Sinuhe, egiptlane

"Sinuhe, egiptlane" (soome keeles "Sinuhe egyptiläinen") on soome kirjaniku Mika Waltari 1945. aastal ilmunud ajalooline romaan Vana-Egiptuse arsti Sinuhe elust ja seiklustest Egiptuses, Süürias, Mitannis, Babüloonias, Kreetal ja Hetiidi impeeriumis. Romaani aluseks on vanaegiptuse kirjandusteos "Sinuhe jutustus".

Tsitaadid teosest "Sinuhe, egiptlane: viisteist raamatut arst Sinuhe elust u. 1390-1335 e. Kr.", tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2013

Tsitaadid teosest

• Mina, Sinuhe, Senmuti ja tema naise Kipa poeg, kirjutan seda. Mitte selleks, et ülistada Kemimaa jumalaid, sest olen jumalatest tüdinenud. Mitte selleks, et ülistada vaaraosid, sest olen nende tegudest tüdinenud. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Mitte selleks, et jumalaid meelitada, mitte selleks, et kuningaid meelitada, mitte hirmu või tulevikulootuste pärast. Sest olen oma elu jooksul nii palju kogenud ja kaotanud, et mind ei vaeva asjata hirm, ja surematuselootusest olen ma tüdinenud, nii nagu ma olen tüdinenud jumalatest ja kuningatest. Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda. Ja ma arvan, et selle poolest erinen ma kõikidest teistest kirjutajatest nii minevikus kui ka tulevikus.

Sest mis kõikidel aegadel on kirjutatud, on kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast. Tahan nimelt ka vaaraod inimesteks arvata, sest meiesugused nad on, vihas ja hirmus, himudes ja pettumustes. Ja nad ei erine meist mitte millegi poolest, kirjutatagu neid ka tuhat korda jumalate hulka. Kui neid ka tuhat korda jumalate hulka kirjutataks, ikka on nad inimesed, teiste inimeste sarnased. Neil on võim rahuldada oma viha ja põgeneda oma hirmu eest, kuid himu ja pettumuse eest võim neid ei kaitse. Aga mis on kirjutatud, see on kirjutatud kuningate käsul ja jumalate meelitamiseks või et petta inimesi uskuma midagi niisugust, mida ei ole tegelikult toimunud. Või et kõik on toimunud teisiti, kui on toimunud tegelikult. Või et ühe või teise osa selles, mis on toimunud, on olnud suurem või väiksem, kui see tõepoolest on. Seda pean silmas, kui ütlen, et hallist muistsest ajast kuni tänase päevani on kõik, mis kirjutatud, olnud kirjutatud jumalate pärast või inimeste pärast.

Kõik saab endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja inimene ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles. Seepärast usun, et kirjutamine ei muutu ka tulevastel aegadel, võrreldes sellega, mida on kirjutatud tänini, sest et inimene ise ei muutu. Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad. (lk 7-8)

• Mul oli kõik, mida inimene tahab, kuid inimesena tahtsin rohkem, kui inimene saavutada võib. (lk 9)
• Tõde on vahe nuga, tõde on paranematu haav inimeses, tõde on leelis, mis kibedana südant söövitab. Seepärast põgeneb mees oma nooruse ja jõu aegadel tõe eest lõbumajadesse, pimestab oma silmi tööga ja kõiksugu toimetustega, reiside ja ajaviitega, võimu ja ehitistega. Aga saabub päev, kui tõde pistab ta läbi nagu oda ning pärast seda ei ole tal enam rõõmu oma mõtetest ega oma kätetööst, vaid ta on üksi, ta on inimeste seas üksi ja ka jumalad ei too talle tema üksinduses abi. (lk 10)
• Nõnda et nimest kui endest uskugu igaüks, mida vaid soovib. Annab ju usk igaühele tröösti elu äpardustes ja armetuses. (lk 12)
• Vanaduse saabudes põgeneb hing nagu lind tagasi lapsepõlve. Vanaduspäevil särab lapsepõlv mälestustes kirkana ja helgena, otsekui oleks siis kõik olnud parem ja kaunim kui nüüdses maailmas. Ja selles ei ole küllap vahet rikka ja vaese vahel, sest kindlasti ei ole olemas nii vaest, et tema lapsepõlves ei oleks kübetki valgust või rõõmu, kui ta seda meenutab. (lk 14)
• Või ta [Senmut] ütles:

