Slavoj Žižek

Slavoj Žižek (sündinud 21. märtsil 1949) on Sloveenia marksistlik filosoof, psühhoanalüütik ja kultuurikriitik.

"Ideoloogia ülev objekt" (1989)

Tsitaadid väljaandest: "Ideoloogia ülev objekt". Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn: Vagabund, 2003.

Jürgen Habermasi raamatus Filosoofiline diskursus tänapäeval (Habermas 1985), mis keskendub nn "poststrukturalismi" probleemidele, asetub Lacani nimi kummalisse positsiooni: seda on nimetatud vaid viiel korral ja alati seoses teiste nimedega. (lk 29)
Kogu "kultuur" on teatud mõttes reaktsiooni-formatsioon, katse seda tasakaalutust piirata, kanaliseerida – kultiveerida seda traumaatilist tuuma, seda radikaalset antagonismi, mille abil inimene lõikab läbi nabanööri, mis teda ühendab loodusega, loomusliku homöostaasiga. Asi pole üksnes selles, et seda antagonistlikku tungi ei peaks püüdma ära kaotada – niisugune püüd ongi totalitarismikiusatuse allikas: suurimad massimõrvad ja holokaustid pannakse ikka toime harmoonilise inimese nimel, Uue Inimese nimel, kelles pole antagonistlikku pinget.

Sama loogika toimib ökoloogia puhul: inimene on "looduse haav", loomuliku tasakaalu juurde ei saa tagasi pöörduda; ta leiab oma ümbrusega kooskõla ainult siis, kui täielikult aktsepteerib selle lõhe, mõra, selle struktuurse juurtetuse, ja püüab asju takkajärgi võimalikult kenasti kokku lappida; kõik muud lahendused – loodusesse tagasipöördumise illusioon, looduse täieliku ühiskonnastamise illusioon – viivad otseteed totalitarismi. Sama loogika toimib feminismi puhul: "seksuaalsuhet pole olemas": see tähendab, sugudevaheline suhe on algusest peale "võimatu", antagonistlik; lõpplahendust ei ole, ja sugudevaheline suhe võib olla enam-vähem talutav üksnes siis, kui tunnistatakse seda põhilist antagonismi, põhilist võimatust.

Sama loogika toimib demokraatia puhul: demokraatia – kui kasutada Churchilli kulunud fraasi – on kõigist võimalikest süsteemidest kõige halvem; probleem on vaid selles, et ükski teine pole parem. See tähendab, demokraatia kätkeb endas alati korruptsiooni võimalust, halli keskpärasuse valitsemist; probleem on vaid selles, et kõik katsed seda riski välistada ja rajada "reaalne" demokraatia, toovad paratamatult kaasa vastupidise tagajärje – demokraatia ise kaob ära. Siin võiks kaitsta väidet, et esimene postmarxist polnud ei keegi muu kui Hegel ise: Hegeli järgi ei saa tsiviilühiskonna antagonismi ära kaotada, langemata totalitaarsesse terrorismi – alles takkajärgi suudab riik selle hävitavaid tagajärgi piirata. (lk 34-35)

