Sigrid Nunez

Sigrid Nunez (sündinud 22. märtsil 1951) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Mitz: Bloomsbury marmosett

Sigrid Nunez, "Mitz: Bloomsbury marmosett", tlk Silvia Maine, LR 24-25 2023

Kahe tumeda jalaka vahel rippuv päike värises nagu löögist toibuv gong. Oleks olnud kahju tuppa minna, nii et nad sõid õhtust muruplatsil, sellal kui varjud tumenesid ja taevas omandas aina erinevaid tumesiniseid toone. Kui esimesed tähed nähtavale ilmusid, jäi ööbik vait, nagu oleks just seda oodates laulnudki. (lk 7)
Kuigi Virginia osales vestluses ja kuulis igat sõna, pani ta kogu aeg tähele, mis nende ümber toimus. Kirjanik, ütles ta isa vana sõber Henry James, peab kõike märkama. (Seda reeglit järgis Virginia nii innukalt, et Leonard pidi teda vahetevahel noomima, kui ta avalikus kohas midagi pingsalt vaatama jäi.) Muutuv valgus, taeva muutlikud värvid, tihase ja nahkhiire lend, kas ööbik laulis või mitte - Virginia eest ei jäänud midagi varjule. (lk 8)
Keldris oli Woolfidel ka trükipress. Hogarth Pressi kirjastusest, mille Woolfid asutasid 1917. aastal (olles jõudnud ühisele arusaamale, et kirjaniku jaoks pole midagi toredamat kui omaenda raamatute väljaandmine), oli aastate jooksul saanud tähtis ettevõte. Woolfid avaldasid oma aja parimate kirjanike ja oma sõprade teoseid (mõnikord, kuigi mitte alati, olid need samad inimesed). (lk 12)
Pinka mõistis, täpselt nagu Leonard oli ennustanud, et Mitz pole mõni orav ega jänes, keda taga ajada. Aga samas ei olnud ta ka keegi, kellega ringi joosta ja mürada, nagu koerad, kellega Pinka iga päev pargis kokku puutus. Tõesti, Mitz, kes oli vaevu suurem Pinka karvasest käpast, oli mängukaaslaseks liiga väike. Seega kaotas Pinka tema vastu kiiresti huvi.

" Aga kas sa arvad, et Pinkale meeldib Mitz?" küsis Virginia Leonardilt.

"Arvan küll."

"Ja kust sa seda tead?"

"No aga vaata ise: kui Pinka pole Mitzi veidi aega näinud ja siis teda jälle näeb, liputab ta saba."

Ning Virginia vaatas ja nii see oligi. (lk 17)

Nagu paljudel teistelgi olid ka Leonardil loomaaia suhtes vastakad tunded. Ühest küljest ei tahtnud ta, et ükski loom peaks oma elu trellide taga veetma. Teisest küljest aga lummasid teda loomad ja nende käitumine ning tal ei saanud nende jälgimisest kunagi küllalt. Leonard oli palju ringi reisinud ja mitmes külastatud linnas ka loomaaias käinud. Ja ta uskus, et loomaaia põhjal saab nii mõndagi öelda linna elanike kohta. Londoni loomaaias nägi ta "Londoni enda mikrokosmost": puhast, kombekat, korralikku kohta, kus "isegi lõvid käitusid enamasti nii, nagu oleksid Lõuna-Kensingtonis sündinud". (lk 18)
Väga väikesed ahvid (ja marmosetid on ühed maailma väikseimad ahvid) ei ole eriti vastupidavad ja kõik ahvid on tuuletõmbuse suhtes väga tundlikud. Marmosetid saavad kergesti külma ning on kopsupõletiku ja tiisikuse suhtes väga vastuvõtlikud. Neil on nõrk närvikava. Kuuldavasti võivat nad ainuüksi pimedas kiiskavaid leopardisilmi nähes puude otsast surnult maha langeda.

