Serviis

Proosa

Pärast lõunat pani ta ärkvel lapse voodisse, tõmbas jalga vanad džiinid ja selga Joeli sõjaväe tuulepluusi ning ronis katusele, et näha, kuidas töö edeneb. Kandik koos kohvikannu ja roosimustriliste tassidega seisis katusenurgal, laiakslitsutud sigaretikonid ujusid kohviloikudes tasside põhjas. Ta seisatas ning silmitses pikka aega vaatepilti, mida ta hiljem meenutas kui mingit sümbolit: kuulus Rosenthali serviis kallite asjade kogust, mis vanaema Saksamaalt kaasa oli toonud, hoolimatult tsemendikottide ja suurte vasarate kõrvale hunnikusse pandud.
- Savjon Liebrecht, "Tuba katusel", tlk Kalle Kasemaa, rmt: "Õunad kõrbest", LR 4-5 2001, lk 24

Ema istus köögis ja maalis portselani. Ilusad valged tassid ja taldrikud kattusid määrdunud lillede ja liblikatega, kuni baaba tegi teatavaks oma viimase soovi, et ema maaliks talle serviisi, millest pakutaks matustel kohvi. Serviisil pidi olema kujutatud baaba elu hällist hauani.

Ja kannu tohtis ema maalida alles baaba surmapäeval.

Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, LR 36-37 2018, lk 26

Üks teetseremoonia kirjutamata reeglitest on, et tseremoonia ajal piirdub vestlus märkustega vee ja tee kvaliteedi, ilma, teeserviisi päritolu ja osava viimistluse, teemaja sisustuse või tänavuse saagi kohta kastmisaladel. Isiklikest asjadest ei räägitud ja kriitilisi märkusi ei tehtud kunagi. (lk 30)
Vaatasin teeserviisi, mille olin tänaseks valinud: lihtsad, kulunud teetassid ja siledad, kaunistusteta taldrikud, mida kattis mõrane glasuur. Serviis oli üks vanemaid teemeistri majas ja endismaailma pärand; kes teab, ehk olid meie esivanemad kasutanud neid nõusid oma kaugetes kodudes, ammu enne seda, kui meri hakkas neelama randu ja saari. Nende tuhm, kõdunevate lehtede värv rahustas mind, mähkis mind millegi minust endast palju vanema ja võimsama võrku. Seisin rajal, mis ulatus läbi sajandite muutumatuna ja ometi alati valmis vastu võtma muutusi elu lõimelõngas, tasasena, nagu hingamine või südamelöögid. (lk 78-79)
Niiramo jätkas:

"Teine viga, mille osas teie isa minuga ilmselt nõustub, oli teeserviisi valik."

Mõtlesin teetassidele ja taldrikutele, nende ajast ja muutumisest pragulisele pinnale, mis sidus mind endismaailmaga.

"Miks te seda veaks loete?" küsisin.

Meister Niiramo naeratus nõksatas ja levis üle kogu priske sileda näo.

Mõtlesin tillukesele ussikesele, kes kaevub mädanenud puuvilja.

"Te saate ju aru, et taolise sündmuse puhuks peab tulevane teemeister valima kõige väärtuslikuma serviisi, mis on tema kasutuses. See näitab lugupidamist külaliste vastu ja teemeistri elukutse priviligeeritud olemuse tundmist. Juhtumisi tean ma," ta heitis pilgu isale, "et teie isa on major Bolini soosingus ning teie majast ja aiast on näha, et jõukust teil piisab. Olen veendunud, et teil leidub paremaidki teeserviise ja et teil oleks kindlasti olnud võimalik tellida tseremoonia jaoks täiesti uus serviis. See olekski olnud kõige õigem."

"Aga meister Niiramo... "

Niiramo kulmukaared higisel otsaesisel tõusid, kui ma ilma loata suu avasin. Isa oli ilmselgelt ehmunud. Jäin vait ja kummardasin, et rääkimiseks luba paluda nagu meistri ja õpilase vahelised suhted ette näevad. Niiramo noogutas.

"Meister Niiramo, tseremoonias ei ole põhiline jõukuse näitamine, vaid muutuste austamine ja kaduvusega leppimine. Minu eesmärk oli järgida seda põhimõtet." (lk 82-83)

Emmi Itäranta, "Vesi mäletab", tlk Kadri Jaanits, 2014

Oli üldteada, et Anja Larionova oli Kramforsi kohalikus politseis kõige kirkam kriit ning oleks võinud seda isegi juhtida, kui ta poleks olnud karjääri tegemise suhtes nii ükskõikne. Tema enda valik oli pühenduda väikestele kuritegudele. "Seal tekibki ühiskonnas lõhe," ütles ta ikka, "vanaema varastatud serviisi juures."
- Tove Alsterdal, "Neeluauk", tlk Kadi-Riin Haasma, 2022, lk 87