Unenäo struktuur koosneb alati kolmest elemendist: üks on unenäo avalik tekst, teine unenäo peidetud sisu ja kolmas teadvustamata iha, mis unenäo kokku paneb. See iha jääb unenäo külge ja poetub peidetud mõtte ja avaliku teksti vahele; ta ei ole seega mitte "varjatum ja sügavam" kui peidetud mõte, vaid on sellest palju "pinnapealsem", kuna koosneb tervenisti tähistaja mehhanismidest, ümberkäimisest, millele peidetud mõte allub. Teisisõnu, ta saab paikneda üksnes unenäo vormis: unenäo tegelik aine (teadvustamata iha) väljendub unenäo töös, selles viisis, kuidas "peidetud sisu" töödeldakse. (lk 44)
Siin puudutame probleemi, mis Marxil jäi lahendamata, nimelt raha materiaalset omapära: asi pole mitte selles materiaalses ja empiirilises materjalis, millest ta on tehtud, vaid tolles ülevas materjalis, mille "muutumatu ja hävimatu" keha kestab ega lagune, nii nagu füüsiline keha – see raha teine keha on nagu Sade'i ohvrikeha, mis paneb vastu kõigile piinamistele ja säilitab oma ilu rüvetamatuna. See immateriaalne kehalisus, "keha keha sees" annab meile üleva objekti täpse definitsiooni, ja üksnes selles tähenduses on aktsepteeritav psühhoanalüütiline käsitus rahast kui "anaalsest", "eelfallilisest" objektist – eeldusel, et me ei unustaks, et selle üleva keha olemasolus postulaat sõltub sümboolsest korrast: hävimatu "kehasisene keha", mis ei kulu ega murene, püsib üksnes mingi sümboolse autoriteedi toel: (lk 51)
See ongi tõenäoliselt "ideoloogia" põhidimensioon: ideoloogia ei ole lihtsalt "valeteadvus", illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem tuleb seda reaalsust ennast mõista juba "ideoloogilisena" - seda "ideoloogiline" on selline ühiskondlik reaalsus, mille olemasolu eeldabki, et selles osalejad ei tunne ta olemust – see tähendab, ta enese sotsiaalne toimimine ja taastootmine eeldab, et indiviidid "ei tea, mida nad teevad". "Ideoloogilisus" ei ole (ühiskondliku) olendi "valeteadvus", vaid on see olend ise, kuivõrd ta toetub "valeteadvusele". (lk 55)
Siin on meil jällegi teatav ideoloogiline Universaal, võrdne ja õiguspärane vahetus, ning siis üks eriline, paradoksaalne vahetus – tööjõu vahetus palkade vastu -, mis just ekvivalendina funktsioneerib kui ekspluateerimise vorm. "Kvantitatiivne" areng ise ja kaubatootmise muutumine üleüldiseks toob kaasa uue "kvaliteedi", ühe uue kauba ilmumise, mis kujutab endast võrdse kaubavahetuse universaalse printsiibi sisemist eitust; teisisõnu, see toob kaasa sümptomi. Ja Marxi vaatepunktist seisneb utoopiline sotsialism just usus, nagu oleks võimalik ühiskond, kus vahetussuhted on üleüldised ja valitseb tootmine turu jaoks, aga töölised ise jäävad sellegipoolest oma tootmisvahendite omanikeks, ja seega neid ei ekspluateerita – lühidalt, "utoopiline" tähendab usku, nagu oleks võimalik universaalsus ilma oma sümptomita, ilma erandliku momendita, mis funktsioneerib ta sisemise eitusena. (lk 57)
Äärmine pühendumus Heale võib ise muutuda suurimaks Kurjaks: tõeline Kuri on just fanaatiline dogmatism ükskõik millisel kujul, eriti aga siis, kui seda tehake ülima Hea nimel.

See tees kuulub tegelikult juba religioosse uskumuse valgustatud versiooni juurde: kui liialt anduda Heale ja sellele vastavalt vihata kõike ilmalikku, võib andumus Heale muutuda ise Kurja väeks, hävitavaks vihaks kõige vastu, mis ei vasta meie Hea ideele. Tõeline Kuri on see arvatavalt süütu pilk, mis ei näe maailmas midagi muud peale Kurja, nii nagu Henry James "Kruvi keerdes", kus tõeline Kuri on mõistagi jutustaja (noore guvernandi) enese pilk... (lk 63-64)

