Sirly Hiiemäe
Sirly Hiiemäe (sündinud 4. juulil 1976 Tallinnas) on eesti pedagoog, tervishoiutöötaja, koolitaja, esseist, biograaf ning kirjanik.
"Jalgadega ajamullas"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Sirly Hiiemäe, "Jalgadega ajamullas", 2019.
- Tilk tilga järel talletub igasse uude suguvõsaliikmesse midagi varasematest. Pilk silmades, käehoiak, ninakuju, pikkus, kõnnak, hambumus, büst ja tervis. Mõistus ning temperament. Iseloom ja oskused. Anne. Tungid ja tormid. Vajadused ja võimalused. Olemine. Tulemine. Elamine ja suremine. Aeg ja ruum. (lk 5, romaani algus)
- Igast tänasest saab homme eile. Igast elatud hetkest saab üks sekund, üks hetk, üks pisike piisk suurde merre, ühte puusse, ühte tohutusse atmosfääri. Seal on ees meie eelnevad liinid, esivanemate veri, miski, mis oli, on ja jääb ning elab edasi. Ning seda põlist olemise kutset, seda ürgset veremöiret kannab endas iga vanem, kui last kaitseb, iga laps, kui vanemalt abi palub, ning iga vereside, kui saabub äratundmine: me oleme üks puu, üks verehääl, üks põline kutse, mis meid seob. Saada teada, kuidas, kust ja miks oleme tulnud - see oleks kui mälupeegeldus ajaukselt, sosin minevikust ning hüüe tulevikku. Vajumine jalgadega ajamulda, pinda, mis meid lõi, inimeseks tegi, meie jälgi talletas. (lk 5-6)
- Täna ärkasin ma teadmises, et mul pole palju aega jäänud. Ma olen 84-aastane ning ausõna — ma olen varsti minemas. Öine õhupuudus, südamekloppimine ja see pilk - kui ma oma halle juukseid peegli ees sugesin, siis nägin ma seda pilku. Oh, ma olen seda eluajal palju näinud — isa silmis, ema silmis, õe silmis, poja silmis, esimese mehe silmis. Ma olen vana ja suremas naine. See pilk - allaandev ja väsinud pilk.
- Kas ma kardan surra? Ilmselt mitte, sest olen ära elanud pika elu. Väga pika. Ja keerulise. Kuid minna ma tahaksin. Näeksin äkki oma õdesid ja vendi ja vanemaid ja kalleid-kalleid abikaasasid. Näeksin oma tillukest poega, kelle surm minu käte vahelt pisikese põnnina kaasa haaras. Nüüd oleks ta 60-aastane mees. Ilmselt kõrget kasvu — meie suguvõsa mehed olid kõik kõrge kasvuga. (lk 11)
- Kas ma tahaksin uuesti alustada? Kui mulle antaks see võimalus? Tahaks küll. Tõenäoliselt tunneb enamik inimesi nii. Kahetsedes asju, mis jäid tegemata, ning kahetsedes kõiki neid nurgelisi elumügarikke, mis teele tulid. Või seda, et rõõmuhetked nii ootamatult kiiresti minema veeresid. (lk 12)
- Johannes, kellel oli nüüd pere ees hulk kohustusi, pidi kärmelt tegutsema - nad polnud ju veel laulatatudki. Kuid siin tuli appi õnnelik juhus. Jõgi pole küll meri, aga laevas kehtib kapteni seadus ning selle järgi sai kapten Johannese ja Božana abielupaariks kuulutada; erinevast usust nad ennast segada ei lasknud ning ühel veel üsna soojal sügisesel pärastlõunal vandusid noored nii jumala kui ka teineteise ees igavest truudust. Igasuguse pidulikkuseta algas abielupaari reis Johannese isamaale. (lk 15)
- Aeg-ajalt seiras Johannes oma kaasat õige veidra pilguga, sest talle näis naine kuidagi maagiline. Ajapikku oli mees aru saanud, et naine valdas mõnda väga huvitavat kunsti: ta tundis hästi maarohtusid ning oma imelikult pika pilguga oskas vaadata inimesele südamesse sedasi, et too kõik talle hingelt ära rääkis. Johannes oli kuulnud oma naise kohta öeldavat koldunja. Naine oskas imelikke sõnu vastu pobiseda ning nii mõnelgi korral taganesid inimesed risti ette lüües ja tõid talle igaks juhuks mingi rõivaeseme või väikese hõbeehtekese või õlitopsikese lepituseks. Johannesel eneselgi oli käinud mõttest läbi, et abikaasa on pisut nõid või nii, aga hoopis rohkem mõtles ta perekonna tumedavõitu tuleviku peale. (lk 16-17)
- Kas mu ema oli kogu selle elu juures õnnelik? Vist oli, nii õnnelik, kui toonase ajastu inimesed olla oskasid. Oma Doni-äärsetelt esivanematelt kaasa saadud punase pea ja tedretäppide tõttu narriti teda sagedasti, kuid küllap ta mõne manasõnaga kiusajad eemale peletas - Miili õppis ema Jaana käest üht-teist. Kooliajal sai vahel kõvasti nalja: kui mõni külapoiss arvas, et hea oleks seda punapead pisut pilgata, sokutas Miili rõõmsalt kaaslase jooginõusse lahtistavat taimepuru - edasiseks hoiatuseks ja narrimise peatamiseks. (lk 21)
- Ma pole kunagi mõelnud, kus mu isa oma sõjateed käis, kuid mäletan Miili-mammat rääkimas lugu sellest, kuidas papa Aleksander olnud vahiteenistuses kuskil kasarmu ees ning vajunud magama. Teda äratanud aga püssitäägile lennanud leevike, kes midagi valjusti siristanud ning seejärel minema vupsanud. Papa lausunud leevikesele järele vaadates: "Mis sõnumeid sa tõid, väike lind?" Sõnum saabus vähem kui kahe nädala pärast: olnud väeteenistuses kolm aastat, sai Aleksander teate, et talle on antud kojuminekuluba. Sellest, miks just nii juhtus, ei kõnelenud paraku ei papa ega mamma. Kuid see oli õnnelik, väga õnnelik teade. (lk 24)
