Silvia Nagelmaa

Silvia Nagelmaa (kuni 1935 Silvia Jagomann; kuni 1952 Silvia Joa; 22. mai 1929 Räpina vald, Võrumaa – 14. aprill 2022 Tartu) oli eesti kirjandusteadlane.

Artiklid

• Aastakümnete vältel on meie lugeja harjunud kindla meetrumiga ja põhiolemuselt deskriptiivse luulega. Seepärast pole imeks panna, kui kümmekond aastat tagasi tekkisid uuele luulelaadile üleminekul arusaamatused ja lõid lõkkele vaidluskired. Ent uus murdis läbi ja võitis endale vaimustatud poolehoidjaid. Paratamatult jäi aga üks osa lugejaskonnast uuest luulest eemale — olgu kas oskamata või tahtmata kaasa minna. Ja seda tänaseni. (lk 1399)
• Suurem osa eelmise kümnendi eesti luulest on olnud enese pidev lahtirebimine deskriptiivsusest, sarnasusele pretendeerivast loomingust. Inimtunnetuse avardumine pärast Teist maailmasõda ei saanud mõjutult mööduda kunstiloomingust nagu varasemadki analoogilised vapustused (näit. renessanss kui eelnenud suurte nihkumiste tagajärg). Üha komplitseeritumaks muutuv ülemaailmne situatsioon, loova isiksuse igavene rahulolematus, käärid ideaalide ja tegelikkuse vahel, püüd lahti harutada ajastu umbsõlmi — traditsiooniline laad üksi jääb kõige selle väljendamiseks mitmesuguste tingimuste tõttu kitsaks ja rahuldab ehk ainult osaliselt. (lk 1399)
• Uute väljendusvahendite otsimine ja leidmine ei toimunud ainuüksi luules, vaid teisteski kunstiharudes, nagu muusikas, kujutavas kunstis ja teatrikunstis; viimastes aga polnud uue sünnivalud nii suured kui sõnataides, kus me kipume kõike liiga sõnast võtma. Või kui otse sõnast võtta ei saa, siis oleme kiiresti valmis hädakella lööma ja sõnaseadjat süüdistama seitsme segasuse surmapatus, mõistetamatuses. (lk 1399)
• Kõigest paistis juba siis ja eriti nüüd takkajärele, et peamiseks etteheidete põhjustajaks oli harjumatu vorm, mis torkas enne silma kui uus sisu ja sai mõnel juhul isegi takistajaks viimase mõistmisel. Ja siis tulidki juhtumid, kus lugejad jäid võõra ja arusaamatu vormi ees peatuma ning otsustasid teose või autori üle esimese mulje järgi. On pahandatud kirjapildi, kirjavahemärkide puudumise jm. pärast, kuigi nimetatud nähtused pole ainukesed (või kui üldse) uudsuse näitajad. Kui hästi otsiksime, leiaksime seesuguseid näiteid võib-olla juba väga varastest aegadest. (lk 1400)
• Lugeja seisukohast on seega loomulik, et uus sisu harjunud vormis on kergemini omastatav kui kahekordne uudsus, mis meie luule arenguprotsessis toona nii suure kaalu omandas. Mis luuletajasse puutub, siis ei saa vist eitada uue väljendusvõtte võlu mõnikord isegi uue sisu arvel. Ja lõppude lõpuks nn. igaveste teemade värskuse üks põhjusi on ju ka väljenduse eripärasus, uudsus. (lk 1400)
• Uuele lähenemisel tuleb seepärast arvestada, et on olemas KAHESUGUST KUNSTI. On sellist, mida näiteks eesti kujutavas kunstis esindab J. Koorti looming. Tema pead ja figuurid võluvad meid oma ideaalse harmoonia, joonte puhtuse ja klassikalise iluga. Meie tunnetus ei lähe üle kunstniku poolt antud piiride, me rahuldume sellega, mida kunstnik meile nähtavaks teeb. Tema loomingut vaadeldes tunneme kõige siiramat nautimisrõõmu. Noore skulptori Ülo Õuna «Aatomifüüsiku», «Keemiku» jt. tööde paeluvus on hoopis milleski muus. Nendes kehastatud mõte avardab konkreetse kunstiteose piire, me erutume, hakkame otsima vastuseid küsimustele «mis?», «miks?» jne., ning eespool kirjeldatud rahulikust naudingust pole juttugi. Alles siis, kui oleme teinud n.-ö. ringi ümber maailma, sidunud oma teadmised ja kunstniku poolt äratatud assotsiatsioonid silmaga nähtavaga, võime rääkida rõõmust, kuid see pole mitte niivõrd nautimise, kuivõrd avastamise ja kaasaloomise rõõm. Oma mõtte toel oleme jõudnud tervikuni, mida taotles ka kunstnik, ja ei saa öelda, et see rahulolu oleks väiksem nautimisrõõmust. (lk 1400)
• Kuigi tänase luule intellektuaalsus pole enam see, mis 30-ndate aastate lõpul, tuleb arvestada, et ka lugeja on muutunud. Või kui võrrelda tänase luule intellektuaalsust XVII sajandi hispaania luules tuntud kontseptismi peaaegu mõistatusliku mõistuslikkusega, siis on esimene selgus ja puhtus ise. Eitamist (mitte aga mõistmatust) võib ta äratada ainult väga tundelise hingelaadiga lugejas. (lk 1401)
• Vormilt on TÄNASE LUULE KUJUNDISÜSTEEM jäänud küll endiseks, kuid arenenud tugevasti süvitsi. Endine kirjeldav moment on asendunud püüdega tabada nähtuste olemust sügavamalt, näidata seoseid ja hoovusi, mida pealispind juba loomu poolest varjab. Maalija suhe on valdavalt vahetunud elu ringkäiku lülitumisega ning selle suhte teenistusse on rakendatud kunstilise kujundamise vahendidki, eriti metafoor, personifikatsioon ja sümbol. (lk 1401)
• Luuletajate peamine sümpaatia näib kuuluvat metafoorile, personifikatsioonile ja sümbolile. Siin on lihtsusega hämmastavaid ja uudsusega üllatavaid näiteid. Oleme harjunud väljendiga, nagu "puudel hüplevad leevikesed" või "jäälilled õitsevad aknal", silme ees kahtlemata juba lapsepõlves nähtud pilt punapugulistest lindudest härmatanud puul või fantastilise kujuga lilledest koduaknal, aga kui P.-E. Rummo ütleb:

