et meid oli palju ja me kõik tegime, nagu tahaksime teda visata ning piirasime ta poolkaares ümber, siis õnnestus meil viimaks ta talliuksest sisse saada. Siin ei olnud Donil enam erilist võimu, sest tall oli madal ja ta ei saanud ennast enam püsti visata ega kapjadega vehkida. (lk 47)
• Tervelt nädal aega ma kahetsesin, et ma just sel päeval pidin sattuma patareivanema nina alla.

"Ahaa!" ütles ta, kui mind nägi. "Sina, Peeter Poligon, alati räägid, et sulle antakse viletsad hobused. Nüüd parandame selle asja. Saad niisuguse ratsu, et paremat ei oska välja mõeldagi."

Mul hakkas juba jutu alguses sees imelikult keerama, sest kui sõjas see jutt liiga heaks läks, siis pidi kindlasti kuskilt mingi konks tulema. Muidu niimoodi ei räägitud. Ja ka seekord ei jäänud konks tulemata. (lk 48)

• Onnide katused olime teinud tihedalt üksteise peale laotud kuuseokstest, tüükad harja poole, et vesi paremini maha jookseks. Aga nüüd oli antud staabist käsk, et tuleb teha puust katused. Kuigi kõik teadsid, et kauaks me siia ei jää, kõige rohkem võib-olla veel nädalaks, oli ometi antud niisugune käsk. Meid see muidugi eriliselt ei pahandanud, sest niisuguseid käske, mis meie meelest tundusid ülearustena, saime tagalas olles ühtelugu. Neid anti selleks, et meil töö ega tegevus otsa ei lõpeks. Liigsest jõudeelust oleksime laisaks jäänud. Ja kui laiskus veel tagalaolukorraga kuidagi kokku passis, siis karmis rindeelus oleks see meid endid kurjalt nuhelnud. (lk 49)
• Kargasime kõik puust eemale — nagu herilasest nõelatud. Nüüd ei teadnud enam üldse, kuhupoole see jonnakas hiiglane mõtleb lõpuks langeda. Aga juba oli kõik nähtavasti ära otsustatud. Latv kaldus... kaldus ... järjest rohkem sinnapoole, kus asusid meie ehitused . . . Hakkas langema . . . ikka kiiremini... kiiremini ... Vuhises, kahises... ja kui siis viimaks prantsatas maha, nii et maapind jalge all rappus, siis oli üks meie ehitustest maa pealt nagu ära pühitud. Selle asemel oli nüüd haava jõuline latv, nagu maailmatu mägi.

"Sina ka saagisid, nüüd tuled aitad uue peldiku teha," anti mulle komando. Sest see asutus pidi meil tagala olukorras surmkindlalt olemas olema, kuna puhtusest peeti võimalust mööda alati lugu. (lk 51)

• Nüüd tuli minna Doni ära tooma. Läksin ja otsisin üles Kusti.

"Tule aita ära tuua," kutsusin, "üksi ei riskeeri." Ega me sõjas ei öelnud kunagi, et ei julge, sest karta seal kuidagi ei kõlvanud. Vahel me lihtsalt ainult "ei riskeerinud". Kusti sai minust aru ja tuli sõnagi lausumata kaasa. (lk 51)

• "Pane aga nüüd sadul selga."

Öelda oli seda muidugi kerge, aga tuli ka teha. Ma ei läinud Doni latrisse tagant, kartes kabjahoopi, vaid ronisin latri vaheseinale, viskasin sealt suure punnitamisega hobusele sadula kuidagimoodi selga ja libistasin enda siis teisele poole maha, Doni ja latrilaudade vahele. Püüdsin sadularihma kinnitamisel seista võimalikult hobuse keskkohas, sest siin ei saa ta sulle ka kõige parema tahtmise juures naljalt haiget teha, kui mitte arvestada ohtu, et ta surub sind oma keha jalatriseina vahele. Aga sellele leiab rusikaga vasturohtu.

Kuigi võisin kogu selle tegevuse juures väga naljakas välja näha, ei naernud pealtvaatajaist keegi. Kõik tundsid Doni juba liiga hästi. (lk 52)

• Don korra norsatas, oleks nagu proovinud püsti ajada, aga kuna ta ei tundnud ratsmeist tuge, siis loobus. Ja kui siis pühkis minema, no siis...

Alguses ma ei näinud, kuulnud ega taibanud midagi. Teadsin ainult, et mul on vaja iga hinna eest sadulas püsida. Suure ähmiga ei tajunud otsekohe hobuse jooksu rütmi ja paar korda taarusin üleval nagu kella pendel. Siis aga nii öelda sulasin hobusega ühte ja läks lahti minu elu uhkeim galopp.

Sageli olen sellele tagasi mõelnud. Olgugi et see kõik algas põlvedeväristamisega, pole ma oma elus enne ega ka pärast nii võimsat sõitu saanud. Doni jalad nagu ei oleks puudutanudki maad. Ta lendas. Aga mitte nii nagu meie suured kõrged köögihobused, kes vajusid kihutamisel ligi maad, vaid uhkelt, suursuguselt, nagu minu meelest võis kihutada vaid Don üksi. Kui ma oleksin usaldanud silmi kinni pigistada, siis oleksin tundnud ennast kindlasti kuskil ääretus stepis, kus me kihutame, aina kihutame... Ja kui ma enne soovisin, et keegi meie Doni-toomist ei näeks, siis nüüd poleks mul olnud midagi selle vastu, kui kas või terve polk oleks pealt vaadanud.

Muidugi ei kihutanud me sugugi sinnapoole, kus asus meie patarei, vaid kes teab kuhu. Suunda määras ainuüksi Don ise, sinna, kuhu talle endale meeldis, sest mina ei seganud vahele. Olin otsustanud teda väsitada. Alles siis, kui ma looma hingamisest hakkasin aru saama, et esimene võhm hakkab otsa lõppema, püüdsin ratsmeist tasapisi tagasi hoida. Palju vahepeal oli aega mööda läinud, seda ma ei teadnud, sest kihutada oli olnud tore. (lk 53-54)

• Aga kõik need oma leivaportsust ohverdatud nukid, teinekord kogu päevane suhkur, rahulikud kõnelemised ja silitamised ei jätnud Donisse oma mõju avaldamata. Pikkamööda hakkas hobune minuga harjuma, nagu rahuneb pikapeale ka kõige käredavoolulisem kevadine jõgi. Me saime sõpradeks, ja üleselja lendamine jäigi mul proovimata. (lk 58)