Niisugust küünilist hoiakut peame rangelt eristama sellest, mille kohta Sloterdijk kasutab sõna Kynismus. Kynismus tähendab ametliku kultuuri rahvapärast, plebeilikku tõrjumist iroonia ja sarkasmi abil: klassikaline kyyniline protseduur seisneb selles, et valitseva ideoloogia pateetilistele fraasidele – ta sügavtõsisele toonile – vastandatakse labane argisus, mis muudab ta naeruväärseks, kuna õilsate ja ülevate fraaside tagant ilmuvad nähtavale egoistlikud huvid, vägivald ja toores võimutaotlus. See protseduur on niisiis pigem pragmaatiline kui argumenteeriv: ta õõnestab ametlikke lauseid, vastandades neile lausumise situatsiooni; teda rakendatakse ad hominem (näiteks kui poliitik jutlustab isamaalist eneseohverdust, toob kynismus nähtavale, missugust isiklikku kasu ta saab teiste eneseohverdusest):

Zynismus on valitseva kultuuri vastus kynismuse õõnestustööle: ta tunnistab ja võtab arvesse, et ideoloogilise universaalsuse taga on erahuvi ja et ideoloogiline mask on reaalsusest lahus, aga leiab siiski põhjendusi maski säilitamiseks. (lk 67)