Puudel õitsevad leevikesed

aknaklaasidel jää,

siis on senine kujutlus purustatud, on lisatud niivõrd uusi andmeid, et tulemuseks on täiesti uus, ainulaadne elamus. Õitsevad leevikesed ja õitsev jää on midagi üsna ootamatut, värsket, kuid siiski mitte nii võõrast, et me ei suudaks neid tunnetada. Metafoori variobjekt lõikub põhiobjektiga piisavalt ega kaota seost. (lk 1402)

• Veelgi intensiivsemalt on rakendatud personifikatsiooni. Tundub, et maal, vees ja õhus on järele jäänud vaid õige vähe nähtusi või asju, mida poleks sel kombel hingestatud. Enamasti on personifitseerimine andnud nauditavaid tulemusi, nagu "Mets / astub kaldale. Kõrged kuused / kukuvad häält tegemata vette, aga vesi / viskab nad tagasi üles" (J. Kaplinski). Või J. Krossi "Piisalaul" jne. Mõnikord, eriti algajate loomingus, tuleb ette ka tühikäike. Soov olla iga hinna eest originaalne on viinud lõikumispinna fantaasia ja tegelikkuse vahel miinimumini või katkestanud hoopis, mistõttu kunsti looja ja vastuvõtja kujutlused ei ühti ning viimase huvi teose vastu kaob. (lk 1402)
• Ka sümbol, mida moodsas luules rohkesti kasutatakse, on läbi teinud pöördelise uuenemise (mingil määral ehk taassünnigi, kui silmas pidada U. Masingu omapärast, üsna tänapäevasena tunduvat sümboolikat 30-ndate aastate lõpul). Tuntud stereotüüpsete sümbolite (loorberipärg = kuulsus, tuvi = rahu, öö = orjus jne.) asemele on autorid loonud oma isikupärase sümboolika, mille sisu on harilikult märksa laiem senisest, kus üldtuntud märk asendas teatud abstraktset mõistet. (lk 1402)
• Ja rõhutagem veel kord: kuigi metafoor, sümbol ega personifikatsioon jt. kujutamisvõtted pole iseenesest mingid uudised, on nende forsseeritud kasutamine ja mahu avardumine ometi tugevasti muutnud luule ilmet. Iga üksiku luuletuse maht on võrratult suurem, kui oleme harjunud, parimad näited peaksid vastama optimaalselt nõudele: sõnadel kitsas, mõtetel lahe. (lk 1402)
• Sõnake Ehinist. Andres Ehini eripalgelisele luulele lähenemisest on põhjalikumalt kirjutanud K. Muru artiklis "Kuitunnil" ("Sirp ja Vasar" 1971, nr. 16). Sellele võiks lisada niipalju, et enne kui katte võtta Ehini luulekogu, tuleks lugejal minetada kooliunelm (Aksel Tamme sõna) paikapandud, korrastatud või isegi tulevikus korrastatavast maailmast. Ehini luule on deformeeritud maailma- ja elutunnetuse kajastus, olgu see siis esitatud dramaatilise või klounaadliku pildina ja, võetagu teda nii või teisiti, tal on teda sünnitanud pinnasele oma hoiatav tagasiside, mis ju ka on üks kunstiloomingu funktsioone. Kui Ehini luule leiab mõnede lugejate seas võõrastavat suhtumist, siis on põhjuseks vahest ka asjaolu, et ollakse harjunud liiga kitsalt käsitama esteetilisuse mõistet. Pahatihti piiratakse seda ainult nähtavalt ilusaga, kuigi mõiste on ise palju laiem. Kui kunstiteos lõhub kellegi harjumusliku kooliunelma või isegi eluideaali, ei tarvitse ta veel osutuda šarlataanluseks. (lk 1403)
