Saul Bellow

Saul Bellow (sünninimega Solomon Bellows; 10. juuni 1915, Lachine, Québec, Kanada – 5. aprill 2005, Brookline, Massachusetts, USA) oli Kanada päritolu USA kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1976).

"Mr. Sammleri planeet"

Tsitaadid väljaandest: Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11/1973. (2. trükk ilmus sarjas "Eesti Päevalehe raamat" 2005. aastal.)

Oma silmatorkavusele mõtles ta praegugi, see tegi talle muret. Mitmel korral oli mr. Sammler õhtuse bussiga Neljakümne Teise tänava raamatukogust koju sõites näinud, kuidas üks taskuvaras oma tööd tegi. Mees tuli Columbus Circle'ilt, peale. Töö, kuritegu, sooritati enne Seitsmekümne Teist tänavat. Kui mr. Sammler poleks olnud püstiseisja ja teistest pikem, poleks ta oma ühe silmaga taskuvarga tegevust näinud. Aga praegu muretses ta, et ta on ehk asjale liiga lähedal seisnud, et teda on nähtud nägemas. (lk 8)
Enne Esimest maailmasõda, kui Sammler Krakovis koolipoiss oli, armus ta Inglismaasse. Nüüd oli suurem jagu seda jaburust välja roogitud. Ta oli kogu anglofiilsuse küsimuse uue pilguga üle vaadanud ning suhtus skeptiliselt Salvador de Madariagasse, Mario Prazisse, Andre Maurois’sse ja kolonel Brambie’isse. Ta tundis seda fenomeni. Ja ikkagi, kui ta seisis bussis elegantse jõhkardi pilgu all, keda ta oli käekotti tühjendamas näinud — käekott oli alles paokil —, muutus ta ilme inglaslikuks. Siivas, ükskõikne, kõrk nägu teatas, et siitpoolt ei ole piiri ületatud, siin tegeldakse ainuüksi oma asjadega. (lk 9)
Greipfruudimahl, mida ta kahe kolmnurkse auguga plekkpurgist jõi, seisis aknalaual. Kui ta käe selle järele sirutas, paotus kardin, ja ta vaatas välja. Pruun liivakivi, balustraadid, uukaknad, sepisraud. Nagu tembeldatud margid albumis — üle tuhmruskete majade raudvõrede ja sooniliste vihmaveetorude rasked mustad viirud. Kui raskepärast elu elati siin, nendes kodanliku soliidsuse vormides! Püsivusetaotlus masendas. Me oleme lendamas Kuule. Kas inimesel on õigust isiklikele ootustele, mis on nagu need mullid kolvis? Aga eks liialdata olukorra traagilisusegagi. Veendumuste ebapüsivus tõstetakse ülearu kilbile; see, mida kunagi usuti ja usaldati, ümbritsetakse nüüd kibestunult musta irooniavõrega. Nõnda on hüljatud kodanliku stabiilsuse must värv saanud uue tähenduse. Aga seegi on väär, ebaõige. Sel kombel õigustatakse logelemist, rumalust, pinnapealsust, pirtsakust, himu — pööratakse omaaegne väärikus pahupidi. (lk 11)
Ent mr. Sammler pidi möönma, et pärast esimest korda tekkis tal kange tahtmine uuesti näha saada, kuidas varas käekotti tühjendab. Ta ei teadnud, miks. Aga elamus oli vägev olnud ja salajas — see tähendab, oma kindlate põhimõtete vastaselt — igatses ta selle kordumist. Üks detail omaaegsetest lugemistest meenus talle pingutuseta: see koht "Kuritööst ja karistusest", kus Raskolnikov vanaeidele kirvega pähe lööb, tema katmata hallisegustesse, õhukestesse, rasvastesse juustesse, mille rotisabapalmikut hoiab kuklas katkine luukamm. Nii et õudus, kuritegu, mõrv elustavad tõepoolest momenti, kogemuse kõige tavalisemaid detaile. Nagu kunst, nii valgustab ka pahe. Sisuliselt on see küll nagu Charles Lamb'i jutus, kus talu põletatakse maha, et saada põrssapraadi. Kas üleüldine tulekahju on hädatarvilik? Ei vaja me ju tegelikult muud kui valvatud tuld õiges kohas. Sellegipoolest näikse olevat liiga palju inimeste käest paluda, et nad niikauaks tulesüütamisest hoiduksid, kuni seda saab õiges kohas ja kõrgemal tasemel teha. (lk 13)