Oleme seega astunud otsustava sammu edasi; kehtestasime uue tõlgenduse Marxi vormelile "nad ei tea seda, aga nad teevad seda": illusioon ei jää mitte teadmise valda, vaid toimib reaalsuses eneses, seal, kus "nad teevadki". Teadmata on neil see, et fetišistlik ümberpööramine suunab nende ühiskondlikku reaalsust ennast ja nende tegevust. Nad ei märka ega tunne ära, et nende reaalsust ja reaalset ühiskondlikku tegevust ei struktureerigi reaalsus, vaid illusioon. Nad teavad suurepäraselt, kuidas asi tõeliselt on, aga teevad seda ikka, nagu nad ei teaks. Sellepärast on illusioon kahekordne: ta seisneb selles, et ei märgata, kuidas illusioon struktureerib meie reaalset, tegelikku suhet reaalsusega. Just seda märkamatuks jäävat, teadvustamata illusiooni võibki nimetada ideoloogiliseks fantaasiaks. (lk 72)
See, mida me nimetame "sotsiaalseks reaalsuseks", on lõppkokkuvõttes eetiline konstruktsioon: teda toetab teatav justkui (me toimime justkui me usuksime bürokraatia kõikvõimsusesse, justkui kehastaks president rahva tahet, justkui väljendaks partei töörahva objektiivseid huvisid...). Niipea kui uskumus (mida, meenutagem veel kord, ei tohi kindlasti mitte paigutada "psühholoogilisele" tasandile: uskumus kehastub, materialiseerub sotsiaalse välja tegelikus funktsioneerimises) kaob, laguneb koost kogu sotsiaalse välja kude. (lk 77)
Seega ei "suruta alla" mitte Seaduse hämarat päritolu: alla surutakse tõsiasi, et Seadust ei peagi pidama õigeks ega tõeseks, vaid üksnes paratamatuks – tõsiasi, et Seadus on autoriteetne ilma tõeta. Paratamatu strukturaalne illusioon, mis paneb inimesed uskuma, et seadustest võib leida tõe, iseloomustab täpselt ülekande mehhanismi: ülekanne tähendabki niisugust Tõe ja Tähenduse oletamist rumala, traumaatilise ja ebajärjekindla tõsiasja taga, mida Seadus enesest kujutab. (lk 80)
Esmapilgul paistab Kafka romaanide lähtepunktiks olevat kõnetamine: kafkalikku subjekti kõnetab mingi müstiline bürokraatlik entiteet (Seadus, Loss). Aga see kõnetamine on kuidagi kummaline: see on n-ö kõnetamine ilma subjektistamiseta / identifikatsioonita, ta ei anna mingit ühist üritust, millega samastuda – kafkalik subjekt otsib meeleheitlikult midagi, millega samastuda, ta ei mõista Teiselt saadud üleskutse tähendust. (lk 89)
Esiteks tõestab see, et Zhuang Zi ei olnud loll. Lacan määratleb lolli kui inimest, kes usub oma vahetusse identsusesse iseendaga; selline inimene pole suuteline dialektiliselt vahendatud distantsiks iseendaga, justkui kuningas, kes arvab, et ta ongi kuningas, pidades oma kuningaks-olemist enese vahetuks omaduseks ja mitte sümboolseks mandaadiks, mis on talle peale pandud intersubjektiivsete suhete võrgus, kuna ta on selle osa (näide lollist kuningast, kes usub end olevat kuningas: Ludwig II Baieris, Wagneri patroon). (lk 91)
Ideoloogia on tõeliselt edukas siis, kui faktid, mis esmapilgul räägivad talle vastu, hakkavad töötama argumentidena tema poolt. (lk 96)
Kapitalismi "normaalne" olek seisneb tema enese eksistentsitingimuste lakkamatus revolutsioneerimises: juba algusest peale kapitalism "roiskub", tal on küljes immanentse tasakaalutuse, lahkheli ja sandistava vastuolu märk: just sellepärast ta pidevalt muutub ja arenebki, sest lakkamatu areng on ainuke viis lahendada ikka ja jälle oma fundamentaalset tasakaalutust ja "vastuolu". Tema piir mitte ei pigista teda, vaid on hoopis ta arengu tõukejõud. Siin peitubki kapitalismi kõige suurem paradoks: kapitalism suudab omaenda piiri, omaenda jõuetuse teisendada oma jõuallikaks – mida rohkem ta "roiskub", seda sügavamaks muutub tema immanentne vastuolu ja seda rohkem ta peab revolutsioneeruma, et püsida elus. (lk 101)
Ehk hegellikult sõnastatuna: teise puudulikkuses tajub igaüks – ilma enese teadmata – oma subjektiivse positsiooni moonutatust, teise puudulikkus lihtsalt objektiveerib meie enese moonutatud vaatepunkti. (lk 115)
Seega pole mingi ime, et analüüsitav sageli reageerib analüütikule paranoiliselt: analüütik ju tõukab teda teadmise poole iseenese ihast ja tahab sellega tegelikult varastada temalt kõige intiimsemat aaret, naudingu tuuma. (lk 122)
Fašistliku ideoloogia jaoks pole tähtis mitte ohverduse instrumentaalne väärtus, vaid ohverduse vorm ise, "ohvrimeelsuse" vaim, millega ravitakse liberaaldemokraatlikku haigust. Seepärast on ka selge, miks psühhoanalüüs fašistidele hirmu peale ajas: psühhoanalüüs võimaldab näidata, kuidas obstsöönne nauding formaalse ohverduse käigus töötab. (lk 142)
Selles lõigus avab Descartes õigupoolest igasuguse ideoloogia kaardid: ideoloogia tegelik eesmärk on see hoiak, mida ta nõuab, ideolooogilise vormi ühtsus, tõsiasi, et meil tuleb "sammuda ühes ja samas suunas alati nii otse, nagu me vähegi võime"; kõik positiivsed põhjendused, millega ideoloogia õigustab oma nõuet – järgida ideoloogilist vormi -, on olemas vaid selleks, et seda tõsiasja varjata: teisisõnu, et varjata ideoloogilisele vormile alati omast lisanaudingut. (lk 143)
Kuid miks peab see eesmärgi ja abinõude ümberpööratud suhe jääma varjatuks, miks töötab selle ilmsikstulek iseendale vastu? Sest nii tuleb nähtavale nauding, mis toimib ideoloogia sees, ideoloogilise loobumise enese sees. (lk 145)
Lõppude lõpuks saab "demokraatiat" määratleda vaid öeldes, et see sisaldab kõiki poliitilisi liikumisi ja organisatsioone, mis märgistavad end "demokraatlikena"; samuti saab "marxismi" määratleda vaid öeldes, et see mõiste märgib kõiki liikumisi ja teooriaid, mis legitimeerivad end viitega Marxile, jne. Teisisõnu, objekti saab tema identsuses määratleda vaid öeldes, et see on objekt, mida alati märgib sama tähistaja – ta on sama tähistajaga seotud. Just tähistaja moodustabki objekti "identsuse" tuuma. (lk 165)
Jossif Vissarionovitši puhul oleks aga täiesti ekslik arvata, et "Stalin" (vene k “teras[est]”) samamoodi vihjab mingile Stalini enese muutumatule, teraselaadsele omadusele: muutumatud ja teraselaadsed on hoopis ajaloolise progressi seadused, kapitalismi lagunemise ja sotsialismile ülemineku raudne paratamatus, mille nimel Stalin, see empiiriline indiviid, tegutseb – vaatepunkt, millest ta vaatleb iseennast ja otsustab oma tegude üle. Võiksime seega öelda, et "Stalin" on see ideaalne punkt, millest "Jossif Vissarionovitš", see empiiriline indiviid, luust ja lihast olevus, vaatab iseennast nõnda, et ta paistab meeldivana. (lk 179)
See iha ja nõude vaheline lõhe määratlebki hüsteerilise subjekti positsiooni: vastavalt Lacani klassikalisele vormelile on hüsteerilise nõude loogika "nõuan sinult seda, aga tõeliselt nõuan ma seda, et lükkaksid mu nõude ümber, sest see ei ole see!"