“Vein on jumalate kingitus, et see mõistlikult pruugituna südant rõõmustaks. Üks karikas ei tee kellelegi kurja, kaks teevad keele jutukaks, aga see, kes võtab terve kannutäie, see ärkab kraavis, paljaksröövituna ja läbipekstuna.“ (lk 16)

• Mida rohkem inimene võõrapäraseid sõnu kasutab, seda peenemaks ta end peab, ütles isa. (lk 19)
• [Ptahor:] „Kuid mis lisab teadmist, see lisab muret, ja nii olen ma väga õnnetu inimene.“ (lk 30)
• “Ära naera, võrukael,“ noomis Ptahor tõsiselt. „Asi pole enam veinis. Vaid kui tahad saada kunstnikuks, pead nõudma täis karikat. Tõelises kunstnikus ilmutab end jumal Ptah ise, looja ja ehitaja. Kunstnik ei ole üksnes vesi või peegel, vaid palju enam. Tõsi küll, kunst on sageli üksnes meelitav vesi või valetav peegel, kuid ikkagi on kunstnik rohkem kui vesi. Nõua endale täis karikat, poiss, ja ära lepi kõigega, mida sulle öeldakse, vaid usu pigem oma selgeid silmi.“ (lk 34)
• [Ptahor:] „Aga kui te lähete templisse preestrite kätte, siis olge umbusklikud nagu šaakalid ja salakavalad nagu maod, et te end ei kaotaks ja end pimestada ei laseks. Kuid väliselt olge leebed nagu tuvid, sest mees võib oma värvi näidata alles siis, kui on eesmärgile jõudnud. Nii on olnud ja nii see jääb. Pidage seda meeles.“ (lk 35)
• On niisiis mõistetav, et mida kaugemale ma õpingutega jõudsin, seda sügavamalt tundsin, kui vähe ma tean. Nii küllap ongi, et arst on valmis alles siis, kui ta alandlikult enda ees tunnistab, et ta tegelikult mitte midagi ei tea. Seda ei maksa asjasse pühendamatutele siiski öelda, sest on kõige tähtsam, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. See on kogu ravimiskunsti alus, millele toetuda. Seetõttu ei tohi arst iial vigu teha, sest vigu tegev arst kaotab oma maine ja kahjustab ka teiste arstide mainet. Seetõttu ka rikaste majades, kuhu kutsutakse keerulist juhtumit uurima pärast esimest abiks veel kaks või isegi kolm arsti, vaikivad ametivennad esimese arsti eksituse meelsamini maha, selle asemel et eksitus kogu arstkonna häbiks avalikuks teha. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos. (lk 51)
• “Kuni hommikuni,“ ütles Ptahor. „Aga et me ei ole mitte savionnis, nagu üks tark mees kord ammu ütles, siis võiksid ka sina koos meiega klaasi veini juua, sest vein sobib niisama hästi mure kui ka rõõmu puhul.“ (lk 70)
• [Sinuhe:] „Kui ta ka on abielus, ei ole ükski müür küllalt kõrge takistama armastust, ja naise kavalus, kui ta meest himustab, võidab kõik takistused. Seda tõestavad mõlema riigi muinasjutud. Öeldakse ka, et naise truudus on nagu tuul. See seisab ühesugune, kuid muudab ainult suunda. Niisamuti öeldakse, et naise voorus on nagu vaha. See sulab, kui seda soojendatakse. Ja häbi ei kannata see, kes petab, vaid naerualuseks jääb see, keda petetakse. Nii on olnud ja nii saab alati olema.“ (lk 90)
