Siiri Pärkson

Siiri Pärkson (16. juuni 1979, Tartu – 6. märts 2024, Tallinn) oli eesti kirjanik, IT-juht ja arvutilingvist.

"Järsak"

Tsitaadid väljaandest: Siiri Pärkson, "Järsak", 2004.

Käte jõust peab piisama, et tööga hakkama saada. Need on jämedad talupojasõrmed, mis suruvad kaela pikkamisi, siis aga üha kindlamalt ja tugevamalt. Naha alt kumavate soonte tõmblustes hakkab ilmnema teatav närvilisus. Lihaseliste käte sooned tõusevad väiksemagi pinge korral esile. Pikk kael, mis ennist veel nii külm ja sile tundus, hakkab võõra pigistustest soojenema ja higiseid laike näppude alla tekitama. Ent eesmärk ei ole veel saavutatud. Mees võtab appi ka teise käe, mis nii peene kaela puhul sugugi vajalik poleks. Kaks lamedat pöialt ühendavad nüüd teineteise kõrval jõud. Ilmselt läheksid käiku ka küüned, kuid õnnetuseks on maniküür need eile murust madalamaks kärpinud. Värskele ajalehele purskub tumepunane plekk.

"Pagana sigitis," vannub mees ja laseb hoobilt pudelikaela hoidvad sõrmed lõdvaks. Küll on häda nende papp-pudelitesse peidetud ketšupitega. (lk 3)

[T. T.:] "Sõrmus näitab inimese kohta väga palju," tungib peenike lobisev hääl taas mõttevõrku. "See näitab rikkust, näitab perekonnaseisu, seda, kas inimene elab üksi või kellegagi koos, näitab esteetilisi maitse-eelistus..." (lk 6)
Värskelt lakitud põrandast õhkub mõnusat aroomi, mis teeb olemise üheaegselt õdusaks ja pidulikuks. Parresia ohverdas kõik kevadkuud selleks, et tavapärasele korterile vähekenegi verandalikku väljanägemist anda. Ta januneb valgust samavõrd kui pelgab pimedust. Päikesehelk loob illusiooni puhtusest ja rõõmust, mida ei saa ju kunagi liialt olla. Sissepiilujaid ta ei pelga. Esiteks usub see kleenuke kuju omavat vaid häid kombeid ja samas tekitab teadmine salajasest silmast usku oma isiksuse kasvamisse. Kuidas sa sellisel juhul ikka rühi unustad? Tegelikult on akende varjamiseks ka kõrkjarulood olemas, kuid neid ei kasutata. Parresia naudiskleb mõtte juures, et võõras möödakäija silmitseb läbi klaasruutude graatsiliselt liikuvat keha, filmilikult paljuütlevaid, kord hoolimatuid, kord sensuaalseid lugutusi. Ilmselt sobiks selles toas elutsevale neiule objektiivide peegeldus, kuid endale ei ole ta seda eales teadvustanud. (lk 11)
Vaevalt suudab Parresia raamatusse süveneda, kui ta mõrvalahendusmüsteeriumist, mis alles arenemisjärgus, välja kistakse. Telefon nõuab valjult pirisedes kõneõigust. Sellistel juhtudel tahtnuks tüdruk telefoni karvupidi, korrektselt väljendudes "juhet pidi", seinast välja tõmmata. (lk 14)
Lausa ennekuulmatu tundub teise käitumine. Kas blondiinidele tuleb tõesti päevas kümme korda seletada, et sõbrannadega koosveedetud aega peab eelistama meestele? Sealhulgas ka kihlatule. (lk 15)
Mitte et mehel midagi viga oleks olnud. Vastupidi. Naisele, kes ei vaja merd, kelle jaoks sobivad loksumised veeklaasis, oli Mendel kahtlem ata üks parimaid valikuid. (lk 17)
"Kallis noormees, kas te ei ole mitte korteriga eksinud. Võibolla isegi linnajaoga," tahetakse sissetungijalt mahedal toonil teada, samaaegselt jalga üle põlve asetades ja väljakutsuvalt tulijat silmitsedes. Muidugi ei tasu kunagi taolisi naiste poose ülehinnata. Seksuaalse eneseteadvuse taga kükitab teinekord kartlik hall hiireke, kes ei suuda ega julge otsustavalt käituda. Pilkaja kindlus võib vaid pelga näilisusena esineda. (lk 17)
Õeliku hoolivusega suudleb ta Mendeli otsaesist. Olles samaaegselt endamisi hämmastunud, et temas veel nukkudega mängiva tüdruku neitsilikke tundeid alles on jäänud.