Just see intuitsioon peitubki kurja kuulsusega meesšovinistliku elutarkuse taga, et "naine on hoor": naine on hoor, sest me ei tea kunagi, mida ta õieti öelda tahab – näiteks ütleb ta "ei!" meie lähenemiskatsetele, kuid me ei või kunagi olla kindlad, et see "ei!" tegelikult ei tähenda topelt "jah!" - st et tegu pole üleskutsega agressiivsemaks lähenemiseks; sellisel juhul oleks tema tõeline iha risti vastupidine ta nõudele. Teisisõnu, "naine on hoor" on vulgaarne versioon Freudi küsimusest: "Was will das Weib?" (“Mida naine tahab?”), millele ei saa vastata.

Sama intuitsioon töötab arvatavasti ka teise tuntud elutarkuse taga, mis ütleb, et ka poliitika on hoor: asi pole lihtsalt selles, et poliitika vald on korrumpeerunud, reetlik jne; asi on pigem selles, et iga poliitiline nõue on alati juba kaksipidine, sihtides miskit muud, kui on ta sõnasõnaline tähendus: näiteks võib ta funktsioneerida väljakutsena, mille eesmärk on, et see tagasi lükataks (sel juhul on parim frustreerimisviis olla sellega nõus, anda tingimusteta järele). (lk 184-185)