• Aga ta [Nefernefernefer] tõrjus mu käed ja ütles: „Õige varsti saad puudutada mu ihuliikmeid ja ma näen hea meelega, et sa paned käe mu rinnale ja sülle, kui see sind rahustab, aga kõigepealt pead sa mind kuulama ja teadma, et naine on nagu kass ja ka kirg on nagu kass. Selle käpad on pehmed, kuid nendes peituvad kiskjaküüned, mis end haletsust tundmata südamesse suruvad. Naine on tõesti nagu kass, sest ka kass tunneb naudingut, kui ta oma ohvrit piinab, ja ta teeb oma küüntega talle valu, ilma et ta sellest mängust iial tüdineks. Alles siis, kui ohver on murtud, sööb kass ta ära ja läheb uut ohvrit otsima. Seda kõike räägin sulle, et olla sinu vastu aus, sest ma ei tahaks mitte mingil juhul sulle kurja teha.“ (lk 99)
• [Hauaröövel:] „Eks ole siis kõik selles maailmas tühisuste tühisus?“ (lk 138)
• [Kaptah:] „Kuid vaarao olevat öelnud, et tema jumal elab tõest, ja seepärast kardan, et tema jumal on üks tülikas jumal, kellest minule vaevalt kasu on.“ (lk 141)
• [Horemheb:] „Ta ütleb, et elab tõest, kuid tõde on lapse käes nagu terav nuga, ja veel ohtlikum on tõde hullu käes, sest nuga tuleb hoida tupes ja tarvitada vaid tõsise vajaduse korral. Nii on ka tõega, ja kellelegi ei ole tõde ohtlikum kui valitsejale ja käskijale.“ (lk 160)
• Ta [Kaptah] hakkas puid kokku lugema, kuid puud ei saanudki otsa ja tal läks pea kirjuks ja ta hakkas oma arvutustega otsast peale, kuni kukkus lõpuks karjuma ja ütles: „Mu hing on haige, kui näen, kuidas kogu see tohutu rikkus tuules õõtsub ja tühja läheb.“ (lk 184)
• [Sinuhe:] „Sest arst peab julgema ka kuningale valu teha, kui see on hädavajalik, kartmata iseenese pärast.“ (lk 196)
• Nõnda lahkusin halbade aimdustega, sest kartsin, et see, mis pakkus lõbu kuningas Burraburiašile, ei ole sugugi lõbus minule. Kaptah oli selles asjas ükskord ometi minuga samal arvamusel. (lk 206)
• [Kaptah:] „Sest kui ma suren sõdurite käe läbi, on mul Egiptuse au säilitamiseks ja selle nimel kõikide kirjade järgi õigus minna otse Lääne maale, isegi kui mu surnukeha hävib, aga alati on kõige parem kindel olla, ja kõikide eksituste ärahoidmiseks palsameeri mu keha, sest sina oskad seda kunsti.“ (lk 213)
• “Meie sõpradeks on kõik rahvad, kes end meie võimu alla annavad ja meile makse maksavad,“ ütles ta [hetiidi arhivaar] õpetlikult. „Me laseme neil elada omaette ja me ei puuduta suuremat nende kombeid või jumalaid, kui me vaid nende üle valitseda saame. Meie sõpradeks on üldiselt ka kõik rahvad, kes ei ole meie naabrid, vähemalt seni, kuni neist saavad meie naabrid, sest siis avastame tihtilugu mitmeid solvavaid asjaolusid, mis segavad naabritevahelist läbikäimist ja sunnivad meid nendega sõdima. Nõnda on tänini läinud ja ma kardan, et läheb ka edaspidi, niipalju kui ma meie suurt kuningat tunnen.“