Ometi ei saanud Parresia nukud lapsepõlves just kuigi suure hoole ja armastuse osaks. Oranžide juustega plastmassinimene erines peagi vabrikust kaasa antud välimusest. Roheliseks värvitud rõngasotstega käärid muutsid kunstjuuste pikkust õige tublisti. Nimelt tahtis pisike tüdruk teada, kui kiiresti nukkude juuksed pikkuses juurde võtavad. Tundus täiesti ebaloomulikuna värvilise pliiatsiga joone tõmbamine kellegi seljale, seega sai tulemus veidi ebaühtlane. (lk 18-19)

Kellaosuti liikumisega muutub jutukaaslaste vestlusteemade ring laiemaks, väljendid vabamaks. Ülearust semulikkust ei luba endale kumbki diivanil istuja. Nad vestlevad inimestevahelistest suhetest. Vastassoost inimesega on sel hoopis teine tähendus ja usaldusväärsuse tase kui omasuguste sõbrannadega. (lk 19)
Karge õhtu on ilus ja selge. Just taoline, mil loodusesse sattunud linnainimene seisatab, vaatab kõrguses kumavaid tähti, imeb vaikuse hingust endasse ja mõtleb igavikulistele küsimustele. Kuu oma hulguses hõljub nähtavale. Ainsa laternana valgustab see rannikut. Missugune öö romantikaks. Ometi pole pagejal aega sellele mõelda. Ta annaks kõik oma elu romantilised hetked, et viibida inimeste keskel kuskil ohutus paigas. Kätte jõuab hetk, mil hirmu küüsis hing nõustub isegi deemonite abiga. Kuid sedagi ei tule. (lk 21)
Veel püüab värisev keha vabadusse söösta. Põrkub aga kehamüüri vastu. Algab rüsin. Heledapäine neiu ei alistu võitluseta. Ta ei ole nõrk, vaid vastupidi, vägagi sitke. Kuid teise tugevusele annab jaks järgi

Veidi veel ja naine lükatakse üle järsaku piiri.

Järsakul seisja jälgib, kuidas naise käed kriibrvad liivaseguses mullas ja haaravad siis pääsu otsides murukasvudest kinni. Loomulikul ei või need kaua irrimraskusele vastu pidada. Mõrvar näeb naise lapsikuid silmi hirmunult tema omadesse puurivat Siis kaob nii nägu kui hele sagripea.

Murututt on järele andnud ja käed libisevad keha järel sügavikku.

Nii lihtsalt neelatakse elud. Mere loksumine vallutab vere tukse. Ürgne seadus tugevama ja suurema võimust täitus taas. (lk 23)

Parresia tunneb selgesti, et niiviisi edasi oodates muutub ta hüsteeriliseks varavananenud kontoripiigaks. Loomulikult pole hüsteeriline olla häbiasi, kui su parim sõbranna on teadmatult kadunud ja politseiuurija keskendub rohkem sulle külge löömisele kui oma tööle. (lk 27)
Mendeli kühmus kogu istub piljardiklubis "Piljardiin" nurgadiivanil. Üksinda. Viskiklaas rüüpamist oodates lauaplaadil. Kolksuga asetab Parresia nahk-käekoti lauale ja istub mehe vastu toolile. Halvustavalt vaatab ta enda ümber. Lagedad valgeks võõbatud seinad ja kivipostamentidega eraldatud pruunid lakitud lauad näivad aegunud trendina. Meele lahutamiseks poleks naine ise küll sellist inimtühja koobast valinud. Pigem oleks mõne mehe rahast lagedaks teinud, vähemalt mingi kasugi. Variante leidub selleks ju nii palju. Ja pole sugugi tõsi, et selleks peab valetama. Parresia usub tõesse! Mõõdukas tõde liialdustega on parim relv saavutamaks seda, mida tahad. Peab ainult teadma, mida tahad. Altvedamistes ongi paraku süüdi viimasele mitte mõtlemine, enne kui tegutsema asutakse. (lk 28-29)
Külastada tädi Johannat pühapäeva pärastlõunal, et lasta hea maitsta vaarikakoogil vahukoorega ning tema suurepäraseid vaateid elule kuulata ja mällu talletada, on vahelduseks lihtsalt vapustavalt meeldiv. Seda eakat daami ei anna ühegi teisega võrrelda. Omamoodi kuulub ta esimeste feministide kildkonda. See ei tähenda üldsegi, et ta suhtuks meestesse kibestumisega või kuidagi taoliselt. Vastupidi, lapsepõlvest peale ümbritses teda arvukalt meesterahvaid ja isegi nüüd, elupäevade lõppstaadiumis, ei klatši ta labaselt vanamooridega, vaid elab igati kadestamisväärset seltsielu, kust ei puudu ka auväärsed vanad džentelmenid. (lk 30)
Johanna pole pealetükkiv, ammugi ei tegele ta kosjasobitamisega, kuid just tema puulauakese taga teed või kohvi juues selgub, kuivõrd samased oma olemuselt on tegelikult naised läbi aegade. Viimasest arusaamiseks piisab vaid erinevast keskkonnast naistel oma tõelised tundmused valla lasta. Johanna seltsis ei osutu see kuigi keerukaks. Pealegi püsivad kaks kirjutamata reeglit alati kõigil meeles. Esiteks räägitakse naiste jutte ainult ja ainult naistest koosnevas seltskonnas. Kui ruumis viibivad mehed või süütud tüdrukud, toimub lõbus pidu. Teisalt jäävad läbi viidud vestlused majaseinte vahele, kellelegi ei heideta tema avameelsust ette. (lk 30)

Välislingid