Subjekt on alati seotud kinnitatud tähistaja külge, mis representeerib teda teise jaoks, ja selle kinnituse kaudu on tal olemas sümboolne mandaat, talle on antud koht sümboolsete suhete intersubjektiivses võrgustikus. (lk 186)
Järeldust, et siin on tegu rassismiga, kinnitab veelgi tõsiasi, et "Che vuoi?" tuleb kõige ägedamalt esile rassismi kõige puhtamas, nii-öelda destilleeritud vormis, nimelt antisemitismis: antisemiitlikust vaatepunktist on juut just isik, kelle kohta kunagi ei teata, "mida ta tõeliselt tahab" - st tema tegude puhul kahtlustatakse alati mingeid varjatud motiive (juutide vandenõu, maailma valitsemine ja aadelkonna laostamine, jne). (lk 189)
Armastuse operatsioon on seega topeldatud: subjekt täidab enese tühiku, pakkudes ennast teisele objektina, mis täidab tühiku Teises – armastuse pettus seisneb selles, et kahe tühiku kokkupanek annulleerib tühiku teineteise vastastikuse täiendamisega. (lk 191)
Oleme muidugi kaugel sellest, et väita, nagu tähendaks kristlus mingit tagasipöördumist paganliku jumalasuhte juurde: et see nõnda ei ole, seda näitab juba tõsiasi, et vastupidiselt esmamuljele järgib kristlus juudi religiooni Pühaduse mõõtme tõkestamisega. Selle asemel leiame kristlusest eest hoopis midagi muud: pühaku idee, mis on täielik vastand Pühaduse teenistuses seisvale preestrile. Preester on "Pühaduse funktsionäär"; Pühadust ei ole olemas ilma oma teenistujateta, ilma seda toetava bürokraatliku masinavärgita, mis organiseerib ta rituaale alates asteekide inimohverdustest kuni tänapäeva pühade sõjaväerituaalideni. Pühak seevastu võtab sisse objekt väike a koha, olles puhas objekt, keegi, kes teeb läbi põhjaliku subjektiivse vaesumise. Ta ei teosta mingit rituaali ega mana midagi, vaid jätkab lihtsalt oma inertset olemist. (lk 192)
Teataval naiivsel tasandil kuulub see psühhoanalüüsi käibetõdede hulka, mille järgi iga mees seksuaalpartnerit valides otsib oma ema asendajat: mees armub naisesse siis, kui mõni naise tunnus meenutab talle tema ema. Selle traditsioonilise arusaama juures rõhutab Lacan vaid seda, et tavaliselt jäetakse märkamata tema negatiivne mõõde: fantaasias taandub ema (sümboolsete) tunnuste piiratud hulgaks; niipea kui fantaasiaraami ilmub objekt, mis on Ema-Asjale liiga ligidal – objekt, mida ei seo maternaalse Asjaga mitte üksnes teatav hulk taandatud tunnuseid, vaid mis on selle Asjaga vahetult seotud -, lämbub iha intsestuoossesse klaustrofoobiasse. (lk 196)
Selliste mängude loogika põhinebki kahe surma erinevusel: üks surm, kus ma kaotan ühe oma eludest, ja lõplik surm, kus ma kaotan terve mängu. (lk 214)
Terves marxismi ajaloos on ilmselt vaid üks punkt, kus on puudutatud ajaloo "ekstiimset", mitteajaloolist tuuma – kus ajalooline reflektsioon jõudis oma nullkraadini, "surmatungini": Walter Benjamini, Frankfurdi koolkonna "kaasreisija" viimane tekst, mille pealkiri on Ajaloofilosoofilised teesid. See tuleb jällegi sellest, et Benjamin – ainsana kogu marxismis – mõistis ajalugu tekstina, selliste sündmuste reana, mis "saavad olema olnud" - nende tähendus, ajalooline mõõde otsustatakse hiljem, siis kui nad inskribeeritakse sümboolsesse võrgustikku. (lk 215)
Ajalooline materialism võib võita üknes siis, kui ta "võtab oma teenistusse teoloogia" - siin on kuulus esimene tees: [Walter Benjamini esimese teesi kohta] (lk 216)
Kontrastiks võitjate triumfikäigule, mida näitab ametlik ajalookäsitus, omandab rõhutute klass ajaloo "avatuna", juba "lunastusigatsusest" täidetuna, st ajalugu võetakse vastu nii, et ta juba sisaldab – sellena, mis ebaõnnestus ja juuriti välja – tuleviku mõõdet: "Minevik kannab endaga kaasas ajalist viita, millega ta juhatatakse lunastuse juurde." (II tees.) (lk 219)
