Mine sisu juurde

Sõbranna

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Sõbratar)
Anna Petersen, "Õhtu sõpradega" (1891, pildil on kunstnikud Bertha Wegmann, Jeanna Bauck ja Marie Krøyer ning viiuldaja Frida Schytte).
Mara Josifova, "Sõbratarid" (seinavaip, 1987)

Luule[muuda]

Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga
aeg-ajalt näen aknast -
ta möödub mu majast;
keerab päikselisel metsarajal koos koeraga
vaarikapuhmade taha;
väljub väikesest poekesest Avotu tänaval;
tantsib keset mu tuba või
hüpleb diivanil täiesti äranutetuna.
...
Ma ei tea enam nende mõtteid,
aga suus on see maitse,
mahl võilillevartest,
kui nad siin jalutavad.

Nende juuksed kuldsed, punased, mustad,
tugevad, säravad, lainetavpehmed,
õhkõrnad ja kuivad ümber mu pea põimuvad,
ma ei näe neist läbi, pisut nagu lämbun.
Need olid minu sõbrannad.
...

  • Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199

Proosa[muuda]

  • Emma kavatsused arendada oma noore sõbratari mõistust süstemaatilise lugemisega koos loetu põhjaliku läbiarutamisega ei kandnud esialgu vilja, vaid piirdusid paari esimese peatüki läbisirvimisega ja lubadustega asi pisut hiljem tõsisemalt käsile võtta.


  • Ta naeratas mulle, ma naeratasin talle. Ma olin niisiis tema sõbratarideta tütre sõbratar. Tal oli hea meel minuga tutvuda, ta ütles seda õrnalt, viisakalt. See paistis peaaegu tõsi: ja ma olin talle selle "peaaegu" eest tänulik, "peaaegu" on kerge essents, mis mahendab igasugust järsku vastuolu õige ja vale vahel.


  • Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli matuselt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: "Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"
Ta väsinud hääles kõlas siiras kadedus.
  • Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk, lk 30


  • "Viimati, kui mu sõbranna läks peikast lahku ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin suhte väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.
"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.
Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri riided, teised külalised, kes kutsutud, olid musta riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond tseremoonia lõpuks mulda sängitas.
״Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.
"Jah, lesk nuttis ja paar külalist veel," vastab Lena.
Lena sõnul läks alates peielauast olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)