“Kas teie jumalatel ei olegi selle kohta midagi öelda?“ küsisin, sest niipalju kui mina tean, otsustavad teistes maades õige ja vale üle jumalad.

“Mis on õige ja mis vale?“ küsis tema omakorda. „Meil on õige see, mida tahame meie, ja vale see, mida tahavad naaberrahvad. See on väga lihtne õpetus ja teeb elu ning riigitarkuse kergeks, ja meie arvates ei ole see eriti teistsugune kui tasandike jumaluseõpetused, sest kui olen õigesti aru saanud, peavad tasandike jumalad õigeks seda, mida tahavad rikkad, ja valeks seda, mida tahavad vaesed.“ (lk 254-255)

• Veel mõtlesin ma, et tõtt rääkides võiksin päästa need, kes olid heitnud või heidavad tulevikus liisku jumala majja astumiseks, kuid ma teadsin, et tõde on üksnes haljas nuga lapse käes ja pöördub oma kandja vastu. (lk 299)
• Seepärast olen alati öelnud, kui keegi tuleb minu juurde, tuhk juustes ja rõivaid käristades: „Ei ole olemas muret, mida vein leevendada ei võiks. Ei ole olemas õnnetust, mida vein leevendada ei võiks. Ei ole olemas kaotust, millele vein lohutust ei tooks. Joo niisiis veini, ja su mure upub veini sisse nagu hiir õliastjasse, ja ära tee välja, kui vein su suus alguses mõru maitseb, sest veini maitse paraneb, mida rohkem sa jood, ja peagi on su mure nagu kauge pilv taevas.“

Aga kui keegi tuleb mu juurde, kuldpärjad peas ja kaelas, kalli salviga võituna ja parimates rõivastes ning silmis rõõmupisarad, ütlen ma: „Hoia end liigse rõõmu eest, mu sõber, sest rõõm on murest ja õnnetusest ohtlikum, su rõõm on nagu madu, mis helgib valguse käes ja on ilus vaadata, kuid valab su soontesse tapvat mürki. Hoia end rõõmu eest, mu sõber, ja uputa oma rõõm veini sisse, sest ei ole olemas rõõmu, mida vein ei uputaks, ja ära hooli, kui vein su rõõmu esialgu pööraseks tõstab ja su suus hea maitseb, sest mida rohkem sa seda jood, seda mõrum on tema maitse sinu suus, kuni su rõõm on üksnes kui räbaldunud rõivas kuivas liivas, ja see on hea, sest rõõm on inimese kõige salakavalam kingitus, millega kujutlused teda võrgutavad.“ (lk 300-301)

• Kuid nemad [Süüria haiged] ägestusid, nende silmad hakkasid punetama ja ninad värisema ning nad ütlesid: „Kõik need Egiptuse seadused on pask, ja Egiptuse jumalad on meile vastumeelsed. Kui meie vürstid ka tarvitasid omavoli ja tegid ülekohut, mida me ei usu, sest see on ainult egiptlaste vale, et me oma vabaduse unustaksime, siis olid nad igatahes meie oma vürstid ja meie süda ütleb, et ülekohus vabal maal on parem kui õigus orjastatud maal.“ (lk 308)
• Ütlen üksnes, et kättemaksu uim ja selle maik võivad küll magusad olla, kuigi kõigist elu lilledest õitseb kõige kiiremini ära kättemaks ja kättemaksu hõõguse alt irvitab inimesele näkku surnupealuu. (lk 380-381)
• Inimene ei peaks nimelt iial liiga õnnelik olema, sest ei ole midagi, mis põgeneks ja kaoks kergemini kui inimese õnn. (lk 487)
• Et mind lohutada, jutustas ta [Juju] mulle oma sõjakogemustest ja ütles:

“Tõtt-öelda ei ole midagi üksluisemat kui sõda, sest sõda on lakkamatu ootamine. Sõda on vaenlase asjatu ootamine, sest vaenlane hilineb alati ja ei ole kunagi seal, kus teda oodatakse. Sõda on ka söömaaja asjatu ootamine, sest sõjas hilineb söömaaeg alati ja midagi ei siunata nii palju kui moonavoori aeglust. Sõda on asjatu liikumine ühest kohast teise ja marssimine tagasi samasse kohta, kust minema hakati, ja edasi-tagasi marssimine, kuni keel suulakke kleepub ja jalad on nagu surnud notid. Aga just see ongi sõjakunst ja selle õppimiseks peab ohvitser käima sõjakoolis ning oskama lugeda ja kirjutada. Sõda on kõike seda, ja siis tuleb vaenlane alati sel hetkel, kui keegi teda ei oota. Niisamuti ründab vaenlane alati teistviisi, kui on õpetatud, kuidas vaenlane ründab, ja teises järjekorras, ja lahingu ajal ei tea pealik oma meestest midagi ja mehed ei tea pealikust midagi, vaid igaüks karjub kõigest kõrist ja lööb ja torkab igaüht, keda näeb. Kui vaenlane siis põgeneb, saab pealik suure au osaliseks ja tema oskusi ülistatakse ja vaarao viskab talle rõdult kuldse kee. Aga kui me ise põgeneme, tänab igaüks õnne, et hing sisse jäi, ja kirjutatakse rohkesti seletuskirju ja ellujäänuid piitsutatakse ja pealik riputatakse, pea alaspidi, müürile. Kui aga pealik on piisavalt suursugune, võib juhtuda, et talle visatakse kaotusest hoolimata rõdult kuldne kee ja tema kaotus kuulutatakse võiduks ja raiutakse kivisse igavesti alles jääma. Niisugune on sõda, kuninglik Sinuhe, nii et ära kurda oma hädasid, vaid täna õnne, et sina ei pea sõda pidama.“ (lk 503)