Siin ongi esimene üllatus: ajaloolise materialismi eripära – vastupidiselt marxistlikule doksale, mille järgi sündmusi tuleb mõista nende omavaheliste seoste ja dialektilise arengu tervikus – seisneb tema võimes peatada, tarretada ajalooline liikumine ja eraldada üksikasi tema ajaloolisest tervikust. (lk 220)
Totalitaarse Juhiga on aga nõnda, et ta ei vaja enam välist toetuspunkti oma võimu legitimeerimiseks. Ta ei ütle oma alamatele: "Käige minu järel, sest mina olen teie Juht", vaid hoopis vastupidi: "Mina ise pole mitte miski, olen see, mis ma olen, üksnes teie tahte väljendajana, kehastajana, täideviijana, minu jõud on teie jõud..." Lühidalt, oma võimu legitimeerimiseks pöördub totalitaarne Juht oma alamate poole nõnda, nagu viitaks ta eelmainitud pascallik-marxistlikule väitele – st nagu avaks ta neile klassikalise Isanda saladuse; sisuliselt ta ütleb neile: "Olen teie Isand, sest te kohtlete mind oma Isandana; just teie tegevus teebki minust Isanda!" (lk 230)
"Rahva" paradoksaalne funktsioon totalitaarses maailmas tuleb kõige paremini välja, kui analüüsida lauseid nagu "Terve Rahvas toetab Parteid". Seda lauset ei saa valeks tunnistada, sest tõsiasja nentimise vormi taga on Rahva tsirkulaarne määratlus: stalinistlikus maailmas on "Partei valitsuse toetamine" "jäigalt designeeritud" terminiga "Rahvas" - lõppkokkuvõttes ongi see ainuke tunnus, mis määratleb Rahvast kõigis võimalikes maailmades. Seepärast ongi Rahva ainuke tõeline liige see, kes toetab Partei valitsemist: need, kes töötavad ta valitsuse vastu, langevad automaatselt Rahva hulgast välja; nendest saavad "Rahva vaenlased". (lk 231)
On tõsi, et demokraatia teeb võimalikuks igasugu manipulatsiooni, korruptsiooni, demagoogia valitsemise jne, kuid kui kõrvaldada nende moonutuste võimalus, kaotatakse demokraatia – kena näide hegellikust Üldisest, mis võib teostuda vaid ebapuhastes, moonutatud, korrumpeerunud vormides; kui tahame need moonutused kõrvaldada ja haarata Üldist tema puutumatus puhtuses, saame tulemuseks tema vastandi. Nn "reaalne demokraatia" on vaid mittedemokraatia teine nimi: kui tahame vältida manipuleerimise võimalust, peame kandidaate kõigepealt "tõestama", peame sisse tooma eristuse "Rahva tõeliste huvide" ja tema muutliku, sattumusliku arvamuse vahel, mis allub igasugu demagoogiale, vääritimõistmisele jne – jõudes nii välja selleni, mida tavaliselt nimetatakse "organiseeritud demokraatiaks", kus tegelikud valimised toimuvad enne valimisi ja kandidaatide nimekirju on vaja vaid hääletamise ajal. Lühidalt, "organiseeriud demokraatia" tähendab seda, et välditakse Reaalse sekkumist, mis on omane "formaalsetele" demokraatiatele: välditakse seda momenti, kus ühiskondlik ehitis laguneb puhtarvuliseks atomiseeritud indiviidide kogumiks. (lk 233)
Poststrukturalismi järgi "raamistab" teksti alati ta enese kommentaar: kirjandusteksti tõlgendus asub tema "objektiga" samal pinnal. Seega kuulub tõlgendus kirjanduslikku korpusesse: pole olemas "puhast" kirjandusobjekti, mis ei kätkeks tõlgenduse elemente ja distantsi oma vahetust tähendusest. (lk 237)
Subjekti suhtesse oma kogukonnaga kuulub alati selline paradoksaalne choix forcé – siin ütleb kogukond subjektile: sul on vaba valik, aga tingimusel, et sa teed õige valiku; sul on näiteks vabadus vandele alla kirjutada või mitte alla kirjutada, tingimusel, et sa valid õigesti ja kirjutad alla. Kui sa teed vale valiku, kaotad valikuvabaduse. Ja pole sugugi juhuslik, et see paradoks tekib subjekti ja tema kogukonna vahelise suhte tasandil: sundvaliku situatsioon seisnebki selles, et subjekt peab vabalt valima kogukonna, millesse ta juba kuulub oma valikust olenemata – ta peab valima selle, mis on talle juba antud.