• Kui tahaksime tänase kujundusvahendi olemust kulunud kujundiga edasi anda, peaksime kasutama võrdlust jäämäega, millest vaid üks kuuendik on nähtaval. Toogem siia juurde veel ühe näite: traditsiooniline epiteet ühendis «tugevad õlad» annab lugejale ühetähendusliku kujutluse, "selged õlad" (D. Vaarandi) seevastu suunab meie fantaasiat ajas ja ruumis; üheainsa sõna taga võib olla kujutlus kahe inimese aastatepikkusest kooselust, teineteise mõistmisest, jagatud muredest ja rõõmudest, kindlustundest, mida need õlad pakuvad, aga võib-olla ka veel millestki muust. Seegi pole halb, kui erinevatel lugejatel tekivad erinevad kujutlused. Niisiis — modernne kujutusvahend on tugevasti assotsiatiivne, muudab kogu luuletuse dimensioone; üksainus puudutus võib vallandada terve ahelreaktsiooni. Nähtavasti luule objektiivsusetaotlusest tulenev assotsiatiivsus, vajadus seoselt seosele liikudes aktiivselt kaasa mõtelda ongi üks peamisi tõkkeid uuele luulele lähenemisel; teatav osa lugejaist ei lähe kaasa, tundes võib-olla vaistlikku hirmu harjumusliku kujutluspildi purunemise ees, võib-olla ka ühe hetkega mittetabatava sisu ees. (lk 1403-1404)
• Kõnelustes luule üle on ikka veel kuulda kaht seisukohta: 1) luuletuses olgu kõik selge, ühtpidi mõistetav ja 2) luuletus ei tarvitse olla üksipulgi lahtivõetav nagu mõnda liiki mänguasi. Goethe on kord leidnud: "Kogu lüürika peab tervikuna väga arukas, eraldi võetuna aga pisut arutu olema." Olgu selle all mõeldud mõistlikkust või mõistuslikkust, ikkagi on tegemist mõttega, et luuletus ei tarvitse end lasta pilgult tabada või isegi mitte täielikult lahendada. (lk 1404)
• Nii nagu on mitut erinevat tüüpi loojaid, nii on erinev ka vastuvõtjate nivoo, kusjuures erinevused lähevad tihtipeale kuni üksikisikuteni välja. Kui oletada, et igal loojatüübil on oma tarbijatüüp, ning et need alati teineteist ka n.-ö. leiavad, siis oleks ju kõik korras. Kuid luuletuskogul ei ole silti küljes, et see on niisuguse ja too naasuguse lugeja jaoks. Nii juhtubki vahel, et looja ja vastuvõtja natuurid ei kattu ning viimane oma arusaamatuses pöörab loojale selja. Siiski pole ükski natuur arenematu suurus, olgu ta nii isepäine kui tahes. Täiuse poole viivat arenemist oleme harjunud nõudma küll loojalt, mitte aga lugejalt. Ometi on lugeja areng niisama tähtis, pealegi ei kujuta see ohtu ühelegi luulelaadile, vaid ainult halvale luulele, olgu see kirjutatud siis traditsioonilises või modernses laadis. Võib küll kahtluseta väita, et tõeliselt arenenud lugeja suudab võrdselt nautida nii Underi kui Luige, nii Liivi kui P.-E. Rummo ja Kaplinski, nii Goethe või Heine kui ka Prevert'i jt. luulet. Nähtavasti peab ka lugeja olema sel määral luuletaja, et ta suudaks kaasa minna looja kujutluspiltide ja mõttemaailmaga. (lk 1404-1405)
• NIISIIS, seos luule looja ja tarbija vahel on küll andja-võtja seos, kuid hoopis keerukam, kui pealtnäha paistab; see sunnib küll välistama range seaduslikkuse, kuid samas paneb siiski mõlemad komponendid teineteist teatud määral arvestama. Kui luuletaja või üldse kunsti looja selles keerukas vastastikuses protsessis mõtleb, missugusel määral ta võib stereotüüpset kujutlust purustada, et huvi säiliks, ja kui palju peab purustama, et anda uut tunnetuslikku informatsiooni, ja kui vastuvõtja aktiivselt püüab astuda üle harjumuse läve, siis peaks andja-võtja vahekord jõudma lähedale optimaalselt võimalikule. Harjumuste järgimine tagab vastuvõtjale küll teatud turvalisuse, kuid ta areneb edasi ikkagi niivõrd, kuivõrd suudab end ületada.
  • Silvia Nagelmaa, "Uuema luule tunnusjooni", Looming 9/1971, lk 1399-1405