• Nii on inimene oma südame ori ja sulgeb silmad selle ees, mis ei ole meelepärane, ja usub seda, mida soovib. (lk 527)
• [Preester Eje:] „Ei, Sinuhe, kes on kord võimu maitsnud, see himustab üha rohkem võimu ja see himu on hirmsaim inimese kõigist himudest, aga selle rahuldamine annab ka kõrgema paiste, kui ükski muu himu.“ (lk 545)
• Kuid Eje vaatas mulle otsa, tume, tursunud nägu sünge, ja tema laiade kulmude alla uppunud silmad uurisid mind umbusklikult, kui ta ütles: „Kes loeb inimeste südametest? Võimuiha on inimese ihadest suurim, aga kui ta niisugust asja kujutleda julgeb, tõukan mina tema istmelt väga ruttu maapinnale tagasi.“ (lk 546)
• Teeba rahvas oli Amoni ja uue vaarao üle väga rõõmus, kuigi vaarao oli veel laps, sest nii meeletu on inimese süda, et paneb alati lootuse ja usalduse tulevikule, ilma et õpiks eksitustest, ja kujutleb, et homne päev on tänasest parem. (lk 597)
• Muti sai minu umbusku nähes väga pahaseks ja ütles: „Kindlasti on sul praegu kerge ja hea naerda, Sinuhe, sest sa oled igatpidi oma tahtmise saanud ja näinud, kuidas Aton pidutseb. Teie, mehed, olete kõik ühesugused, ja meestest tuleb kõik halb, mis maailmas sünnib, sest mehed ei saa iial täiskasvanuks, vaid jäävad alati poisikesteks ning loobivad üksteist kividega ja peksavad keppidega ja löövad üksteisel nina veriseks ja nende suurim soov on valmistada muret neile, kes neid armastavad ja neile head soovivad.“ (lk 602)
• Siis mõistsin, et rahva suurim rõõm on üheskoos kisendada ja pole õieti tähtiski, mispärast kisendatakse, vaid koos teistega kisendades tunneb igaüks, et ta on võimas, ja et asi, mille eest kisendatakse, on ainus õige asi. Kuid Horemheb oli vägagi rahul ja tõstis vankris uhkelt käsi, tervitades rahvast. (lk 609)
• Aga Horemheb ütles mulle: „Andsin neile kingituseks sõja ja siitpeale võivad nad süüdistada hette kõiges halvas, mis sünnib, kui nad rahvast röövivad, niisamuti nagu vaarao võib süüdistada hette näljas ja viletsuses, mis koos sõjaga Kemimaale saabuvad. Sest lõpuks on rahvas see, kes peab kõige eest maksma, ja rikkad röövivad vaestelt mitmekordselt tagasi selle, mis nad mulle laenavad, misjärel ma võin neid uuesti pigistada, nii et rasv tilgub. Minule sobib see paremini kui sõjamaksude maksmine, sest kui nõuaksin rahvalt sõja jaoks makse, neaksid nad mu nime, aga kui ma röövin sõjakulud rikastelt, õnnistab rahvas mu nime ja peab mind õiglaseks. Ma pean nimelt hoolitsema oma hea nime eest selle kõrge seisundi pärast, kuhu ma tõusma hakkan.“ (lk 615)
• Kaptah ei tahtnud siiski nii ülekohtusel moel oma võlgu kustutada, kuid Horemheb naeris mõrult tema üle, pekstes kuldse piitsaga endale vastu sääri, ja ütles: „Iga rikas mees on kurjategija, sest inimene võib koguda palju kulda ainult siis, kui ta on südametunnistuseta väljapressija ja vaeste riisuja.“ (lk 654-655)
• [Kaptah:] „Seepärast pean enda eest ja oma kasu eest ise hoolitsema ja ma ei saa aru, milleks mehele au, kui ta läbilõigatud kõriga maas lamab. Ei, Sinuhe, tark mees on alati võitja poolel ja seda ei tohi talle sugugi häbiks lugeda, vaid on parem ülistada tema tarkust, sest see teeb elu talle kergeks ja lihtsaks ja toob talle palju kasu.“ (lk 658)