Oluline on see, et tegelikult pole ta kunagi valikupositsioonis: teda koheldakse alati nõnda, nagu oleks ta juba valinud. Ja vastupidiselt esmamuljele, nagu oleks selline sundvalik lõks, millesse totalitaarne Võim oma alamad püüab, tuleb siin rõhutada, et selles ei ole midagi "totalitaarset". (lk 255)

Sellele vastandipaarile võib läheneda ka negatiivsuse vaatepunktist: Reaalne on miski, mida ei saa eitada, inertne positiivne antus, millele eitus ei avalda mingit mõju ja mida ei saa püüda negatiivsuse dialektikasse; kohe tuleb aga lisada, et see on nõnda sellepärast, et Reaalne ise on oma positiivsuses vaid teatava tühiku, lünga, radikaalse negatiivsuse kehastus. Reaalset ei saa eitada, sest ta kehastab juba iseeneses, juba oma positiivsuse tühjust, puhast negatiivsust. Seepärast ongi reaalne objekti sõna rangelt lacanlikus mõistes ülev objekt – objekt, mis kehastab vaid lünka Teise sees, sümboolse valla sees. Ülev objekt on selline objekt, millele ei saa minna eriti lähedale: kui satume talle liiga ligi, kaotab ta oma ülevad jooned ja muutub tavaliseks labaseks objektiks – ta võib püsida üksnes vaheruumis, vahepealses olekus, pooleldi nähtamatuna, nii et teda võib näha vaid teatava nurga alt. Kui tahame näha teda päevavalgel, muutub ta igapäevaseks objektiks, hajub osadeks, sest iseeneses pole ta midagi. (lk 262)
Mõned meist mäletavad ehk samalaadset situatsiooni sõjaväeteenistuses: kapral mõistab meid algusest peale süüdi, kisendades: "Mis te vahite nagu lollakad? Kas te ei tea, mis teil tuleb teha? Ikka peab kõike teile mitu korda seletama!" - ja seejärel hakkab ta ülesandeid jagama ja õpetama, justkui oleks see kõik üleliigne ja me peaksime kõike juba teadma. See ongi ideoloogilise "juba-kohal" illusiooni pahupool: subjekt mõistetakse süüdi, paisates ta ootamatult olukorda, kus ta peaks eeldatavalt teadma, mida temalt oodatakse. (lk 278)
- kui hüsteeriline neurootik tunneb, et ta "ei tea, mida ta tõeliselt tahab", adresseerib ta oma iha puudutava küsimuse teisele – kellelegi, kes kehastab tema jaoks "eeldatavat teadjasubjekti"; sundneurootikut piinavad aga kahtlused; ta ei suuda otsustada – st ta adresseerib küsimuse iseendale; jne. (lk 293)
Loomi võib petta, asendades reaalsuse seda jäljendava näivusega, kuid inimene petab teist inimest tõeliselt siis, kui ta jäljendab reaalsuse varjamist – varjamine petab meid just sellega, et teeskleb midagi varjavat. (lk 298)
Stalinismis on pettus alles küllalt lihtne: võim (partei- ja riigibürokraatia) teeskleb, et valitsetakse rahva nimel, kuigi kõik teavad, et valitsetakse oma huvide pärast – oma võimu taastootmise pärast; isemajandavas Jugoslaavias aga valitses sama partei- ja riigibürokraatia niisuguse ideoloogia nimel, mille põhitees oli, et isemajandamise täielikku arengut takistab kõige rohkem "võõrandunud" partei- ja riigibürokraatia. (lk 301)

Välislingid