Loomaaiatalitaja jutu järgi oli Mitz pärit kuskilt Brasiilia rannikualalt. Pärismaalased püüdsid džunglist marmosette ja müüsid nad võileivahinna eest meremeestele, kes lootsid loomakesed kodumaal palju suurema summa eest maha müüa. Paljud ahvid haigestusid rahhiiti, sest neid hoiti mitu kuud pimedas, kõigepealt laevatrümmis ja hiljem ladudes. Talitaja oletas, et umbes pooled neist surid teel, mõned sõna otseses mõttes hirmu kätte. "Ja pooltel neist, kes ellu jäävad, on kopsupõletik ja nad ei ela kuigi kaua." (lk 18-19)

Terve elu olid haigused Virginiat vaevanud. Eri arstid olid eri seisukohtadel. Üks ütles, et asi on südames, teine, et kopsudes, kolmas arvas aga, et tegu on psüühilise probleemiga. Palavikud, värinad, unetus, minestamine, hüplik pulss, lõhkuv peavalu, isutus - vähemalt sümptomite osas olid kõik ühel meelel. Ühe lõputu suve oli Virginia lebanud voodis, haigem kui kunagi varem, ja kuulnud, kuidas linnud kreeka keeles laulavad ja kuningas Edward VII ropendab. (Aastaid hiljem, kui Vita Jeanne d'Arcist raamatut kirjutas, ütles Virginia: "Ma võin sulle muuseas tema Häälte kohta kõike rääkida.") (lk 23)
Tuleb välja, et tol õhtul olid Woolfid käinud kostüümipeol, kus kõik olid riietunud Lewis Carrolli tegelasteks. Teel koju juhtusidki nad politseiniku peale, kes prostituuti kiusas. Leonard trügis nende vahele ja astus naise kaitseks välja - ja mis siis, et tal oli parasjagu ees rohelisest kalevist põll ja käes tisleritööriistad? Märtsijänes vaatas pealt ja hoidis kartlikult käppasid kõrvadel. (lk 30)
Pealegi oli Mitz ise üsna tagasihoidlikku päritolu. Küünisahvlaste sugukonnas kuulus ta harilike marmosettide hulka. Küünisahvlaste seas on ka oma aristokraat: kuldlõviahvike rosaalia - hiilgav olend, kes oma särava siidise kasuka ja läikiva vasekarva lakaga tõepoolest pisikest lõvi meenutab. Üks nendest iludustest oli esimene marmosett, keda Euroopas kunagi nähtud. See oli XVIII sajandi keskel. Igati kohaselt sattus ta lõpuks Louis XV õukonda, kus veetis suurema osa ajast markiis de Pompadouri rinnal peesitades. (lk 33)
Ilmselgelt ei kannatanud Leonard Mitzi suhtes mingit pirtsutamist.

"Vabandage,“ ütles raamatupidaja, kelle nad hiljuti kirjastusele olid palganud, "aga ma ei saa keskenduda, kui see loom muudkui vabalt ringi jookseb."

"Küll on kahju," öeldi talle. "Te oleks meile juba peaaegu meeldima hakanud." (lk 34)

Virginia rõõmustas, kui Mitz temaga juba nii harjunud oli, et lubas naisel endale hästi lähedale tulla ja otsa vaadata. Virginiale meeldis ka Pinkale otsa vaadata, aga koeraga ei saa sellist silmsidet luua kui kassiga, või nagu ta nüüd avastas, marmosetiga. (Kunagi hüüti marmosette ka egiptuse kassideks.) Kui Virginia teda silmi pilgutamata jõllitas, jõllitas Mitz silmi pilgutamata vastu. Mõnikord, kui minutike möödus, jõnksatas Mitz ettepoole ja hammustas Virginiat ninaotsast - just nagu kassid mõnikord teevad. ("Kassid ja ahvid, ahvid ja kassid - nendes väljendub kogu inimelu." Kas Henry James üldse kunagi eksis?) (lk 37)
Virginia aga oli veel liiga liimist lahti, et kohe oma romaani juurde naasta. Ta juurdles puhkamise halbade külgede üle ja selle üle, kuidas see kirjutamise harjumuse ära rikkus - aga kirjutamise juures oli harjumus muidugi kõige olulisem. Kirjutada oli raske, aga mitte kirjutada oli veel raskem, ning sügaval sisimas pesitses kirjaniku hirm, et kui kaob kirjutamisharjumus, kaob ka kirjutamisoskus. (lk 48-49)
Järgmisel päeval tuli vastus: kokkulepe saavutatud, Hitler maha rahustatud, Tšehhoslovakkia loovutamine oli köömes... Koju naasnud peaminister võeti hõisates vastu ja kirikukellad kajasid üle kogu impeeriumi.

Leonard nimetas kokkulepet rahvuslikuks häbiplekiks ja ennustas, et üle kuue kuu see ei püsi. Teised arvasid, et see võib vastu pidada terve aasta.

Mida küll teha, kui oled vastakate tunnete meelevallas: ühelt poolt häbi ja teiselt kergendus? Mida peaks tegema, kui tead, et selle häbi eest antakse sulle ainult kuus kuud või aasta? (lk 74)