• Aga kuidagi ma pidin haigeksjäänuid ravitsema, et säiliks nende usk minu oskustesse, sest haige, kes kaotab usu paranemisse ja arsti oskustesse, sureb veel kindlamini kui haige, kes arsti usaldab. (lk 664)
• Inimesel on nimelt kerge ilma sõpradeta elada, kuid surra on raske ilma ainsagi sõbrata, eriti kui sa oled oma eluajal paljude käskija olnud ja peas kroone kandnud. (lk 666)
• Ütlen üksnes, et ilu ja mõistus, ühinenud naises, kelle südame on aastad kiviks kalestanud, on hädaohtlik ühendus ja ohtlikum kui paljad noad ja purustavam kui rünnakuvankrite vasksed sirbid. Ma ei usu, et maailmas on midagi hädaohtlikumat ja hävitavamat kui naine, kes on piisavalt ilus ja piisavalt arukas ja kellel puudub süda. (lk 682)
• Tõepoolest on nii, et ei ole ühtki inimest, kes ei usuks, et ta on haige, kui talle seda küllalt kaua ja järelejätmatult kinnitada, ja ta hakkab iseennast kuulatama. Igal inimesel on oma seesmine tarvidus iseennast hellitada ja lasta end ravitseda, ja seda on arstid kõikidel aegadel teadnud ja selle teadmise abil suuresti rikastunud. (lk 693)
• Oma aias istudes ja kalu vaadates kõnelesin oma südamega ja ütlesin: "Rahune, meeletu süda, sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning kurjusel pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sinna astus. Asjata paned katsumusi inimeste peale sõja ja hädaga, katku ja tulekahjudega, jumalate ja odadega, sest katsumistest inimene ainult paadub, kuni ta on krokodillist kurjem, ja sellepärast ainult surnud inimene on hea inimene." (lk 715)
• Veel ütles ta [Kaptah]: „Maailmas ei ole midagi täiuslikku ja iga leivapätsi koorik on põlenud ja igas puuviljas on ussiauk ja pärast veinijoomist peab inimene haiget pead kannatama. Nii ei ole olemas ka täielikku õigust, vaid igas õiguses on peidus ülekohus ja ka head teod võivad anda halbu tulemusi ja kõige parem eesmärk võib kõige rohkem surma külvata, nagu Ehnatoni näide sulle õpetas. Aga sa vaata mind, mu isand Sinuhe, mina lepin selle vähesega, mis mulle on antud, ja kosun heas läbisaamises jumalate ja inimestega, ja vaarao kohtunikud kummardavad mu ees ja inimesed ülistavad minu nime, samal ajal kui koerad sinu peale jalga tõstavad, Sinuhe. Niisiis rahune, mu isand Sinuhe, sest sina ei ole selles süüdi, et maailm on niisugune, nagu see on, ja sina ei ole süüdi, et nii on olnud ja nii saab alati olema.“ (lk 724)
• Aga kuigi ma olin nõrk mees ja mul oli lamba süda, ei tahtnud ma end tema ees alandada, sest teadmine ei tohi end võimu ees alandada. (lk 738)
• [Horemheb:] „Hädaohtlikud mõtted on ju nagu katk ja hakkavad kergesti külge.“ (lk 738)
• Sest et mina, Sinuhe, olen inimene, ja olen inimesena elanud igas inimeses, kes on olnud enne mind ja inimesena elan ma igas inimeses, kes tuleb pärast mind. Ma elan inimese nutus ja rõõmus, ja tema mures ja hirmus elan ma, headuses ja kurjuses, õiguses ja ülekohtus, nõrkuses ja tugevuses. Kui inimene jään ma inimeses elama igavesti ja ei vaja seepärast oma hauda ohvreid ja oma nimele surematust. Selle kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes ta elas üksildasena kõik oma päevad. (lk 743)